oli seesama, käsu vastaselt ära jooksnud. Nad saadi kätte, enne kui nad jõudsid Natali piirini, kus nad oleksid olnud väljaspool ohtu; noormehed tapeti otsekohe ja tüdrukud toodi õigusmõistmiseks kaasa, mille tulemusi ma kirjeldasin. Nii lõppesid nende mesinädalad!
Veel enam, kapten teatas mulle lõbusalt, et rühm sõdureid oli saadetud tapma noormeeste emasid-isasid ja kõiki, keda nende kraalidest leiti. Niisugusele vabaarmastusele tuli teha lõpp, ütles ta, sest seda tuli ette nii tihti; tõesti, ta ei saanud aru, mis oli juhtunud Suulumaa noorte inimestega, kes olid viimasel ajal muutunud nii sõltumatuteks, kahtlemata eeskuju võtnud Natali suuludest, kus valged mehed lubasid neil karistamatult teha, mida nood tahtsid.
Siis, ohates aegade allakäigu üle, võttis see kivinenud vana konservatiiv näputäie nuusktubakat, jättis minuga südamlikult jumalaga ning lahkus, lauldes väikest laulu, mis oli minu arust tema tehtud, ning see rääkis laste armastusest oma vanemate vastu. Kui see oleks olnud ohutu, oleksin võinud talle suveniiriks selga tulistada, kuid see polnud. Ja ta oli siiski vaid täidesaatev ohvitser, Suulumaa raudse süsteemi toode kuningate päevadel.
Noh, ma rändasin edasi, kaubitsedes käigu pealt ja saades tasu lehmades ja vasikates, kelle ma saatsin tagasi Natalisse, kuid ei leidnud ühtegi härga, kes sobinuks veoloomaks, ning veel vähem neid, kes oleksid olnud välja õpetatud, sest noil päevil olid niisugused Suulumaal peaaegu tundmatud. Siiski kuulsin, et üks valge kaupmees oli jätnud maha mõned niisugused, sest nad olid haiged või kurnatud, unustasin, kummad, ning võttis noore karja nende eest vahetuseks. Räägiti, et nad on nüüd jälle paksud, kuid keegi ei paistnud täpselt teadvat, kus nad olid. Üks sõbralik pealik rääkis mulle siiski, et Teede Avaja, see tähendab vana Zikali, võis seda teada, sest ta teadis kõike ja härjad olid maha kaubeldud selles piirkonnas.
Olin selleks ajaks peaaegu loobunud ideest külastada Zikalit, kuigi Heu-Heu kummitas mind ikka veel, sest olin märganud, et kui ma seda iganes teen, satun otsekohe pärast seda nagu tagajärjeks vaevarikastesse ja ebameeldivatesse seiklustesse. Kuid siiski vajasin hädasti härgi juurde, sest rääkimata kahest, kes olid surnud, paistsid ülejäänud olevat rahehoost ikka veel vaevatud ning üks või kaks paistsid olevat haiged, mis pani mind esialgsest plaanist loobuma. Seepärast pärast Hansuga arutamist, kes samuti pidas seda parimaks mõtteks, suundusin Musta Kloofi, mis oli vaid kahe lühikese päevateekonna kaugusel.
Olles jõudnud teise päeva pärastlõunaks selle vastiku ja eemaletõukava kuristiku suhu, jäin jõe kaldale laagrisse, ning jättes karja Mavooni ja Induka hooleks, asusin koos Hansuga teele.
See paik oli muidugi niisugune, nagu see oli alati olnud, ning ikkagi, nagu alati, täitis see mind uudishimu ja hämmastusega. Vaevalt võis terves Aafrikas leida nii kummalist ja rõhuvat paika. Need kõrguvad rünkad, mis paistsid, nagu hakkaksid rändurile kaela kukkuma, need kääbuslikud, melanhoolsed aaloetaimed, mis kasvasid kaljude keskel, kahvatu taimestik, šaakalid ja hüäänid, kes sööstsid minema häälekõma või kajavate sammude peale, tihedad tumedad varjud, sosistavad tuuled, mis paistsid halisevat isegi siis, kui õhk oli pea kohal vaikne, tõmbetuuled, mis sööstsid kuristikus edasi-tagasi, kõik need olid sellele iseloomulikud. Rahvajutud rääkisid, et erilistes kohtades on oma kaitsevaimud, kuid kas neid usuti olevat tekkinud selles paigas või tulnud siia, sest see sobis nende iseloomu ja kalduvustega, ma ei tea.
Mustas Kloofis ja mõnes teises paigas, kus olen rännanud, olen sageli mõelnud selle mõistujutu peale ja peaaegu leidnud end seda uskumas. Kuid tõesti, missugune vaim sooviks elada nii kohutavas kurus? Arvan, et mingi Tragöödia kehastus – ei, see sõna on vastuoluline – mingi neetud, kompamatu hing, läbinisti traagiline, pea kummargil ja tiivad seotud mingi kirjeldamatu ja kahetsematu kuriteoga.
