ja mõnel naasugune – kuidas kellelgi.”
“Just nimelt!” süttib Bändimagnet. “Nagu loterii. Mulle ei meeldi sellised õnnemängud!”
“Meeldib või mitte, sellist loteriid pole võimalik vältida,” sõnab Lill.
“Rumalus!” lõikab vahele Diana, kes viimistleb jätkuvalt meiki.
Tüdrukud jäävad teda põrnitsema, kuid Diana ei ütle enam midagi, kergitab vaid kulmu ja muigab taskupeeglisse.
“Ühesõnaga, ma leidsin teise lahenduse,” jätkab Bändimagnet. “Selleks, et mehega oleks kindla peale tore, tuleb vaadata lisaks välimusele ka midagi muud. Midagi kindlamat! Nagu näiteks ühine huviala. Muusika ongi täpselt selline asi!”
“Aa, sellepärast sa magadki just pillimeestega!” taipab Kaja.
“Mingi valik tuleb ju teha,” seletab Bändimagnet rahulikult. “Kujuta ette, et sa lähed toidupoodi ja hakkad leiba valima. Selleks loed pakenditelt läbi kõigi leivasortide tutvustused, mis on pisikeses raskesti loetavas kirjas. Võrdled koostisaineid, kalorisisaldust, hinda, välimust ja muid parameetreid. Lõpuks paned leivapätsi korvi. Ja siis teed täpselt samamoodi jogurti, veini ja kõige muuga…”
“Huuhh! Nii ei saa ju poest väljagi,” ütleb Kaja õlgu judistades.
“Just nimelt!” kinnitab Bändimagnet rõõmsalt. “Sa ei käitu ju poes niimoodi. Tavaliselt sa ei hakka üldse mõtlema, vaid võtad selle leiva ja jogurti, millega oled harjunud. Ja tuttava maitsega pirukad.”
“Mismoodi see poejutt meestesse puutub?” uurib Lill.
“Kuidas sa aru ei saa!” imestab Bändimagnet. “Meestega on täpselt samamoodi! Ma ei hakka kulutama aega valimisele ja võrdlemisele, vaid lähen ja võtan tuttavat tüüpi mehe. Muusikute kohta ma tean, et üsna suure tõenäosusega on nendega tore koos olla. Mulle meeldib muusikast rääkida. Ja võib loota, et loominguline tüüp suhtub loovalt ka seksi.”
“Kas see loogika peab tõesti paika?” imestab Lill.
“Üldiselt küll,” noogutab Bändimagnet ja hakkab itsitama. “Vahel läheb muidugi viltu ka. Ükskord seksisin trummariga, kes oli hobi korras koertekooli instruktor. Kui me telki pugesime, siis käratas ta mulle: “Lama!” Kujutate ette?! Ausõna, ma ei taha midagi sellist enam kunagi kuulda. Mitte iialgi!”
Tüdrukute naerupahvaku katkestab bassihäälne röögatus: “Lama!”
Kes-mis-kus? Vakatades pööravad tüdrukud pea hääle poole. Mees. Tundmatu sagrispäine noormees, näol ulakas naeratus ja käes – Bändimagnet manab näole parima võrgutusnaeratuse – päevinäinud kitarrikast.
“Ma vist eksisin,” nurrub Bändimagnet, sirutades pikki jalgu, lükates rinnapartii kaugele ette ja mässides juuksesalku kenitlevalt ümber sõrme. “Tundub, et ühe korra võin ma sellist asja veel kuulata küll.”
Nähes mehe pupille laienemas, taipab Bändimagnet rahulolevalt, et tal õnnestus ümber sõrme mässida midagi märksa enamat kui juuksesalk.
Ohvriannid ilujumalanna altarile
Armumine, see on imelihtne! Piisab õige tillukesest sädemest, et Bändimagneti südames lahvataks leek. Pilk, naeratus, tätoveering – rohkemat polegi vaja. Tõsi, sama kiirelt, kui tunne algab, see ka lõpeb. Tavaliselt kestab Bändimagneti armumine õhtust hommikuni. Järgmise õhtu lähenedes on naise süda nagu puhas leht, valmis uuesti armuma.
Ent seekord, päev pärast kohtumist sagrispäise kitarristiga, on kõik teisiti. Aja möödudes tunne aina tugevneb. Ehk on see midagi rohkemat kui tavaline armumine?
