kas ühes või teises asjas, kuigi ülejäänud asjades võivad nad olla küllalt julged. Veel enam, nad kõik on samasugused, sest mis vahet on sinul, Makumazahn, targal Valgel Mehel, kes on pääsenud surmast sada korda, ja sellel väikesel kollasel ahvil?” Siin ta näitas selili lebavale Hansule, kes pööritas silmi ja pomises palveid hulgale jumalatele oma plagisevate hammaste vahelt. "Te mõlemad kardate, üks sama palju kui teine, ainus vahe on selles, et Valge Isand püüab oma hirmu varjata, aga Kollane Ahv lobiseb selle välja, nagu ahvid ikka.
Miks te nii väga kardate? Vaid tavalist trikki, ma näitasin teile pilti, millele te mõlemad mõtlete. Pange jälle tähele, mitte maagiat vaid tavalist trikki, mida iga laps võiks õppida, kui keegi seda talle õpetaks. Ma loodan, et te ei käitu nii, kui näete Heu-Heud ennast, sest kui te seda teete, olen ma teis pettunud ja varsti on siis tema koopas veel kaks kolpa. Kuid te olete ehk siiski vaprad, jah, ma arvan nii, ma arvan nii, sest teile ei meeldiks surra mõttega, kui kaua ja valjusti ma naeran, kui sellest kuulen."
Nii see vana võlur heietas, nagu tal tavaks oli, kui ta soovis ühendada oma teravat pilget sooviga saavutada ruumi mõtete jaoks, kuni ta viimaks jäi vaikseks ja võttis pisut nuusktubakat, mis ma olin talle toonud, sest rääkimise ajal oli ta paki lahti teinud, endiselt meid kogu aeg vahtides, nagu otsiks läbi tervet meie hinge.
Nüüd, kuna ma arvasin, et pidin midagi ütlema, kasvõi ainult näitamiseks, et ta polnud mind hirmutanud oma neetud teadetega, või mis need ka polnud, vastasin:
“Sul on õigus, Zikali, kui ütled, et kõik mehed on lollid, sest sina oled kõige esimene ja suurim loll nende hulgas."
"Olen sageli nii mõelnud, Makumazahn, põhjustel, mis ma iseendale hoian. Kuid miks sa nii ütled? Las ma kuulan, siis saan teada, kas sinu põhjused on samad mis minu omad."
“Kõigepealt sellepärast, et sa räägid, nagu oleks olemas niisugune olend nagu Heu-Heu, kes, nagu sa hästi tead, pole elus ega pole kunagi elanud; ja teiseks, sest sa räägid, nagu peaksime Hans ja mina temaga näost näkku kohtuma, mida me kunagi ei tee. Nii et lõpeta see rumalus ja näita meile, kuidas teha tulle pilte – see on kunst, nagu sa meile ütled, mida iga laps võiks õppida."
"Kui neile õpetatakse, Makumazahn, kui neile seda õpetatakse. Aga kui ma seda teeksin, oleksin tõesti kõige suurem loll. Kas arvad, et ma soovin tekitada kaht võistlevat petist – sest teate, omavahel nimetan end õige nimega – siia maale minuga konkureerima? Ei, ei, las kõik hoiavad teadmised, mis nad on kogunud, iseendale, sest kui kõik kõigest teada saavad, kes siis selle eest maksaks? Kuid miks sa usud, et te ei näe kunagi näost näkku Heu-Heud, välja arvatud kaljupiltidel?”
“Sest teda pole olemas,” vastasin ärritatult, “ja kui on, siis arvan, et ta kodu on väga kaugel ja ma ei saa uute härgadeta reisida."
"Ah!" sõnas Zikali. "See meenutab mulle, kuidas sa peitsid end tormi eest koopasse ja kõike muud, ning et sa tahad härgi. Seepärast, teades, et sul on väga kiire Heu-Heu juurde jõudmisega, nagu noor mees oma esimese abikaasa juurde, tegin ma ettevalmistusi. Lugu, mis ma rääkisin, on täiesti tõsi. Valge kaupmees jättis väga kena härjarakendi väsinud härgadega siia naabrusesse peitu, kes kõik on pärast kolmekuulist puhkust paksud ja terved. Ma lasen nad homme hommikuks sulle tuua ja hoolitsen sinu omade eest, kui oled ära."
"Mul pole raha härgade eest maksmiseks," ütlesin ma.
"Kas pole Makumazahni lubadus rahast parem, isegi punasest inglise kullast? Kas terve maa ei tea seda? Veel enam,” lisas ta aeglaselt, “kui sa Heu-Heu juurest tagasi tuled, peaks sul olema palju raha – või pigem teemante, mis on sama asi – ja ehk ka elevandiluud, kuigi selles pole ma nii kindel. Ei, ma pole kindel, kas sa suudad seda kaasa tassida. Kui ma tõtt ei räägi, maksan ise nende härgade eest.”
Sõna “teemandid” peale teritasin kõrvu, sest just siis oli terve Aafrika neist kividest rääkimas, isegi Hans tõusis püsti ja hakkas jälle huvituma maistest asjadest.