Nojah, mis kasu oli siin mõistujutu heietamisest ja niisuguse nähtamatu elaniku kujutlemisest, kui Zikali, See-Kes-Poleks-Kunagi-Pidanud-Sündima, oli selle hauataolise sügaviku elanik ning oli olnud seda loendamatuid aastaid. Kindlasti oli ta Tragöödia kehastus ning ta hallipäine pea oli kroonitud kirjeldamatu ja kahetsematu kuriteoga. Kui paljusid oli see võigas kääbus tapnud ja kui paljud olid veel määratud hukkuma püünistes, mida ta oli aasta-aastalt neile kudunud? Ning siiski oli patuse vastu patustatud ning ta maksis vaid tagasi oma kannatusi, tema, kelle naine ja lapsed olid mõrvatud ja kelle suguharu oli laiaks trampinud Tšaka julmad jalad, kelle hõimu ta vihkas ja kelle hävitamise nimel elas. Isegi Zikali jaoks tuleb teha mööndusi; ta pole läbinisti halb. Ma mõtlen, et kas ükski mees on läbinisti halb.
Nii mõtiskledes rühkisin mööda kuru edasi ning mulle järgnes masenduses Hans, keda see paik rõhus alati isegi rohkem kui mind ennast.
"Baas," ütles ta viimaks õõnsal sosinal, sest ta ei julgenud siin valjusti rääkida, “baas, kas sa ei arva, et Teede Avaja oli kunagi ise Heu-Heu, kes nüüd on vanuse tõttu kääbuseks kahanenud, või et igal juhul elab temas Heu-Heu vaim?”
“Ei, ma ei arva,” vastasin, “sest tal on sõrmed ja varbad nagu kõigil teistel, kuid ma arvan, et kui kusagil neid Heu-Heusid üldse on, võib ta meile rääkida, kust neid leida.”
“Siis, baas, loodan, et ta on selle unustanud või et Heu-Heu on läinud taevasse, kus põleb tuli üha edasi ega nõua puid. Sest, baas, ma ei taha Heu-Heuga kohtuda; mõte temale muudab mu kõhu külmaks.”
“Ei, sa parem mine Durbanisse ja kohtu džinnipudeliga, mis muudaks su kõhu soojaks, Hans, ja su pea samuti ning paneks su seitsmeks päevaks pikali,” vastasin olukorda kasutades.
Siis pöördusime ümber nurga ja jõudsime Zikali kraalini. Nagu tavaliselt, selgus, et mind oodatakse, sest üks ta suurtest vaiksetest ihuteenritest ootas, saluteerides mulle tõstetud odaga. Arvan, et Zikalil pidi olema kusagil üks piilur peidus, kes vaatas all olevat tasandikku ja ütles, kes läheneb. Või tõenäoliselt oli tal teisi viise teadete saamiseks. Igal juhul teadis ta alati minu tulekust ja küllalt sageli ka, miks ma tulen ja kustkohast, nagu juhtus ka sel korral.
“Vaimude Isa ootab sind, lord Makumazahn," ütles ihuteener. “Ta palub väikesel kollasel mehel, kelle nimi on Valgus Pimeduses, sind saata, ja võtab su otsekohe vastu.”
Ma noogutasin ja mees viis mu värava juurde aias, mis ümbritses Zikali suurt hütti, millele ta koputas oma odaotsaga. See avanes, kes seda tegi, ma ei näinud, ja me sisenesime, mispeale keegi sulges värava meie järel ja kadus siis. Seal oma hüti ukse ees, põletades enda ees lõket, kössitas karusnahkadesse mässitud kääbus, tohutu pea kummargil, mille kummaltki küljelt rippusid alla hallid lokid just nagu Heu-Heu pildil, ning tulehelk, millesse ta vahtis, säras ta õõnsates silmades. Me astusime üle helkiva, kulunud õuekatte ja seisime tema ees, kuid pool minutit või rohkemgi ei teinud ta meid märkama. Viimaks, üles vaatamata, rääkis ta sel õõnsal kõmiseval häälel, mis ei meenutanud ühtegi teist, mida ma olin varem kuulnud, öeldes:
“Miks sa tuled alati nii hilja, Makumazahn, kui päike enam hütile ei paista ja varjus on külm? Sa tead, et ma vihkan külma, nagu vanad alati, ja ma mõtlesin, et ei võtagi sind vastu.”
“Sest ma ei saanud varem tulla, Zikali," vastasin ma.
“Siis oleksid võinud oodata hommikuni, kui sa mitte ei arvanud, et suren öö jooksul, mida ma ei tee. Ei, veel paljusid öid mitte. Noh, siin sa oled, väike valge Rändur, kes hüppab ühest paigast teise nagu kirp."
“Jah, siin ma olen,” vastasin pahaselt, “külastamas sind, kes ei rända, vaid istub ühes paigas, nagu kivist kärnkonn, Zikali."
"Ho, ho, ho!" naeris ta – seda suurepärast naeru, mis kajas kaljude vahel ja pani mu selja alati judisema. "Ho, ho, ho! Kui lihtne on sind vihastada. Hoia oma iseloomu, Makumazahn, et see su juurest plehku ei paneks nagu härjad seal mägitormis kunagi varem. Mida sa tahad? Sa käid siin vaid siis, kui tahad midagi sellelt, keda sa kunagi nimetasid Vanaks Petiseks.