“Tüdrukud, kas teate – see oivaline mees lubas nädala pärast uuesti festivalile tulla,” jutustab õhevil Bändimagnet teistele Armunäljaste tüdrukutele. Ta kohendab oma kuldseid juukseid ja muutub ühtäkki murelikuks: “Vaadake, kas mul hakkab värv välja kasvama? Ehk peaksin uuesti blondeerima?”
“Nalja teed või?” imestab Lill. “Kullakene, ma ju ise nägin, kuidas sa alles eelmisel nädalal juukseid värvisid.”
“No aga ikkagi…” Bändimagnet tirib ühe kihara sirgeks ja püüab pisikese taskupeegli abil hinnata juuksejuuri peanaha lähedal.
“Kas sa arvad, et see mees hakkab niimoodi su juukseid sikutama?” muigab Lill.
“Ei, aga…” Bändimagnet rahuneb alles siis, kui ka teised tüdrukud on talle kinnitanud, et blondeerimiseks pole mingit vajadust. Mitte vä-hi-mat-ki, ausõna!
Ent ka juukseid värvimata möödub Bändimagnetil kogu järgmine nädal ettevalmistuste tähe all. Viimane kui üks Armunäljaste seast, sõltumata soost ja kuulamisvalmidusest, saab kuulda, et tulemas on TEMA.
“Ta tuleb kuue päeva pärast,” seletab Bändimagnet, toonides ripsmeid püsivärviga mustaks ja kulme tumepruuniks. Pintsettidega nopib ta hoolikalt välja mõned kulmujoonest kõrvalekalduvad karvakesed ning iga viimsegi heleda udeme ülahuulel.
Viis päeva veel. Bändimagnet katsetab uut juuksemaski, mis peaks lisama veelgi kohevust tema lopsakale juuksekosele. “Kuidas on? Kas sa paned mingit erinevust tähele?” uurib naine Raisakotkalt.
Too mühatab vastuseks midagi arusaamatut.
Neli päeva. Bändimagnet avastab õudusega, et tal pole mitte kui midagi selga panna! Ta tuulab tundide kaupa lähima linnakese poodides, aga ei leia midagi meelepärast. Lõpuks lõikab ta lühikestel beiberoosadel lemmikpükstel alläärest veel paar sentimeetrit maha. Hoopis teine asi!
Järgmisel päeval taipab Bändimagnet, et tal pole ka riiete alla mitte kui midagi panna! Ta läheb uuele poetretile. “Tahan üllatada kallimat, kes tuleb kolme päeva pärast,” seletab Bändimagnet pesupoe müüjale, proovides vaheldumisi siniseid, roosasid ja musti rinnahoidjaid. Jah, just – helesinine pitsiline rinnahoidja ja stringid on õige valik.
“Kaks päeva veel! Mitte et ma neid päevi nii täpselt loeksin…” lobiseb Bändimagnet telklaagris varbaküüsi lakkides. Esmalt läbipaistev aluslakk, mis tugevdab küüsi; siis kaks kihti maheroosat lakki, lõppviimistluseks värvitu pealislakk… “Oih! Vaata ette, kuhu sa koperdad!”
Bändimagnet virutab pahase müksu vastu õlga purjus Kiibitsale, kes komistab naise jalgade otsa. Neiu uurib vastlakitud küüsi ja nuriseb: “Kõik on rikutud! Kas sa üldse taipad, millega sa hakkama said? Ma pean laki maha võtma ja kõike uuesti alustama…”
“Ah, mis sa selle tüübi pärast nii palju vaeva näed,” ümiseb Kiibits pehmel keelel. “Tahad, ma tsurkan sulle ise ära? Mul tõuseb siis ka, kui sul on küüned lakkimata.”
“Tsurka oma pesemata munn endale kurku ja jää vait,” nähvab Bändimagnet raevukalt ja asub rikutud küünelakki maha nühkima. “Tolvan selline!”
“Mis ma siis nii väga ütlesin?” ei taipa Kiibits.
“Asi pole üldse keppimises,” seletab Bändimagnet, keskendudes taas küünte lakkimisele.
“Milles siis?” uurib Kiibits end püsti ajades.
“Armastuses!” vastab Bändimagnet. Üle kogu ta näo levib õnnelik naeratus, mille vahetab kohe välja nördinud ilme. “Kiibits, kuhu sa jälle
