Ilmselt tehti see kellelegi teisele, kinnitab Lill endale, vajudes aegamisi unekuristikku. Ehk kellelegi kõrvalpalatis? Mina ütlesin ju võlusõna “palun”! Siis ei saa ju midagi halvasti minna?
Ega ju?
Varahommikul äratab Lille unest vanaaegne kraadiklaas, mille meditsiiniõde talle pihku surub. Kraadimine on möödapääsmatu haiglarutiin, sõltumata patsiendi haigusest. Justkui Hippokratese jüngrite igahommikune rituaalne kombetalitus.
“Pange see kaenla alla,” sõnab õde tervituse asemel ning lahkub palatist.
Kümmekond minutit hiljem, kui Lill on uuesti suigatanud, tuleb haiglaõde tagasi.
“Palavikku ei ole,” nendib ta. Raputab siis elavhõbedasamba alla ning pistab kraadiklaasi kitlitaskusse.
Peagi tuhiseb palatisse salgake valgetes kitlites inimesi: kõige ees keskealine naisarst, kelle kannul püsivad noorukesed saatjad, tõenäoliselt tudengid.
“Nii-nii, hea uudis on see, et sul ei ole palavikku,” sõnab arst lõikavalt terava häälega, mille Lill eksimatult ära tunneb. Sama häält kuulis ta siis, kui teda sõidutati operatsiooniruumi. “Kahjuks on see ainus hea asi, mis mul on öelda.”
“Tere hommikust,” ütleb Lill rõhutatult viisakal toonil, lootes arstile nõnda meenutada, et eelkõige on temagi inimene. Mitte pelgalt haigla öösärki pakendatud sobiliku kehatemperatuuriga organism.
“Oo, sa tunned ennast juba nii hästi?” imestab arst. “Väga tore!”
Arst istub taburetile Lille voodi kõrval, võtab lamaja käe oma pihkude vahele ja sõnab südamlikult: “Tere hommikust!”
“Tehke kümme minutit pausi,” viipab ta seejärel kaaskonnale. “Me räägime siin natuke nelja silma all.”
Lillel on hea meel, et kuuljaid kõrvu jääb vähemaks. Julgemata ise midagi küsida, vaatab ta arstile vaevatud pilguga otsa.
Ka arst vaikib, silmad tõsised ja kurvad.
“Mu laps?” iitsatab Lill viimaks, upitades end voodis istukile.
“Surnud,” vastab arst.
“Minu laps… on surnud,” kordab Lill, upitades end voodis istukile, kuulatades hämmastusega nende sõnade kõla. Mõistusega saab tüdruk aru, et sõnad käivad tema kohta. Aga need kõlavad nii võõralt, justkui räägiks arst kellestki teisest. “Kõik on läbi. Ma ei saa enam kunagi lapsi.”
“Ära nii ütle,” sõnab arst. “Sa oled veel väga noor. See võimalus on sul olemas.”
“Mu laps on surnud,” kordab Lill uuesti.
“Jah,” vastab arst. “Kuigi mõnes mõttes ehk ongi parem, et nii läks.”
Lill jääb arstile šokeeritult otsa jõllitama.
“Kuidas te võite niimoodi öelda?” protestib Lill, rebides oma käe arsti pihkude vahelt. “Ainult sellepärast, et ma olen noor ja et haigla ankeeti ei saanud märkida kindlat töö- ja elukohta. Ainult sellepärast, et minu elu on festival!”
“Ei, mitte sellepärast,” vastab arst pead raputades. “Ma mõtlesin seda, et kuna sa ei kasutanud raseduse ajal vastavaid ravimeid, siis oleks laps olnud HIV-positiivne. Nagu sina isegi.”
Mis ei tapa, teeb tugevamaks?
Sündimata lapse surm. Iseenda HIV-positiivsus. Keskhommikul haigla uksest välja astudes tunneb seitsmeteistaastane Lill ennast mõõtmatult vanemana, kui ta oli mõni päev tagasi sinna sattudes.
“Mis ei tapa, teeb tugevamaks,” kostab sõbralik hääl. Maarja!
