vaikib oma saladusest päevade, nädalate ja kuude viisi. Kuni jõuab kätte tema seitsmeteistkümnes sünnipäev.
“Palju õnne!” naeravad Armunäljased, haarates Lille südamlikku puntrakallistusse.
“Mine! Võta meie kingitus vastu!” ergutab Poisu.
See kink on benji-hüpe.
Tõstukiga sajakonna meetri kõrgusele, siis hüpe otse tühjusesse, mitu sekundit vaba langemist ja surmahirm, kuni keha külge kinnitatud kummilint sind taas üles rebib ning sa võngud maa ja taeva vahel üha kahaneva amplituudiga.
Julgustükk, mida Lill on tahtnud proovida juba ammu.
Aga teha seda just nüüd?
Tõstukiplatvormil ülespoole kerkides, benji-köis keha külge kinnitatud, tunneb Lill kõhus kasvamas ärevust.
Ehk ma ei teegi seda hüpet, mõtleb Lill. Sõidan lihtsalt üles ja siis, kõige kõrgemas punktis, hoopis hõikan efektselt: “Ma olen rase!”
Jah, nii ma teengi, otsustab Lill.
Tõstuk peatub.
Lill avab suu.
Laialt naeratav benji-korraldaja annab tüdruku seljale tugeva müksu.
Lehvivate hõlstide keereldes langeb Lill alla, vaimustusest huilgavate Armunäljaste poole, tundes pöörast hirmu. Mitte enda pärast.
Kui veniv benji-köis teda tagasi taevasse vibutab, tunneb Lill, et miski – ei, keegi! – tema sisemuses sai väga haiget.
Suu karjeks avatud, pendeldab Lill maa ja taeva vahel, tundes, nagu oleks kummilint pandud mitte tema külge, vaid läbi tema, läbi kõhu, läbi väikese sündimata inimese. Kõikumine tundub lõputuna. “Eeiii!” röögib Lill piinatult. “EEEEIIIII!”
Viimaks ometi saab see õudus otsa. Lill jääb rohule lebama ning benji-korraldaja vallandab tüdruku ümbert köit kinnitavad rakmed.
Ent juba on liiga hilja.
Maailm ei ole enam endine.
Lille sisemus on üksainus valukänkar.
Huilates lähenevad Armunäljased vakatavad, nähes Lille kannatavat nägu. Poisu ja mõned tüdrukud kükitavad lamaja ümber, keegi haarab mobiiltelefoni, et helistada arstile; Raisakotkas sööstab selles suunas, kus nägi seismas kiirabiautot. Auto on endisel kohal ning parameedikud lapivad lõhkise peaga rokimeest, kes on õnnetult mootorrattaga kukkunud.
“Benji-hüpe!” kähistab Raisakotkas. “Ta ei saa tõusta!”
Armunäljased tunnistavad tummalt, kuidas kohale rutanud parameedikud tõstavad Lille kanderaamile ja tassivad jooksujalu kiirabiautosse. Sedamaid kihutab auto sireeni huilates minema.
“Mis temaga ometi juhtus?” küsib Poisu nõutult.
Keegi ei oska vastata.
“Ja just enne festivali peaesinejat!” tähendab Kiibits.
Rokkarid vaatavad üksteisele otsa ja hakkavad liikuma kontserdilava poole. Mida targemat saaksidki nad praegu teha?
“Viige mind tagasi, enne kui peaesineja alustab!” nõuab lõhkise peaga rokimees, kes on koos Lillega surutud kiirabiautosse. Mees hüppab püsti ja põrutab sidemetes peanupu vastu plekk-katust. “Ai!” Peast kinni hoides vajub ta uuesti istuma.
“Teeme haiglas igaks juhuks mõned uuringud ja siis lähedki tagasi,” lohutab parameedik. “Pole hullu, kõik saab korda.”
“Midagi pole korras, selleks ajaks on peaesineja juba lõpetanud,” viriseb rokimees nagu jonnakas laps, kelle suurim mure on jääda lõbustusest ilma.
Kas kõik saab korda ka Lille ja tema kõhus kasvava lapsega?
Kanderaamil lebav tüdruk ei suuda sõnagi öelda, sest seesmine valukänkar on halvanud kogu ta keha, ka häälepaelad.
Isegi mõelda on valus.
Ometi Lill mõtleb. Ei, palvetab, esimest korda elus.
Tema palve on õige lihtne:
Palun!
Palun!
Palun!
Hippokratese jüngrite halvad uudised
Palun!
Palun!
Palun!
See on ainus mõte, ainus palve, mis mahub pähe kanderaamil valu käes kägarduvale Lillele.
Mõtete paigalseisu ei sega seegi, et tüdruku keha on pidevas liikumises: valged kitlid tõstavad teda kanderaamilt voodisse, ühe aparaadi juurest teise alla.
“Kas sa tahtsid aborti esile kutsuda?” küsib lõikavalt terav naisehääl. Kondised sõrmed raputavad Lille õlast. “Kas sa läksid sellepärast benji-hüpet tegema, ise mitmendat kuud rase?”
Palun!
Kogu jõudu kokku võttes raputab Lill pead.
Palun!
“Ei, ma…” pressib ta sõnu läbi valu, “tahan seda last. Palun!”
Palun!
“Nüüd on hilja paluda,” kriibib terav hääl Lille hinge, “enne oleksid pidanud mõtlema. Enne!”
“Operatsiooniruum on valmis,” kostab taamalt vanaemalikult lahke hääl ning kanderaam Lille kehaga läheb liikvele.
Palun! on Lille viimane mõte enne kustumist narkoosiunne.
Narkoosist toibudes tunneb Lill kummalist tühjust. Silmi avades näeb ta esimese asjana väikest valget tabletti, mis lebab hoolitsetud neiukäe peopesal. Ere valgus teeb haiget, nii et Lill pigistab silmad taas kinni.
“Neelake!” kõlab mahe palve.
Hoolitsetud käsi lähendab Lille huultele esmalt tableti ja siis veeklaasi. Kuulekalt võtab Lill tableti ja püüab vett peale lonksata, kuid üks teine käsi rabab klaasi ta huulilt.
“Sülita tablett välja!” käsib vanaemalik hääl. “Nii, tubli! Väga hea, et sa seda katki ei närinud. Palun vabandust!”
Lill kuuleb, kuidas kaks paari samme astuvad tema voodi juurest pisut eemale.
“Hull tüdruk, mida sa teed!” pahandab vanaemalik hääl poolsosinal. “Valuvaigistit tuli anda mehele kõrvalpalatis. Mitte temale! Pärast operatsiooni ei tohi juua, tal lõigati just loode kõhust välja.”
“Mida?” Lillele tundub, et huultelt pudenenud sõna kukub tema sisemuses haigutavasse õõvastavasse tühjusesse. “Keda lõigati? Aga minu laps? Kas temaga on kõik hästi?”
“Ah, mina ei tea midagi, küsige homme arsti käest,” pobiseb vanaemalik hääl kohkunult ja Lill kuuleb kergeid
