pead.
Pilk sõbra sünktõsisele näole veenab Kiibitsat, et teda ei üritata lollitada.
“Tõsiselt?” jahmub Kiibits. “Mismoodi siis? Isase gorillaga?
“Mina ei tea, mis soost see gorilla on, isane või emane! Mis vahet seal on?” viskab Geenius. “Mis sa pärid nii palju? Anna mulle parem üks suits!”
“Sa ju jätsid suitsetamise maha?” ei taipa Kiibits.
“Jah, jätsin küll. Aga praegu ikkagi tahan!” nõuab Geenius jonnakalt.
Kiibitsa näol peegeldub tunnete duell: ihnsus heitleb uudishimuga. Viimane jääb peale.
Tõrksalt sikutab Kiibits taskust lömmis sigaretipaki ja sirutab Geeniuse poole, imestades: “Kuidas pole vahet, kas isane või emane? Kas sa ei tahagi siis teada, mida su naine teeb?”
“Ma ei hakka seda ometi pealt vaatama?!” oigab Geenius. Värisevate kätega kisub mees suitsu ja viipab autosuvilate parkimisplatsi poole. “Nad on praegu seal. Maarja ei lasknud mind sisse. Ütles, et magagu ma ennast kuskil mujal kaineks, temal on vaja koos gorillaga maailma päästa! Ja lõi ukse mu nina all kinni.”
“Praegu? Siinsamas?!” Kiibitsa silmad lähevad suureks nagu tõllarattad ja lõug hakkab suurest innust võbisema. “Tead, ma lähen vaatan ise!”
“Ei!” röögatab Geenius ja laksab käega vastu põlve, nii et sigaret pooleks murdub.
“Ma vaatan ainult korraks,” kiirustab Kiibits seletama. “Pärast räägin sulle ka, mida ma nägin.”
Geenius tuiutab kaaslast umbusklikul ilmel. Teades Kiibitsa lobedat keelt, võib arvata, et ta lobiseks nähtust kõigile Armunäljastele, pannes poole veel juurde.
“Parem on tõde teada,” veenab Kiibits. “Ettekujutus võib olla palju hullem kui tegelikkus.”
Geenius põrnitseb teist endiselt vaikides. Mehe tihedad kulmud lähenevad teineteisele ning nende vahele tekib mõtetest tiine korts.
“Tahad, võta veel üks suits!” teeb Kiibits esimest korda elus nii ohvrimeelse pakkumise.
Geenius, purjus ja mõtetega ametis, ei märkagi pakkumise erakordsust. Võtab suitsu vastu ja otsustab: “Hea küll, lähme. Koos. Ma tahan oma silmaga näha, mis toimub.”
Põnevil Kiibits kergel-kiirel hüpakul ees, Geenius raskel vastutahtsi sammul tema kannul, läbivad mehed sadakond meetrit, mis lahutab neid Maarja rohelisest autosuvilast. Viimased meetrid hiilib Kiibits küürakil, et teda poleks aknast märgata, tõstab siis pilgu tasakesi üle aknaääre ja tardub paigale. Sammuke hiljem kohale jõudnud Geenius tõstab pea tema kõrvale ja tardub samuti.
Taevasinise karvase päevatekiga kaetud voodil lebab valgeis rõivais Maarja, kerratõmbunult nagu väike valge pilvetups, ja… loeb. Mugavalt käsipõsakil. Ihuüksinda. Üle kogu autosuvila on laotunud nii mõnus lugemisrahu, et seda on peaaegu silmaga näha.
“Kus see kuradi gorilla siis on?” sosistab Kiibits ärritunult.
Geenius kehitab nõutult õlgu ja pakub: “Ehk läks pesema?”
Otsekui oleks ta meeste sosinat kuulnud, suleb Maarja raamatu ja asetab voodile. Öömustalt raamatukaanelt jõllitab vaatajate poole tillukeste kollaste silmadega tumepruun ahvinägu.
“Daniel Quinn,” loeb Geenius poolihääli kaanelt autori nime ja jätkab pealkirjaga, ””Ishmael. Mõtte ja meele rännak”.”
“Noh, nüüd sa vähemalt tead, et see gorilla on isane,” sisistab Kiibits, hääl pritsimas tigedusemürki. Tegemata enam katsetki ennast varjata, tõuseb Kiibits püsti ja kõnnib minema.