Jah, tema see on, ootab mootorrattale nõjatudes haigla välisukse juures.
“Ja mis tapab, teeb surnuks,” kostab Lill süngelt, mõeldes lapsele, kes ei näinud iial ilmavalgust.
“Teravmeelne ja teravkeelne nagu ikka,” sõnab motohipi Maarja, ulatades Lillele musta kiivri, millele on maalitud valged lilled. “See kiiver peaks sinu stiiliga sobima. Läksime!”
Lill tõmbab kiivri pähe – stiilimärkuse üle nukralt muiates, sest praeguses hingeseisundis on välimus talle täiesti ükspuha – ja sätib end istuma motohipi selja taha sadulasse. Õige ettevaatlikult, et mitte rebestada operatsioonihaava.
“Kuidas sa teadsid mulle vastu tulla?” küsib Lill.
“Arhivaar ütles, et sa saad täna välja. Tema teab ju alati kõike. Üks meditsiiniõde siin haiglas on vist tema sugulane,” seletab Maarja. Ta lööb tsiklile hääled sisse ja hõikab üle õla: “Hoia kõvasti kinni!”
Sellega on jutt lõppenud. Lillel on hea meel, et mootorrattaga sõites ei saa arendada seltskondlikku vestlust. Lobisemine on viimane asi, mida ta praegu teha tahaks.
Mootorimürina saatel kerib maanteelint ennast lahti, aeglaselt ja sujuvalt. Maarja sõidab ettevaatlikumalt kui kunagi varem, püüdes vältida vähimatki põrutamist, mis võiks teha viga haiglast tulnud kaaslasele. Ent kui Lill võtab sõidu lõpus kiivri peast, siis voolab tema suunurgast verenire.
“Mis juhtus?” küsib Maarja kohkunult.
“Ah, ei midagi, hammustasin huulde,” sõnab Lill ja rehmab tõrjuvalt käega. Jättes ütlemata, et tegi seda meelega.
Ja korduvalt.
Ja kaua.
Lootes, et füüsiline piin varjutab hingevalu, kas või natukene.
Aga ei, huule puremisest polnud vähimatki kasu.
Või siiski oli? Vähemalt selles mõttes, et katkine huul on hea ettekääne hoida veel veidike aega suu kinni. Kõndida Maarja kõrval Armunäljaste telkide poole, vaikides, veremaitse suus… Stopp! Oht!
Ühtäkki läbistab Lille iga ihurakku teadmine, et tema elu juhtivas valgusfooris on süttinud punane tuli. Ta on ohtlik! Mitte ainult HI-viiruse ohver, vaid ka potentsiaalne mõrvar.
Tema nakatunud veri kisendab kriiskavpunaselt: OHT! HOIA EEMALE! HIV!
Ja mitte ainult veri. Surmavalt ohtlikku HI-viirust kannavad edasi ka kehavedelikud, mis seksides erituvad. Naise tupemahlades leidub viirust küll vähem kui mehe spermas, aga mõnevõrra siiski. Seega ei saa ta enam kunagi lasta mõnel öökaaslasel enda vittu limpsida. Pahaaimamatu mees võib nakatuda.
Lill muigab nukralt. Mõne päeva eest oleks keeleka-naudingust loobumine tundunud talle nagu maailma lõpp, pool seksimõnu ju kohe vähem! Ent nüüd, mõeldes kõigele muule HI-viirusega kaasnevale, tundub keelekast loobumine talle tühine pisiasi. Sama tähtsusetu nagu see, et äsjase benji-hüppe kõrvalnähuna läks tal soeng sassi.
Kuidas selgitada Armunäljastele enda sattumist haiglasse? Sündimata lapse surm ja HIV-positiivsus – neist asjust ei räägi ma kellelegi, otsustab Lill.
“Kuidas sa ennast tunned? Mis juhtus? Kas sa oled nüüd terve?” haarab Kaja esimesena Lille oma kaisutusse ja puistab küsimustega üle.
“Noh,” alustab Lill ohates, kuid taipab siis, et keegi Armunäljastest ju ei
