ja suurte varvaste asemel. Või ehk pidin ütlema, et ta oli rohkem kurat kui inimene või ahv.
Veel üks idee tuli mulle pähe: ta võis olla nende bušmanite jumal, ainult et ma pole kunagi kuulnud, et neil oleks jumalat peale nende endi kõhtude. Hiljem küsisin Hansult selle kohta, kuid ta vastas, et ta ei tea, sest need bušmanid, kellega ta oli koopas elanud, polnud talle kunagi sellest midagi rääkinud. Kuigi oli tõsi, et nad ei läinud paika, kus oli pilt, välja arvatud hirmust vaenlaste ees, ja kui nad seda tegid, ei vaadanud nad selle poole ega rääkinud sellest rohkem kui pidid. Ehk, arvas ta oma tavalise nutikusega, oli Heu-Heu mingi teise rahva jumal, kellega bušmanitel polnud midagi tegemist.
Veel üks küsimus – millal see joonistus tehti? Kuna ta oli varjatud, olid värvid veel erksad, kuid see pidi olema tehtud kaua aega tagasi. Hans ütles, et bušmanid olid rääkinud talle, et nad ei teadnud, kes oli selle maalinud, või mida see tähendas, kuid et see oli “vana, vana, vana!” Mis tähendas kõike või mitte midagi, sest kirjaoskuseta inimestele oli viis või kuus sugupõlve tagasi ähmaselt iidne. Üks asi oli siiski kindel, et veel üks koopajoonis oli kahtlemata vana, see foiniiklastest, kes kraali rüüstasid, millest ma juba rääkisin, mis oli kindlasti tehtud enne Kristuse sündi. Selles olen kindel, sest uurisin seda hoolikalt järgmisel hommikul ning see polnud rohkem pleekinud kui pilt Koletisest. Veel enam, sellelt pildilt oli kaljutükk maha pudenenud just vasaku põlve kohalt ja ma märkasin, et nii paljastunud pind paistis sama ilmastikukulunud kui pilte ümbritsev kalju.
Teiselt poolt pidi silmas pidama, et foiniiklaste pilt oli katuse all, aga Heu-Heu oma vabas õhus ning peaks seetõttu rutem vananema.
Noh, terve selle öö nägin unes seda kohutavat Heu-Heud, nägin und, et ta oli elus ja kutsus mind endaga võitlema, et keegi kutsus mind ennast päästma selle koletise võimu alt – ja see oli kindlasti naine, mitte mees; nägin und, et võitlesin Heu-Heuga ja et ta lõi mu pikali ning hakkas mu pead otsast käänama, nagu ta oli teinud mehega pildil, kui midagi juhtus – ma ei tea, mis – ning ma ärkasin, higiga kaetud ning kõige haletsusväärsemas hirmus.
Selleks ajaks, kui ma seda koobast külastasin, polnud ma kaugel Suulumaa piirist, olles ühel oma kaubaretkel. Vanker oli täis tekke, helmeid, raudpotte, nuge, kõplaid ja muid niisugusi asju, mille eest lihtsad metslased armastavad või armastasid tasuda karjaga. Enne, kui torm meieni jõudis, oli mul siiski olnud kiusatus jätta suulud üksi sellele reisile ja püüda leida uusi mängumaid kusagil Pretoriast põhjas vähem rikutud rahvaste hulgas, kes võiksid mu kaupu rohkem hinnata. Pärast Heu-Heu nägemist muutsin meelt kahel põhjusel. Esimene neist oli see, et välk oli tapnud kaks mu parimat härga ja ma arvasin, et võisin nad asendada Suulumaal raha kulutamata, kus oldi mulle niipalju võlgu, et võisin selle raha kokku saada. Teine oli seoses selle neetud ja painava Heu-Heuga. Olin veendunud, et vaid üks mees maailmas võis rääkida mulle sellest koletisest, kui muidugi oli, mida rääkida, nimelt vana Zikali, Musta Kloofi võlur, See-Kes-Poleks-Kunagi-Pidanud-Sündima, nagu Tšaka, suur Suulu kuningas, oli teda nimetanud.
Arvan, et olen teile varem Zikalist rääkinud, kuid juhul, kui mitte, siis ütlen, et ta oli suurim nõidarst, kes oli kunagi Suulumaal elanud, ning kõige kohutavam. Keegi ei teadnud, millal ta oli sündinud, kuid kahtlemata oli ta väga vana ning oli oma pärismaalasenime “Teede Avaja” all tuntud ja kardetud sel maal juba mitmeid sugupõlvi. Paljude aastate jooksul, tegelikult mu poisipõlvest peale, olime temaga teatud viisil sõbrad, kuigi ma muidugi teadsin algusest peale, et ta kasutab mind oma eesmärkidel, nagu enne, kui kõik lõppes, ka tõesti selgus, ja ta põhjustas Suulu Kuningakoja languse, keda ta vihkas, ja võidutses selle üle.
Siiski maksis Zikali, nagu tark kaupmees ikka, alati neile, kes teda teenisid, väga heldekäeliselt, kas ühel või teisel viisil, nagu ka neile, keda ta vihkas. Minu kaubaks oli teave, kas ajalooline või seoses selle kummalise Aafrikamaa varjatud saladustega, millest me, valged mehed, hoolimata oma tarkusest nii vähe teame. Kui keegi üldse teadis midagi sellest pildist seal koopas ja selle päritolust, võis see olla Zikali, ning seepärast läksingi Zikali juurde. Uudishimu niisuguste asjade vastu on, nagu võite isegi arvata, alati olnud üks mu tavalisemaid pahesid.