Kergendusest naerdes püsib Geenius kaaslase kõrval: “Küll ma olin ikka rumal! Armukadedus teeb tõesti lolliks. Gorillaga voodis, ei no tõepoolest! Kuidas sina sellist jama uskuma jäid?”
Kiibits pomiseb läbi hammaste midagi arusaamatut ja lisab sammu, püüdes teist kannult raputada. Ent see ei õnnestu, sest kergendus on andnud Geeniuse jalgadele tiivad.
“Ole hea, anna mulle veel üks suits,” küsib Geenius, ise näost särades.
“Osta endale ise! Ja ära kõnni mul sabas!” nähvab Kiibits, tige nagu herilane. “Kuradi, kuradi, kuradi… Gorilla! Raisk, ma ütlen!”
Geenius jääb seisma ja naeratab õnnelikult. Elu on ilus. Maailm on ilus. Kõik inimesed on nii ilusad ja head. Kaasa arvatud kallis sõber Kiibits, kes pakkus talle seltsi äsjasel raskel hetkel.
“Pea meeles, et ma tahan neid kahte suitsu tagasi, mis ma sulle andsin!” hõikab eemalduv Kiibits üle õla.
Geenius naeratab.
Tunnete prügimägi
“See oli mu elu parim seksikogemus,” pihib Kaja. “Tundidepikkune kirglik nauding. Kõigepealt heitis ta mu kõrvale ja sosistas: “Ma olen nii sinu!” Ma läksin ainuüksi nende sõnade peale märjaks. Olin teda nii väga igatsenud… Ja nüüd oli ta siin, minu kõrval, ihkas ja tahtis mind. Lihtsalt haruldane, kuidas ühekorraga olid olemas tunded ja suurepärane füüsiline vorm.
Kõvamehe riist on nii pikk ja tugev… Ta pidas meeletult kaua vastu… Kui ta vahepeal orgasmi sai, siis limpsis mu vittu, kauakaua, nii et ma üleni värisesin… Ja siis tal jälle seisis ja ta keppis mind uuesti, igas asendis, vahepeal õrnu sõnu sosistades. Kui ma hommikupoole tema telgist lahkusin, siis vaatasin kella: möödunud oli umbes kolm tundi. Saad aru, peaaegu kogu selle aja ta keppis mind! Fantastiline! Kõndisin pärast kolm päeva ringi nagu udus, ei suutnud millelegi muule mõelda, kogu kehas oli jumalik tunne.
Ma ei saa aru ainult sellest, miks Kõvamees käitub pärast seda ööd nagu tavaliselt? Sõbra kombel. Nagu meie vahel polekski midagi juhtunud. Kas see kireöö ei tähendanudki talle midagi?
Ah, on nagu on. Mina ei hakka ennast kellelegi kaela riputama, sel poleks mingit mõtet. Vähemalt olen ma kogenud midagi tõeliselt fantastilist.”
Lehvivates mustades ürpides Lill, kelle jämeda kaela ümber ripub hulganisti kulinaid, kuulab ja noogutab, ümisedes kord vaimustunult, siis jälle kaastundlikult. Nii, nagu ta on teinud seda lugematu hulk kordi. Olgugi kuueteistaastane Lill vanuse poolest sõpruskonna kõige noorem, on ta sattunud Armunäljaste festivalil omamoodi pihiema rolli. Mitte et see tüdrukut üllataks. Nii on see ju alati olnud.
Koolis pihtisid klassiõed Lillele oma meeste- ja muidki muresid. Näiteks kehakaal. Nii mõnigi neiuke ei suutnud panna vastu ahvatlusele maiustada, kuigi tahtis kaalust alla võtta. Neli-viis ülekilo – häh!, mõtles kolmekohalise kaalunumbriga Lill omaette, noogutades osavõtlikult kaasa endast poole kõhnema klassiõe dieedijutule.
Kodus oli samamoodi. Ema halas Lillele, et isa on mõttetu joodikukalts, kellega koos ta elab ainult laste pärast. Isa kurtis, et ema on laisk lits, ja kui neil lapsi ei oleks, siis oleks ta juba ammu otsinud uue naise. Vanem õde kaebles, et ta vihkab nii ema kui ka isa ja eriti nende pidevaid tülisid: kui nad koos elada ei oska, siis mingu lahku, endal parem ja lastel ka! Ühel erilise avameelsuse hetkel tunnistas õde, et vihkab isegi Lille.
Veri on paksem kui vesi? Unustage ära, mõtleb Lill. Minusuguse tüdruku soontes voolab hoopis seks, päike ja muusika!
Lill
