ta põgenema lõuna poole koos mõnega, kes tema külge klammerdusid ega suutnud tema käest pääseda.
Nii ta tuli koos nendega lõunasse, tuhandeid miile, kuni leidis salapaiga, mis sobis temale elamiseks. See paik on kusagil mingite mägede all, mis, olen kuulnud, purskasid tuld, kui maailm oli noor, ja mis isegi praegu aeg-ajalt suitsevad. Siis need inimesed, keda kutsuti valloodeks, ehitasid endale linna põhja kombel mustast kivist, mis oli kaugeil aegadel mäest välja lennanud. Kuid nende kuningas, hiiglasvõlur, jätkas nende peal oma julmusi, sundides neid ööl ja päeval ehitama oma linna ja Suurt Maja ja koobast, milles teda kummardati kui jumalat, kuni viimaks ei suutnud nad teda enam taluda ja mõrvasid ta une pealt.
Kuid enne, kui ta suri, mis võttis kaua aega tema nõiduse tõttu, pilkas ta neid, öeldes neile, et nii nad temast lahti ei saa, sest ta tuleb tagasi hullemal kujul kui enne ja valitseb neid sugupõlvest sugupõlve. Veel enam, ta ennustas neile õnnetust ja pani neile needuse, et kui nad püüavad lahkuda maalt, mis ta on neile valinud, ning ületada mägederingi, mis neid varjab, siis peavad nad surema, viimane kui üks. See tõesti juhtus, või nii olen ma kuulnud, sest kui isegi üks neist sõidab mööda jõge alla, mis on ainus viis, kuidas nende maale võib kõrbest läheneda, ning paneb jala kõrbepinnale, ta sureb, vahel äkilisest haigusest või vahel lõvi või mõne muu metsiku eluka hammaste vahel, kes elavad suures soos, kus jõgi jõuab kõrbesse, kuhu elevandid ja teised loomad tulevad jooma sadade miilide kauguselt ümberringi."
"Ehk tapab palavik nad,” pakkusin ma.
“Ehk küll, või mürk või needus. Igatahes nad surevad varem või hiljem ning nii tulebki välja, et nüüd ei lahku neist keegi sellelt maalt.”
“Ja mis sai valloodest, kui nad olid tapnud oma selle lahke kuninga?” küsisin ma, sest Zikali romantiline müüt huvitas mind. Muidugi ma teadsin, et see oli müüt, kuid niisugustes lugudes, mida võimendavad pärismaalaste jutud, on vahel tõeiva sees. Ja Aafrika on ka suur maa ning seal leidub väga kummalisi paiku ning rahvaid.
“Juhtus midagi väga halba, Makumazahn, sest vaevalt oli nende kuningas surnud, kui mägi hakkas sülitama tuld ja kuuma tuhka, mis tappis paljud neist ja sundis teised põgenema paatides üle järve, mis teeb mäest saare, ümberringi asuvaisse metsadesse. Seal elavad nad tänapäevani jõe kallastel, mis läbi metsa voolab, sellesama, mis jõuab läbi mäekuru soosse ja seal kaob kõrbeliiva. Nii rääkisid mulle vähemalt mu sõnumitoojad sada aastat tagasi, kui nad tõid mulle rohtu, mis kasvab Heu-Heu aias.”
“Arvan, et nad kartsid minna tagasi oma linna, kui plahvatus oli möödas.”
“Jah, nad kartsid, ja see pole ime, sest kui mägi plahvatas, tapsid gaasid paljud neist, ning veel enam, muutsid nad kiviks. Jah, seal nad istuvad, Makumazahn, tänapäevani, kiviks muutunult, ning koos nendega ka koerad ja kari.”
Selle hämmastava jutu peale pahvatasin naerma ja isegi Hans irvitas.
"Ma olen märganud, Makumazahn," ütles Zikali, "et alguses naerad alati sina minu üle ning lõpus mina sinu üle, ja ma usun, et nii läheb ka seekord. Ma räägin sulle, et seal istuvad need inimesed kivistunult, ja kui see pole nii, pole sul vaja maksta mulle härgade eest, kelle ostsin sellelt valgelt mehelt, isegi kui tuled tagasi, taskud teemante täis.”
Nüüd meenus mulle, mis oli juhtunud Pompejis, ja ma lakkasin naermast. Igal juhul, see oli võimalik.
“See on üks põhjus, miks nad oma linna tagasi ei läinud, isegi kui mägi jäi jälle magama, kuid on ka teine, Makumazahn, mis on veel tugevam. Varsti nad leidsid, et seal kummitab.”
“Kummitab! Kes? Kivimehed?”
“Ei, nad on küllalt vaiksed, kuigi mida tunnevad nende hinged, ei oska ma teile öelda. Seal kummitab nende kuningas, kelle nad olid tapnud, muutunud hiiglaslikuks ahviks, muutunud Heu-Heuks."
