Lille lahkes silmavaates ja turvalises pehmes kogus lausa kutsub tema ette laotama sisimasse kogunenud tundeid. Mõnel tüdimushetkel näib Lillele, et ta on nagu tunnete prügimägi, kuhu pihtijad laadivad maha oma saasta. Oleks siis vähemalt, et üheainsa korra! Ent mõni inimene tuleb aina uuesti, tarides kaasa üht ja sedasama koormat tunneterämpsu, milles tuhnida. Nii et vahel tunneb Lill kiusatust nähvata: “Lõpeta inisemine, hakka elama!”
Ta ei ütle kunagi nii, vaid kuulab kõiki pihtijaid rahumeelselt ja osavõtlikult. Nüüd siis ka Armunäljaseid.
“Mul tiksub bioloogiline kell,” pihib kord purjus Kõvamees, lüües häbelikult maha tavaliselt nii söakad rohelised silmad. Ka tema! Isegi tema, haavamatu mees, Armunäljaste kroonimata kuningas, legendaarne naistemurdja, tunnistab Lillele oma nõrku kohti.
“Sinul?” imestab kuueteistaastane Lill. “Mina mõtlesin, et see tunne tekib ainult naistel, kelle “parim enne” tähtaeg hakkab kätte jõudma.”
“Jah, ma tahaksin isaks saada,” kinnitab kahekümneneljane mees. “Aga milline naine tahaks minusugust?”
“Kullake, mida sa nüüd räägid!” jahmub Lill. “Selliseid naisi on nagu liiva mere ääres. Ma olengi imestanud, miks sul ei ole kindlat tüdrukut.”
Kõvamees vangutab nukralt pead ja vastab: “Ma ei saa sama tüdrukuga üle ühe korra seksida. Üks öö, ja kõik.”
“Mida?” jahmub Lill. Tüdruk pingutab mälu ja vaidleb vastu: “Kuule, kullakene, mida sa jutustad! Isegi mina ja sina oleme vähemalt kahel ööl seksinud. Või noh, sel teisel korral oli tegelikult juba hommik käes.”
“Oleme või?” jääb Kõvamees imestunult kaaslast vaatama, täpsustades siis: “Ma tahtsin öelda, et ma ei saa sama tüdrukuga teadlikult mitu korda seksida. Mäluaugus olles on teine asi, siis ma murran kõike, mis liigub.”
“Ja mina juba lootsin, et…” itsitab Lill, ent hammustab sealsamas huulde. Kõvamees võib seda valesti tõlgendada. Viimane asi, mida Lill tahaks teha, oleks naerda kellegi mure üle. Enesega puntras Kõvamees õnneks ei märkagi tüdruku kihistamist.
“Kullakene, aga potentsiprobleemidest saab ju tänapäeval üle,” sukeldub Lill nüüd meesküsimusse täie tõsidusega. “On ju olemas viagra ja kõiksugused teised ravimid…”
“Asi pole potentsis,” lööb Kõvamees käega. “Seda jätkub mul rohkem kui küll. Ükskord vihmase ilmaga, kui polnud midagi targemat teha kui pihku peksta, lõin ma endal paugu lahti üheksa korda järjest. Rohkem lihtsalt ei viitsinud.”
“Milles siis asi on?” imestab Lill.
“Tahtmises,” vastab Kõvamees. “Mulle meeldib, kui elu on seiklus! Peod, muusika, kitarrimäng, naised, reisimine, mootorratastega kihutamine ja nii edasi. Kui asi kisub rutiiniks, nagu teistkordne kohtumine ühe ja sama naisega, siis mul huvi kaob.”
Lill noogutab, oskamata enam midagi soovitada. Ega Kõvamees seda ootagi. Vahel aitab mõtteid klaarida juba see, kui valada need sõnadesse.
Peamiselt tahavad Lillele pihtida siiski tüdrukud, kelle jutuhimu on suurem kui meestel. Kord õhkab Bändimagnet mehe järele, kellega koos käis kuuvalgel tutvumisööl meres alasti ujumas, ülistades taevani romantilist õhkkonda ja mehe kaunidust. Tõsi, kui Lill näeb innukat õhkajat hiljem käsikäes üsna tavalise prillidega kutiga, siis paneb teda muigama Bändimagneti erutatud sosin: “Tema ongi see mees, kellega me öösel ujusime.” Ent Lill mõistab sõbrannat täiesti. Armumiseks võib piisata palju vähemast kui kuuvalguse kuma prinkidel tuharatel.
