Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Armunäljaste festival - Evelin Kivimaa страница 16
Vihm, vihm, vihm… ja iha
Vihmasajus jookseb vana mees. Ihualasti, kuivetut keha katmas vaid ohtrad tätoveeringud. Teda jälitab kuus turvameest. Kõige lõpus lippab kaameramees, kes toimuvat jooksu pealt filmib.
“Miks on vaja kuuekesi püüda ühte vanameest? Kellele ta halba teeb?” imestab Kaja.
“Eks turvamehed taha ka sooja saada,” muigab Lill.
Hea ilm on Armunäljased hüljanud. See on juba mitmes muusikaüritus, kus neid jälitab vihm. Kolmepäevase rokkfestivali avapäev oli veel päikeseline, ent nüüd, teisel päeval, sajab hommikust peale. Hallidesse pilvedesse mähkunud taevas ei anna vähimatki lootust, et vihm võiks lõppeda. Vastupidi, hooti ägeneb see laussajuks, mille ajal on rahvast tuubil täis kõik varjualused toidu- ja joogitelkide juures.
Vihm, vihm, vihm… Kilekeepidesse mähkunud kuulajad kõiguvad vabaõhulavade ees muusika taktis nagu kahvatud kummitused. Seda enam torkavad silma need, kel on indu ja jaksu möllata vihmasajus. Kes seda suudab, on järelikult elujõuline mees või naine. Tõenäoliselt jagub tal jõudu ja energiat ka seksimiseks!
Väiksema kõrvallava ees kaitsevad maapinda kummimatid, ent pealava ees on ainult muru. Või täpsemalt: oli. Festivali päikeselisel avapäeval trampisid tuhanded jalad lavaesise rohumaa mullale. Järgmise, vihmase päeva jooksul haaravad lombid enda alla suurema osa pealava esisest. Enamik publikut püüab püsida kuivemal pinnal, ent salgake noori ja lõbusaid hullab lava ees otse kesk suurt lompi. Põlvini püdelas vees, pritsmed üle pea lendamas.
Mis saab riietest? Lombis tantsivad poisid koorivad särgid seljast, tüdrukute rõivad on lihtsalt porimärjad. Paksuke Lill särab üle kogu mudase näo, tantsides ilusa palja ülakehaga poisiga. See on tema tähetund! Alati võiks olla nii nagu praegu, et tantsivad peamiselt mehed ja mõni üksik tüdruk, mõtleb Lill, liibudes andunult poisi vastu. Laval esineva vähetuntud bändi laulja, noor ja hull, hüppab koos mikrofoniga otse publiku sekka. Teda tervitavad vaimustushüüded. Solist laulab mitu lugu, olles loodusjõudude meelevallas samamoodi nagu rahvas. Alles siis taandub ta kaitsva lavakatuse alla, läbimärjad riided ihule kleepumas.
Mudase maapinna saarekesed lompide vahel aina kahanevad. Teise festivalipäeva õhtuks on looduslik madalam koht pealava ees muutunud suureks lombiks, mille ümber laiutab sitke kleepjas muda. Nüüd seisavad poris juba kõik kuulajad. Muud võimalust lihtsalt ei ole!
Asfalttee, mis jooksis kahe kontserdilava vahel, on kadunud. Selle asemel loksub sogase kollase veega jõgi, oma kolm meetrit lai. Sellest jaksaks üle hüpata vaid sportlane. Mõnda kohta on pandud laudadest käigurajad, aga enamik inimesi kalpsab läbi vee.
Vihm… Bändimagnet märkab, kuidas kollases jões kahlab suurt kasvu mees. Rahulikult, justkui omas maailmas… Võlutud pilguga saadab tüdruk mehe kõndi. Jah, see mees saab täna keppi – kui see vaid Bändimagnetist sõltub.
Vihmast hoolimata jagub festivalile siiski publikut. Need müüjad, kelle kaup annab sooja, võivad rõõmustada. Maksujõulisemad muusikafännid kallavad endale järjest sisse viina ja teisi kangeid napse. Kohvimüüja vahetab papptopsid väiksemate vastu, kuid jätab hinna samaks. Lennult haaratakse lettidelt kummikuid ja vihmakeepe.
Elo ja Eha ei tee katsetki pakkuda hennamaalinguid. Vihm uhuks pasta maha veel enne, kui kujundid jõuaksid kinnistuda. Õhupallimüüja annab alla teise päeva õhtul ning pakib kauba kokku. Juustu ja maasikatega kaubitsev talupere lahkub kolmanda päeva lõuna paiku.
