vaevast.”
Kui härg seda kuulis, sai ta aru, et eesel on ta sõber, ja ta tänas teda ning ütles: „Oh, isa ärataja! Õige on su kõne, sa oled täiendanud, mis minul puudus,” ja ta palus, et iga õnnetus tasuks talle. (Aga kaupmees mõistis kõik, mis sündis nende vahel.)
Järgmisel päeval võttis ajaja härja, pani ta adra ette ning laskis töötada nagu harilikult; kuid härg hakkas eesli õpetuse järele tööd vältima; ja ajaja peksis teda, kuni ta murdis ikke ja pistis jooksu. Kuid sulane püüdis ta kinni ja peksis teda, kuni ta oli oma elu pärast meelt heitmas. Sellegipärast ta veel ikka ei tahtnud midagi teha, vaid jäi kuni õhtuni paigale seisma ning viskus pikali. Siis talutas karjane ta koju ning viis ta lauta; tema aga kiskus end künast eemale, ei põtkunud, hüpanud ega mõmisenud nagu harilikult, ja see pani sulase imestama. Ta tõi talle ube ja lesti, aga tema ainult nuuskis ja jättis need sinnapaika ning viskus neist nii kaugele pikali kui sai ja paastus öö otsa. Teisel hommikul tuli sulane, ja kui ta nägi, et küna on ube täis ja hekslid puutumata ning härg armetus seisundis selili maas, jalad õieli ja magu tursunud, läks ta meel härja pärast murelikuks ja ta kõneles endamisi: „Allahi nimel, ta on kindlasti haige, ja sellepärast ta ei tahtnud eile künda. Siis ta läks kaupmehe juurde ja teatas: Oh mu isand, härg on haige; eile õhtul ta ei tahtnud toitu, jah, täna hommikulgi ta pole ivakest puudutanud,” Aga kaupmees teadis, mida see tähendas, kuna ta oli kuulnud härja ja eesli kõnelust, ja ta ütles: „Võta eesel, see võrukael, pane ta ikkesse ja ader tema taha ning las tema teeb härja töö.”
Siis võttis künnisulane eesli ja laskis teda päev otsa künda härja eest; ja kui ta väsimusest enam ei suutnud, andis ta talle matart maitsta, kuni ta küljed olid vorpides, kintsud lohkus ja turi verine ikke all. Ja kui eesel tuli õhtul koju, suutis ta vaevu oma jalgu vedada. Härg aga oli päev otsa lesinud pikali, oli oivalise isuga söönud oma toidu ja ei pidanud vahet palumast õnnistust eeslile hea nõu eest, aimamata, mida see tema pärast pidi taluma.
Kui nüüd öö jõudis kätte ja eesel tuli lauta tagasi, tõusis härg tema ees jalule ja ütles: „Rõõmustagu su südant hea teade, oh isand ärataja! Sinu tõttu puhkasin terve päeva ning sõin oma toitu rahu ja rõõmuga.” Ent eesel ei vastanud viha ja meelepaha, väsimuse ja peksu pärast. Ja ta kahetses rasket kahetsust ning ütles iseendale: „See tuleb mõistmatusest, et andsin head nõu; ent nüüd pean mõtlema ja leiutama kavaluse, et juhatada ta tagasi oma kohale, muidu ma suren.”
Ja ta läks väsinult oma küna juurde, kuna härg teda tänas ja õnnistas.
Sellal oli kaupmees ühes naise ja lastega tulnud välja katusele ja kui ta seal terrassil istus ning lapsed ta ümber mängisid, kuulis ta eeslit härjale ütlevat: „Ütle mulle, isa lailaup, mida kavatsed teha homme?”
Härg vastas: „Mis muud, kui järgin üha sinu nõuandele, oh Aliboron? Tõepoolest, see nõu oli nii hea kui hea ta iganes võis olla, ja andis mulle puhkust ja rahu, seepärast ei taha ma karvavõrdki sellest loobuda, ja kui mulle tuuakse toitu, siis lükkan selle tagasi, puhun oma mao täis ja teesklen, nagu oleks mul langetõbi.”
Eesel raputas pead ja ütles: „Hoidu seda tegemast, oh härjaisa!”
Härg küsis: „Mispärast?” Ja eesel vastas: „Tea siis, et tahan sulle anda nüüd kõige parema nõu, sest usu, ma kuulsin meie isandat karjasele ütlevat: „Kui härg täna ei tõuse maast ja põlgab toitu, siis saadan ta lihuniku juurde, et ta tapetaks ja ta nahk pargitaks ning liha antaks vaestele. Selle tõttu tunnen sinu pärast hirmu. Kuula nüüd minu nõu, enne kui sind tabab õnnetus. Kui sulle nüüd tuuakse toitu, siis söö ja tõuse üles, kaabi maad ja mõmise, või muidu laseb peremees su kindlasti tappa. Ja rahu olgu sinuga!”