Viimasel ajal on Kaja see, kes tahab aina rääkida ja rääkida. Ta pihib pisikesi räpaseid saladusi, mis on jäänud hinge kriipima tema eelmisest, kontori- ja koduhiirekese elust. Samuti praeguse elu seiklusi, mis on Kaja meelest hullupöörane orgia. Lille meelest on teine küll üsna vagur rokihiireke. Paar õlut ja mõni mees pole ju midagi märkimisväärset?! Ent milleks teist oma hinnangutega solvata? Lill parem noogutab Kajaga kaasa. Pealegi on Kaja hoolsal hiirekese-loomusel ka häid külgi: näiteks võib temalt alati küsida taskurätikuid ja kondoome.
Lähedaste inimeste hulgas on vaid üks erand, kes ei tule tüdrukule pihtima.
Kuueteistaastase Lille esimene suur armastus.
Poisu.
Imesiniste vasikasilmadega Poisu, kes tegi tutvumisööl Lillele kaks tundi jalamassaaži, nii et tüdruk lausa värises ihast.
Poisu, kes võttis pärast tormilist seksi Lille kõvasti sooja kaissu.
Poisu, kes järgmisel hommikul ärgates ei kadunud kohkunult telgist ega roninud ka esimese asjana Lillele peale, riist vinnas – tüdruku öökaaslaste kaks peamist käitumisviisi –, vaid kes hoopis naeratas ja haaras Lille veel kõvemini kaissu.
Poisu, kelle juures on peaaegu kõik oivaline. Ka seks on oo-kuisuurepärane.
Poisu, kes jäi tutvumisööst saati elama Lille telki, nii et neist sai Armunäljaste sõpruskonna hulgas esimene kindel paar.
Poisu, kes ei räägi Lillele mitte midagi. Või noh, loomulikult nad suhtlevad omavahel, vahetavad festivalimuljeid ning arutavad olmeasju nagu söögi ja joogi hankimine, telgi ülespanek ja mahavõtmine ning muu säherdune sekeldamine.
Aga.
Aga nad ei räägi päris asjadest.
Poisu varasem elu, praegused mõtted, tunded Lille vastu, tulevikuplaanid – tüdruk ei tea neist mitte kui midagi.
Iga kord, kui Lill küsib Poisult midagi päris asjade kohta, on vastuseks ikka vaid naeratus. Või suudlus. Või massaaž. Või seks.
Nii et Lill on loobunud tõsiste juttude ärgitamisest. Ent viimastel päevadel kripeldab tal meelel ja keelel üks vägagi päris jutt.
Kas öelda Poisule, et Lill ootab temalt last?
Beebi-benji
Kuigi… Kas laps mu kõhus on ikka Poisu oma, mõtiskleb Lill. Suure tõenäosusega jah!
Tõsi, oli ju veel ka see lihaseline päikesepruun surfar rannafestivalilt, mille nimi – ei poisi ega festivali oma – Lillele ei meenu. Samuti mitu sügavat mäluauku, millest ärgates ei võinud päris kindel olla, kas mõni kiimakott pole tüdruku hämarolekut oma huvides ära kasutanud.
Mida ei mäleta, seda pole olnud, muigab Lill. Mida vähem sa tead, seda lihtsam elu. Seega… Mida vähem sa räägid, seda lihtsam elu?
Nii ongi Lill vait. Ta räägib küll kõigest muust, kuid mitte tähtsaimast: et ta ei ole enam oma kehas üksinda. Keegi Armunäljastest ei märka midagi erilist Lille juures, kes lehvib ringi laiades mustades hõlstides. Isegi mitte Poisu, kes näeb ka hõlstide alla: tüdruku lopsakas keha ja pehme kõht pole väliselt kuigivõrd muutunud. Kui menstruatsioon poleks ära jäänud, ei saaks Lill isegi aru, et midagi tema olekus on teisiti.
Siider ja sigaretid maitsevad rasedale tüdrukule endiselt hästi, kuid ta püüab piiri pidada. Kui see laps juba tema kõhus kasvab, siis võiks ta sündida tervena, mitte alkoholis ligunenud ajuga. Ainult kanepisuits ei istu Lillele enam üldse, isegi selle lõhn ajab iiveldama. Ning mida aeg edasi, seda vähem on tüdrukul võhma, et kontserdilavade ees hüpata. Seega hoiab ta jalad paigal ja laseb vaid kätel muusikale kaasa tantsida.
Mis