Šašlõkimüüja peab siiski vastu: mees soojendab käsi metallist küpsetusvanni kohal ning vaatab üle üüratu lombi, kuidas rahvas mööda kõnnib. Ka suhkruvatti müütav tüdruk püsib kindlalt paigal, olgugi et äri ei edene.
Kolmanda päeva õhtupoole muutub laussadu õrnaks uduvihmaks, mida vettinud inimesed enam tähelegi ei pane. Kogu festivaliala rohumaa lirtsub jalge all.
Välitualettide ümbrus, söögi- ja joogitelkide lähikond ning festivali sissepääsuala on üüratu poripõld, millest sumpavad rahulikult läbi ainult kummikukandjad. Ülejäänud teevad ringe mööda poripõldude ääri, tallates neid madalamaks, laiendades nii mülkaid veelgi.
Käsivarremusklid pingul, lükkab keskealine turske naine mööda lirtsuvat rohumaad ratastoolis invaliidi. Aegamisi ja visalt, kõrvuti nagu paarisrakendis, trügivad mees ja naine lapsevankrit ja jalutuskäru.
Vihm… Pealava esine on üks suur mudaväli, kus seisab vältimatu olukorraga leppinud publik. Kel kingad jalast võetud, kel jalas kummist plätud.
Lava ees hüppav ja tõuklev inimmass, peamiselt noored mehed, on kaetud mustade pritsmetega. Mõne porikäki ainus heledam koht on silmavalged. Keda see segab?
Lombis kargajate jalge alt pritsib musta ollust läheduses seisvatele inimestele. Geenius sirutab pöidla välja ja pühib õrnalt ära pritsmed Maarja põsesarnalt. Maarja vaatab mehe poole, silmist hoovamas soe ja õrn tänutunne… ja midagi veel. Nüüd, kui nad on olnud paar ligi kaks kuud, on Geenius õppinud lugema naise soove silmist. Seekordne sõnatu soov muudab püksid Geeniuse jalgevahes kitsaks.
Vihm… Kaja on varjunud hevikaraoke telgi katuse alla. Telgi kõrval lageda taeva all seisab atraktsioon: motoriseeritud härg, mida ümbritsev täispuhutav pehmendus on muutunud madalaks basseiniks. Ometi leidub ikka ja jälle soovijaid, kes lunastavad pileti ja püüavad püsida perutava härja seljas.
Kaja judistab ennast, vaadates tundmatut nolki, kes paneb end proovile. Praeguse ilmaga ei teeks naine niisuguseid trikke isegi siis, kui talle peale makstaks! Tänan, ei! Poiss kukub, paisates vett kahte lehte, plaksab siis käega vastu märgi pükse ning longib minema.
Ent härg ei jää kauaks üksi. Peagi vibutab motoriseeritud elukas seljast järjekordse sõitja, kes on hoobilt kaltsmärg. Kukkuja ajab ennast püsti, valgehambaline naeratus nägu valgustamas, ning ronib taas härja selga. See on ju Kõvamees!
Kasvava imetlusega vaatab Kaja duelli, ei, õieti kolmevõitlust: härg ja vihm püüavad ühisel jõul mehest jagu saada, aga see ei õnnestu. Üha uuesti ja uuesti tõuseb naerev Kõvamees veest ning haarab härjal sarvist.
Viimaks on Kõvamehe taskud nii tühjad, et ta keerab need piletiraha otsides tagurpidi. Null. Ent see ei häiri meest. Särav õnnenaeratus näol, riided kleepumas jõulisele lihaselisele kehale, korjab Kõvamees üles tanksaapad, mis oli enne basseini astumist jalast võtnud. Täitsa hull, tal pole ilmselt kehal ühtegi kuiva kohta, aga ta ei hooli sellest, mõtleb naine, tundes endas iha kasvamas.
Kaja tõmbab kilekeebi kapuutsi pähe ja astub karaoketelgi kaitsva katuse alt välja, mehe poole. Seks annab sooja, teab naine.
Kui Kaja ja Kõvamees käsikäes telklaagri poole kõnnivad, mööduvad nad palja ülakehaga noormeestest, kes viskavad porisel maal kukerpalli. Vilksamisi märkab Kaja, kuidas kukerpallitajaid piidlevate noorte tüdrukute pilgus läigatab iha.
Vihm…
Autosuvila idüll: gorilla ja naine
“Mu naine petab mind!” nutab Geenius, tõugates jalaga eemale tühja viinapudelit.
Ohtrad joobnu pisarad tiira-taarutavad üle mehe näo.
“See käis küll kähku,” tähendab Kiibits. “Te olete ju Maarjaga koos elanud alles mõne nädala, vaheldumisi sinu telgis ja Maarja autosuvilas. Kellega ta sind siis petab?”