kellest sa oled nädal aega jutustanud.”
“Jah,” ohkab Bändimagnet, istub teise kõrvale ja süütab samuti suitsu. “Tead seda vanasõna, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina?”
“Kuidas keegi,” sõnab Diana kõrgilt õlgu kehitades.
Hämarus sobib Dianale: peened kortsukesed muutuvad märkamatuks, näha on vaid julge meigiga rõhutatud kaunid näojooned. Öökuninganna, see ta on.
“Mina õppisin täna õhtul, et enne, kui võõras mees seksima meelitada, tuleks sooritada manuaalne kontroll,” ohkab Bändimagnet veel sügavamalt.
Diana kergitab laitmatult hoolitsetud kulme ning tunnistab kaaslast pika pilguga, mis on tulvil mõistmatust: “Mis mõttes?”
“Noh, tuleb talle käsi püksi ajada ja kontrollida, kas riist on ikka paras,” seletab Bändimagnet.
“Pole vaja ilmselgeid asju nii labasel moel lahti seletada,” sõnab Diana jahedalt. “Manuaalse kontrolli tähendusest sain ma kohe aru. See on ju elementaarne! Ma lihtsalt ei suutnud mõista, et sa ei olegi seda varem teinud!”
“Mkmm,” raputab Bändimagnet pead ja võpatab köhatuse peale, mis kostab nende selja tagant Diana telgist.
“Ära lase ennast häirida, ta magab,” sõnab Diana. “Muide, nii jutujätkuks…” Diana tõmbab telgiluku lahti ja osutab selili lebavale alasti mehele.
Bändimagneti suu vajub paokile, kui ta märkab mehe lihaselisel reiel puhkavat riista. Vemba mõõtmed avaldavad muljet isegi poolkõvas olekus. Milline see võiks veel siis olla, kui…
Siuh! tõmbab Diana telgiluku uuesti kinni, katkestades Bändimagneti unelused.
“Suurepärane eksemplar, tõepoolest,” tähendab Diana rahulolevalt. “Lisaks riistale väärib tähelepanu ka tema heldekäelisus.”
“Siis sul ju vedas!” tunnustab Bändimagnet.
“Vedas?” turtsatab Diana põlglikult. “Häh! Mees ei ole ju mingi loteriipilet! Loomulikult kontrollisin ma kõiki vajalikke parameetreid, enne kui ta enda telki lubasin. Mitte küll jõhkralt otseselt, mehed on ju õrnakesed, vaid mänguliselt, naiselikult, läbi pükste. Tead ju küll? Nagu kass, kes teeb käpaga pehme pai. Ilmsüütult, justkui ei olekski ta käpapadjakestes peidus nõelteravaid küüsi.”
Bändimagneti suu vajub imestusest paokile.
“Inimene õpib kogu elu, kas pole,” muigab Diana, kustutab sigareti ja valmistub pugema telki, muljetavaldava meeseksemplari kõrvale. “Head ööd! Ära siis üksinda külmeta!”
Diana viimased, varjamatult pilklikul toonil öeldud sõnad kõrvus kõlamas, tuustib Bändimagnet tusaselt kinganinaga maad.
“Ei külmetagi!” hõikab ta siis.
Bändimagnet haarab otsustavalt kosmeetikakoti järele, et värskendada sõjamaalingut. Oodake, mehed! See öö alles algab! Ja ei mingeid ebameeldivalt tillukesi üllatusi enam! Mitte nüüd, kui tal on selge, mida teha.
Usalda, aga kontrolli!
Mõeldes nahkhiirele, pea alaspidi
Haa-haa-haaa!
Kaja tunneb, et muutub näost punaseks. Lesbipaar lõkerdab naerda, nii et pisarad silmis. Mispärast küll? Ainult tema kobamisi esitatud tätoveerimispalve peale. Ise olid nad ju eile õhtul juureski, kui Kiibits…
“Kui sa tahad endale tätokat ainult sellepärast, et see totakas Kiibits sulle eile sellist juttu ajas, siis…” kõõksub Eha läbi naeru. “Tule siia, kohe tätoveerin sulle otsaette, kes sa selline oled.”