Selle väite peale ma ei naernud, kuigi esmapilgul tundus see palju absurdsemana kui kiviks muutunud surnud. Sel põhjusel: nagu ma hästi teadsin, on üks tavalisemaid uskumusi pärismaalaste hulgas ja eriti nende, kes elavad Kesk-Aafrikas, et surnud pealikud, eriti kui nad on olnud eluajal türannid, muutuvad mõneks kohutavaks loomaks, kes sestpeale kiusab neid sugupõlvest sugupõlve. See loom võib olla metsik elevant või inimesetapja lõvi või ehk väga mürgine madu. Kuid mis kuju ta ka ei võtaks, on talle alati iseloomulik, et ta ei sure ja teda ei saa tappa – või vähemalt mõni neist, keda ta piinab. Tõesti, olen vahel juhtunud mitmesuguste näidete peale pärismaalaste hulgas. Seepärast ei tundunud mulle imelikuna, et need inimesed kujutlesid oma maad neetuna legendaarsest türannist, kes oli koletiseks muutunud.
Ainult sellesse koletisse endasse ma ei uskunud. Kui ta üldse olemas oli, osutus ta tõenäoliselt suureks ahviks või ehk gorillaks, kes elab järvesaarel, kuhu ta oli viidud või triivinud puutükil üleujutuse ajal.
“Ja mida see vaim teeb?” küsisin Zikalilt umbusklikult. “Heidab pähkleid või kive inimeste pihta?"
"Ei, Makumazahn. Vastavalt sellele, mis mulle räägiti, teeb see palju enamat. Vahel tuleb ta randa – mõned ütlevad, et puunotil, mõned ütlevad ujudes, mõned ütlevad, et vaimude viisil. Ja kui ta seal kedagi kohtab, väänab tal pea otsast,” (siin mõtlesin pildile koopas,) “sest ükski mees ei suuda võidelda tema jõuga, ega naine niisamuti, sest kui ta on vana või inetu, teeb koletis temaga samamoodi, aga kui ta on noor ja hea välimusega, siis kannab ta tema minema. Räägitakse, et saared on täis niisugusi naisi, kes harivad Heu-Heu aeda. Veel enam, teatakse, et neil on lapsi, kes tulevad üle järve ja elavad metsas – kohutavaid karvaseid olendeid, kes on pooleldi inimesed, sest nad suudavad teha tuld ja kasutada nuiasid ja vibusid ja nooli. Neid metsikuid inimesi nimetatakse heuheudeks. Nad elavad metsades ja nende ning valloode vahel käib igavene sõda.”
“Veel midagi?” küsisin ma.
"Jah, üks asi. Teatud aastaajal peavad vallood viima saarele oma kauneima kõrgestisündinud neiu ja siduma ta teatud kalju külge saare kaldal täiskuuöö hakul. Siis lähevad nad ära ja jätavad ta üksi, tulles päikesetõusul tagasi."
"Ja mida nad leiavad?”
“Üht kahest asjast, Makumazahn; kas on neiu kadunud, mispeale nad väga rõõmustavad, välja arvatud tema sugulased, või on ta tükkideks rebitud, olles Heu-Heu poolt tagasi lükatud, mispeale nad nutavad ja oigavad, mitte tema vaid iseenda pärast.”
“Miks nad rõõmustavad ja miks nad nutavad, Zikali?"
"Sel põhjusel. Kui neiu on ära viidud, säästab Heu-Heu või ta lapsed neid ja preestreid selleks aastaks. Veel enam, nende saak edeneb ja nad on haigusest vabad. Kui ta on tapetud, kummitab koletis või ta teenrid neid, röövides teisi naisi, ning ka saagid on kehvad, ja nad jäävad palavikku ning teistesse haigustesse. Seepärast on neiu pakkumine nende suur tseremoonia, millele, kui neiu vastu võetakse, järgneb Rõõmupidu, ja kui ta on tagasi lükatud ja tapetud, Leinapaast ja tema vanemate või teiste ohverdus."
"Kui meeldiv religioon, Zikali. Ütle mulle, kas see valloodele meeldib?”
“Kas ükski religioon inimestele meeldib, Makumazahn, ja kas pisarad, puudus, haigused, röövimised ja surm meeldivad neile, kes on maailma sündinud? Nagu meie, ülejäänud, kannatate ka teie, valged inimesed, nende all; ka teil on teie oma Heu-Heu või kurat, kes nõuab niisuguseid ohvreid ja ikkagi kiusab teid taga. Ta ei meeldi teile, kuid ikkagi toote oma ohvreid sõjas ja veres ja viletsuses selle eest, mis ta teile tegi, seeläbi sidudes end temaga uuesti ja kinnitades tema võimu teie üle, ja nagu teete teie, nii teeme me kõik. Siiski kui teie ja meie, ülejäänud, talle vastu hakkaksime, ehk võiksime tema võimu murda või teda tappa. Miks me siis viime talle oma vooruse, tõe ja puhtuse neitseid