“See on aus pakkumine,” ütlesin, “kuid jäta tolmu keerutamine (see tähendab rumaluse rääkimine) ja ütle mulle otsekohe, mis sa sellega mõtled, enne kui pimedaks läheb. Ma vihkan seda kloofi pimeduses. Kes on Heu-Heu? Ja kui tema elab või elas, kus ta on, elusalt või surnult? Oletagem ka, et on olemas Heu-Heu, miks siis sina, Zikali, tahad, et ma teda leiaksin, nagu ma arvan, et sa tahad, sest sul on alati soovideks põhjus olemas?”
“Ma vastan viimasele küsimusele esimesena, Makumazahn, sest mul on, nagu sa ütled, alati põhjus selleks, mis ma tahan, et sina või teised teeksid.”
Siin ta peatus ja plaksutas käsi mispeale otsekohe ilmus taga olevast hütist üks ta suurtest teenritest, kellele ta andis mõned käsud. Mees tormas minema ning oli viimaks tagasi veel mõne nahkkotiga, nagu nõidtohtrid kasutavad oma arstimite kandmiseks. Zikali avas ühe neist ja näitas mulle, et see oli peaaegu tühi, sest seal oli vaid näputäis pruuni pulbrit.
“See aine, Makumazahn," ütles ta, “on kõige suurepärasem kõigist rohtudest, isegi suurepärasem kui tadukiks kutsutud taim, mis võib avada teed minevikku, millega sa ühel päeval tuttavaks saad. Kuid siiski ei räägi ma mitte tadukist vaid pulbrist seal kotis – ma teen sellega enamiku oma trikkidest. Näiteks sain just praegu selle tolmuga sulle ja väikesele kollasele mehele näidata leekides Heu-Heu pilti."
"Sa mõtled, et see on mürk, arvan ma.”
“Oh, jah, paljude teiste asjade hulgas võib sellele ühe teise pulbri lisamine tekitada väga surmava mürgi; nii surmava, et kui okkaots sellesse kasta, tapab see kõige tugevama mehe ega jäta mingeid jälgi. Kuid sel on ka teisi väärtusi, mis tegelevad mõistuse ja vaimuga; pole tähtis, missuguseid, sest kui ma püüaksin teile rääkida, te ei mõistaks. Noh, Nägemuste Puu, millel kasvavad lehed selleks rohuks, kasvab vaid Heu-Heu aias ja mitte kusagil mujal Aafrikas, ning ma sain oma viimase lehevaru palju aastaid tagasi, kaua enne, kui sa sündisid, Makumazahn, ning pole tähtis, kuidas ma need sain.
Nüüd pean saama neid lehti juurde, või see, mida need suulud kutsuvad mu maagiaks ja mida targad valged mehed teavad, et on vaid mu trikid, jätab mu maha ja maailm ütleb, et Teede Avaja on kaotanud oma jõu, ning pöördub otsima targemaid tohtreid."
"Siis miks ei saada sa kedagi nende järele, Zikali?"
"Kes julgeks minna Heu-Heu maale ja varastada tema aiast? Mitte keegi peale sinu, Makumazahn. Ah! Ma loen su mõtteid. Sa imestad, et kui on nii, miks ma ei käsi, et mulle Heu-Heu rahvas ise lehti tooks. Seepärast, Makumazahn. Sealsed elanikud ei lahku oma peidetud maalt, see käib nende seaduste vastu. Veel enam, nad ei lahkuks isegi peotäiest rohust, välja arvatud kõva hinna eest. Kunagi sada aastat tagasi,” millega ta minu arust mõtles pikka aega, “maksin niisugust hinda ja tõin palju seda kraami, millest te näete viimast osa selles kotis. Kuid see on vana lugu, millega ma enam teid ei häiri. Oh! Paljud läksid, kuid kaks tulid tagasi, ja nad on hullud, sest niisugused on need, kes on vaadanud Heu-Heud ja jätnud ta ellu. Kui sa kunagi näed Heu-Heud, Makumazahn, hävita ta kindlasti, ja koos temaga kõik, mis on tema oma, et ta needus ei järgneks sulle su ülejäänud elus. Langenult on ta jõuetu, kuid seistes on ta viha väga tugev ja jõuab kaugele, või ta preestrite oma, mis on sama asi."
“Jama!” vastasin. “Kui üldse on olemas mingit Heu-Heud, on ta vaid suur ahv ning, elusalt või surnult, ma ei karda mingit ahvi.”
“Mul on hea meel seda kuulda, Makumazahn, ja ma loodan, et sa mõtled alati niimoodi. Kahtlemata on ta vaid kaljule või tulle maalitud pilt, mis teid hirmutab, just nagu unenägu on kohutavam kui midagi tõelist. Ühel päeval sa ütled mulle, kumb oli hullem, Heu-Heu pilt või Heu-Heu ise. Aga sa küsisid minult teisi asju. Esimene oli niisugune: kes oli Heu-Heu?
Noh, ma ei tea. Legend