“Kes siis?” pomiseb Kaja.
“Idioot!” naerab Eha.
“Nüüd hakkad sina ka mind veel solvama!” nördib Kaja.
“Keegi ei taha sind solvata,” täiendab kallima juttu Elo, pühkides silmist naerupisaraid. “Mina võin ka aidata. Tahad, tätoveerime selle idioodi-sõna sulle otsaette suurte trükitähtedega, et oleks kohe kaugele näha?”
Kaja turtsatab põlglikult ja kõnnib pahaselt minema. Sihukesed… sihukesed… Ah! Ma ei aita enam kunagi nende väikest tütart hoida, paras neile, lubab ta endamisi. See mõte parandab veidike naise tuju. Lõppude lõpuks pole ju lesbid ainukesed, kes tätoveerida oskavad.
Näe, nagu tellimise peale! Naine märkab Maarjat, kes teeb metsa veerel oma igahommikusi joogaharjutusi, ja kõnnib otsejoones sinnapoole. Tavaliselt ei hakkaks Kaja küll teist treeningu ajal segama, aga praegu ei suuda ta kauem oodata.
Maarja seisab parajasti pea peal, silmad suletud.
“Ma tahan nahkhiirt,” teatab Kaja, pigistades huuled trotslikult kokku.
“Ma ei saa sinust aru,” vastab Maarja äraoleval toonil, avades aegamisi silmad.
“Ole hea, palun tätoveeri mulle nahkhiir,” täpsustab Kaja oma soovi.
“Miks sa seda tahad?” uurib Maarja, ise jätkuvalt pea peal seistes. Selles asendis sirutab ta jalalabad korraks taeva poole ja painutab siis maa suunas, sirutab ja painutab, sirutab ja…
Kaja rebib pilgu jalalabade hüpnotiseerivalt liikumiselt ja seletab: “Ma tahan tätoveeringut, sest…”
Naine jääb vastamisega kimpu. Kohe kuidagi ei tule tal üle huulte jutt, mismoodi purjus Kiibits viibutas Kaja nina ees uhkeldavalt oma tätoveeritud käsivarsi ja jauras, et “Kui sul pole tätoveeringuid, siis pole sa mingi õige rokkar!”
“… sest õiged rokkarid teevad nii!” lõpetab Kaja trotslikult. “Ja mina olen rokkar!”
Maarja ei ütle tükk aega midagi. Painutab ainult jalalabasid. Ikka üles ja alla, aeglaselt ja rahulikult, rütmiliselt ja korrapäraselt, justkui tantsiksid tema jalad mõnd taevast tantsu.
“Oled sa kunagi pea peal seisnud?” küsib ta siis.
“Ei,” raputab Kaja pead.
“Kas sa tahaksid proovida?” küsib Maarja. Ta langetab jalad sujuvalt maapinnale ja tõuseb istukile, silmad naerused ja sõbralikud. “Mulle meeldib selles asendis mõtteid vaagida. Kui mingi plaan tundub hea nii pea ülespidi kui ka alaspidi, siis võib selle teoks teha.”
Kaja noogutab nõusolevalt. Paar minutit hiljem, Maarja tugevad käed aitamas tasakaalu hoida, seisabki ta pea peal. Sellest harjumatust vaatenurgast – pea alaspidi nagu tukkuval nahkhiirel – tundub maailm hoopis teistsugune. Kummaline ja ilus ja natuke naljakas. Üha veidramana hakkab Kajale tunduma soov ennast tätoveerida ainult sellepärast, et üks purjus nolk talle ninna hüppas. Kaja hakkab vaikselt endamisi naerma, kaotab tasakaalu ja vajub murule pikali.
“Kuidas tundub?” muigab Maarja. “Kas otsin tätoveerimisaparaadi välja?”
“Ei!” naerab Kaja murul veereldes, tundes end vabamana kui kunagi varem. “Ma sain just praegu aru, et kuna ma olen rokkar, siis järelikult täpselt nii, nagu ma käitun, ongi õige rokkari käitumine. Ükskõik, mida ma ka ei teeks!”
Püsti seisev Maarja naeratab madonnalikult