Nägime palju vaeva ülejäänud neljateistkümne härja kinnipüüdmisega, sest mõned neist olid tormi eest varju otsides kaugele rännanud. Viimaks leiti nad siiski vigastamatult, kui välja arvata mõned muljumised raheteradest, sest on imeline, kuidas omapead jäetud kari oskab end kaitsta loodusjõudude eest. Aafrikas varjuvad nad siiski haruharva äikese ajal puude alla, nagu neil on kombeks siin Inglismaal, ehk sellepärast, et kuna niisugused tormid on siin nii sagedased, on nad esivanematelt pärinud vaistliku teadmise, et välk lööb puudesse ja tapab kõik, kes juhtuvad olema nende all. Vähemalt on niisugune minu kogemus.
Me rakendasime härjad ette ja rändasime selle silmapaistva koopa juurest minema. Muide, palju aastaid hiljem, kui Hans oli surnud, püüdsin seda uuesti leida ega suutnud. Arvasin, et olin samal mäel kus tookordki, kuid ma pidin eksima, sest ümbruskonnas oli palju sarnaseid mägesid ning seal, kust ma otsisin, ei leidnud ma koopast jälgegi.
Ehk sellepärast, et siin oli olnud maalihe, ning see lehtritaoline käik mäenõlvalt, millest tungis kuuvalgus Heu-Heu pildile, ning koopa sissekäik, mis oli olnud väga väike, olid kaetud kaljudega. Või ehk otsisin valelt nõlvalt, olles tol korral valesti arvestanud, kui külastasin seda paika tormi käes ja kiiruga?
Lühidalt, aeg sundis tagant, ning kuna soovisin jõuda kindlasse kohta enne öö tulekut, võisin otsida vaid umbes tunni ringis, ja midagi leidmata pidin edasi minema. Ja ma pole ka kedagi kohanud, kes oleks seal koopas käinud, seepärast arvan, et seda pidid teadma vaid bušmanid ja Hans, kes on nüüd kõik surnud, millest on kahju, sest seal on või olid imelised pildid.
Te mäletate, ma rääkisin, et just enne, kui algas torm, jõudis meile järele rühm kahvreid, kes läksid mingile peole või tulid sealt. Kui olime pool miili edasi läinud, leidsime ühe neist kahvritest surnult, kuid kas tema (see oli noormees) oli tapetud välgust või rahest, ma ei tea. Ilmselt olid ta kaaslased nii ehmunud, et jätsid ta sinna, kus ta lamas, mõeldes, arvan ma, et tulevad hiljem tagasi ja matavad ta maha. Seepärast, te näete, see koobas tegi meile varju andes palju head.
Nüüd libisen üle mu reisist Suulumaale, mis oli nagu teised reisidki, ainult aeglasem, sest oli raske töö saada suure koormaga vankrit edasi ainult neljateistkümne härjaga. Kord jäime jõkke kinni, Valgesse Umfolozisse, üsna lähedal Nongela mäele, mis kerkib väikese järve kohale. Ma ei unusta kunagi seda juhtumit, sest see tegi minust väga kohutava vaatepildi tunnistaja.
Kui me olime kõvasti jões kinni, ilmus rühm mehi sellele Nongela mäele, umbes saja viiekümne jardi kaugusele, tirides endaga kaht noort naist. Uurides neid läbi oma pikksilma, jõudsin järeldusele viisi järgi, kuidas nad oma päid liigutasid ja metsikult ümberringi vahtisid, et need noored naised on pimedad või pimedaks tehtud. Kui ma neid vaatasin, mõeldes, mida teha, haarasid mehed naistel käest ja heitsid nad üle kaljuserva. Haleda ulgumisega veerlesid vaesed olendid kihilisest kaljust alla sügavasse järve ja seal said krokodillid nad kätte, sest nägin selgesti roomajate ruttu. Tõesti, selles järves olid nad alati valvel, sest see oli Suulu kuningate lemmik-hukkamispaik.
Kui see kohutav tegu oli tehtud, tuli rühm tapjaid – neid oli umbes viisteist – koolmekohale meiega rääkima. Alguses arvasin, et on mingi probleem, ning tõtt-öelda polnud kurb, sest seda lihunikutööd nähes olin muutunud raevukaks ja hoolimatuks. Siiski, kui nad teada said, et vanker kuulus mulle, Makumazahnile, olid nad sõbralikkus ise, nügisid vees kahlates selle ratastele ja nende abiga jõudsime ohutult teisele kaldale.
Seal küsisin nende juhilt, kes võisid olla kaks mõrvatud tüdrukut. Ta vastas, et need olid kuningas Panda tütred. Ma ei arutlenud selle mõtte üle, kuigi teades Panda meeldivat iseloomu, kahtlesin väga, kas need olid tema lapsed. Siis küsisin, et miks nad olid pimedad ja mis kuriteo nad olid sooritanud. Kapten vastas, et nad tehti pimedaks prints Setivajo