Siis hüppas härg jalule, müras valjusti, tänas eeslit ja ütles: „Homme lähen ma meelsasti väljale.” Ja ta sõi varsti ära kogu oma toidu ja lakkus veel künagi puhtaks. (Kõik see sündis, ja omanik kuulis nende kõnelust.)
Järgmisel hommikul tuli kaupmees oma naisega härja latri juurde ja nad istusid sinna. Ja ajaja viis härja välja, ning härg lõi peremeest nähes sabaga, nii et tuul vuhises, ja kargas nii suure jõuga, et kaupmees naeris valjusti ja nii kaua, kuni ta kukkus selili.
Ta naine aga küsis: „Miks naerad nii valju naeru?”
Ja tema vastas: „Naeran mingi salajase üle, mida kuulsin ja nägin, kuid ei tohi avaldada, kui ma ei taha surra.” Aga naine ütles: „Sa pead mulle seda ütlema ja oma naeru põhjuse avaldama, olgu see sulle kas või surmaks!”
Ent kaupmees vastas: „Ma ei tohi avaldada, mida loomad ja linnud oma keeli kõnelevad, sest ma kardan surma.”
Siis ütles naine: „Allahi eest, sa luiskad! See on vaid ettekääne: sa ei naera muud kui mind ja tahad seda minu eest varjata. Aga taeva isanda nimel! Kui sa ei avalda mulle selle põhjust, siis ei taha ma enam sinu juures elada ning lahkun jalamaid.” Ja ta istus maha ja nuttis.
Siis ütles kaupmees: „Häda sulle! Mis aitab su nutt? Karda Allahit, jäta need sõnad ja ära esita mulle enam küsimusi.”
„Sa pead mulle ütlema oma naeru põhjuse,” hüüdis tema ja mees vastas: „Sa tead, et palusin Allahit, et ma võiksin mõista loomade ja lindude kõnet, siis ma tõotasin surma ähvardusel seda saladust mitte kellelegi avaldada.”
„Ükskõik,” hüüdis naine, „ütle mulle, mida salajat sündis eesli ja härja vahel, ja sure siis siinsamas, kui see on su meele pärast.” Ja ta ei lakanud kiusamast, kuni mees oli üsna rammetu ja nagu meelest ära.
Siis ta lõpuks ütles: „Kutsu siis oma isa ja ema, lapsed ja mõni naaber.” Ja naine tegi seda. Ja kaupmees laskis kutsuda kohtuniku ja oma rentnikud, kuna ta kavatses teha testamenti, et avaldada naisele saladus ja siis ise surra. Sest ta armastas oma naist ülemäära, kuna ta oli tema nõbu, ta isavenna tütar ja ta laste ema. Ja ta oli temaga elanud ükssada kakskümmend aastat.
Ent kui kogu pere ja naabrid olid koos, ütles ta neile: „Mind seob kummaline lugu, ja sellega on nii, et olen kadunud mees, kui ma selle saladuse kellelegi avaldan.”
Sellepärast ütlesid naisele kõik: „Allah kaitsku sind, jäta oma patune kangekaelsus ja võta aru pähe, et su mees ja su laste isa ei peaks surema.”
Kuid naine vastas: „Mina ei jäta enne, kui ta mulle seda jutustab, ja kui ta peakski surema.”
Nad ei sundinud siis teda enam. Ja kaupmees läks ühte välismajja, et toimetada eeskirjakohast pesemist, ja siis ta tahtis oma saladuse avaldada.
Selles hoones oli kaupmehel oma viiskümmend kana ja üks kukk. Ja kaupmees kuulis üht oma hulgast õuekoertest oma keeli ütlevat kukele, kes rõõmsasti kires ja ajas taga üht kana teise järele: „Oh Kisakõri! Kui madal on sinu nali ja kui häbitu su käitumine! Kas sa ei häbene oma teguviisi sellisel päeval?”
„Ja mis siis” küsis kukk. „Mis on siis täna sündinud?”
Mille peale koer vastas: „Kas sina siis ei tea, et meie peremees valmistub surmale? Ta naine nõuab, et ta avaldaks oma saladuse, mille Allah on talle õpetanud; ja kui ta seda teeb, siis ta peab kindlasti surema. Meie, koerad, oleme kõik leinas, aga sina kired ja ajad kanu taga. Ons praegu lõbutsemise ja meelelahutuse aeg? Kas sa ei häbene?”
„Siis, Allahi eest, on meie isand kehva aru ja taibuga; kui ta ei suuda taltsutada ühtainust naist, siis pole tema elu pikenduse väärt. Mul on viiskümmend kana, ma lasen ühe paastuda ja nuuman teist, ja osaval juhtimisel on mul võimu kõigi üle. See meie isand aga tahab olla arukas ja taibukas, tal on üksainus naine, ja ta ei tea ometi, kuidas seda
