sul halb?” küsis murelikult, naastes järsaku servalt, kus alles kauguse võlusid nautis. „Lähme ära. Sa ei tohiks üldse sellise põrutusega ringi tormata.”
„Pole mul häda midagi, lihtsalt pea lõhub, mis hull. Tabletid on kah vist otsas…”
„Ma kutsun sind endale külla.Tuled sa?”
„Marcole sülle või?” kõõritas Skeet Chloe poole vaadata.
„Kuradile see Marco!” pahvatas Chloe ägedalt. „Mina valin endale külalisi, mitte tema! Saad tableti ja tassi kohvi ehk, rohkem ära unista!”
„Unistan küll!” julges Skeet iitsatada ning sai uue paugu, seekord otse neeru pihta, sest Chloe oli just istumas tema selja taha. Nüüd oli see valus, lõi korraks hinge kinni. Skeet pidas targemaks edaspidi suu kinni hoida ning vajutas selle asemel gaasi. „Harley Davidson” liikus sujuvalt rohekaskollast maastikku mööda künkast alla. Ta oli siin leidnud radu, kust keegi teine sõita ei julgeks, kuid siitkaudu oli mugav mäest üles või alla pääseda. Tõus kruusateed pidi oli järsk ja kulges piki serva, ometi aga tegi liiga suure kaare. Skeet eelistas otseteed, mis oli sootuks ohtlikum, kivine ning kohati päris eluohtlikult järsk. Aga oli uhke tunne näidata Chloe´le end natuke rohkem kangelasena, kui ta tegelikult on.
Trotsides tüütut peavalu, nautis Skeet Martin siiski seda sõitu täiel rinnal. Tema käes oli juba pool võitu.Tema selja taga istus Chloe Riggs. Samal ajal mõtles ta Marco Casey´le ja tolle enesetundele, kui see tüüp näeb Chloe´t tema tsikliga sõitmas. Kindel on, et ta saab sellest teada varem või hiljem. Hea kaklus kuluks ära – põhiliselt ikka Marcole, ja seekord oleks Skeet selleks aegsasti valmis, et teda rünnatakse ka selja tagant.
Nad möödusid baarist, mille ees seisid kaks üksildast autot. Läbis veel poole külakeskusest ning võttis hoo maha kollase madala majakese ees. Pööras sissesõiduteele, et seekord avalikult näidata oma poolehoidu Riggside ainukese tütre vastu.
„Mu vanemad on täna kodus,” ütles Chloe niipea, kui Skeet mootorrattalt maha tuli. Ta oli sellega arvestanud, kuid teade tuli ikkagi ootamatult. Siiski ei näidanud ta kuidagi oma kimbatust välja ning muretses pigem oma peavalu pärast. Haav tuikas ja kiunus sideme all. Ta oleks tahtnud seda juba siinsamas maha kiskuda, et anda veidi õhku ja vabadust, ent ei julgenud. Chloe vaatas teda mõistvalt ja veidi isegi kaastundega ning kutsus tuppa.
Köök oli hämar, väikeste akendega ruum. Maja ise oli vana, ent alati korras. Laual kena roheline linik kollase vakstu peal. Lillevaas. Must kass pliidi peal põõnamas. Kardinad helebeezhid ja aknalaudadel õitsvad potililled.
Ema, Ann Riggs, oli heasüdamlik tüse proua pikkade, patsis juustega ning kandis alati prille. Ruuduline põll ees, askeldas parasjagu, pühkides tuba.
„Tere päevast, Skeet!” naeratas naine lahkelt ja Martinile näis, et sellest puudus igasugune teesklus. „Kena on sind pika aja tagant näha! Kuidas sa küll meile ometi eksisid?”
„Samad sõnad: tere ja kõik muu!” Skeet oli tõsiselt meelitatud, et vähemalt ühes majas terve Valgeküla peale on olemas rahvas, kes temale viha ei pea.
„Tule ja istu! Sa näed nii kahvatu välja. Raske on üksi hakkama saada, eks ole?”
„Pole viga. Mul on lihtsalt kehv olla.”
Chloe, kes oli temast esikusse maha jäänud, vahetas kiiruga jalatsid ning tormas nüüd sussides kööki.
„Ema, kus su ravimid on? Ma arvasin, et oleme varsti kusagil kraavis! Kas sa, vinge mees, ise kah märkasid, kuidas su tsikkel tee peal vänderdas?”
„Mitte eriti.” tunnistas Skeet täiesti siiralt.
„Võta tal side ära, ema! See hull tahtis mu ära tappa!”
„Kas asi on tõesti nii hull?” küsis mrs. Riggs ning haaras külmkapi pealt käärid. Ja sõnadega: „Ole nüüd vagusi!” hakkas kohe sidet lahti harutama. Chloe ilmus salvi ja tabletikarbiga.Valas klaasi sisse vett.
„Võta need sisse, Skeet, see on valuvaigisti. Millal su lolli pead viimati seoti?”
„Eile hommikul!”
„Rumal poiss!” hüüatas ema Riggs pahaselt. „Ja rumal Melly! Sidet tuleb ometi iga päev vahetada, see on juba nii must ja räpane!” Ta sai sideme lõplikult kätte, leotas viimase osa märja lapiga haava küljest lahti.„Jestas küll!” ahhetas nördinult.„See on ju puha paistes!”
Skeet oigas tasa, püüdes kõigest väest seda naiste eest varjata.
Nad panid haavale paksult salvi ning sidusid selle uuesti puhta sidemega kinni. Skeet võttis tableti ning sai isegi padja tugitoolikorjule. Lasi haigel peal mõnusalt puhata.
Peagi tuli tuppa ka Matthias Riggs. Chloe isa, välimuselt alati laitmatu ja väärikas, juustes juba halli, ent alati energiat ja uusi plaane täis.
„Nägin värava juures Martini ratast…” sõnas ta valjusti esikust. Ja tuppa astudes naeratas juba laialt: „Tere,Skeet! Oledki siin? Ja juba patjade najal! Uskumatu, kui agarad need meie maja tüdrukud on!”
„Jäta oma naljad, Matt!” lõi Ann naerdes käega. „Näed, poisil on pea katki.Tõi meie Chloe ära, aga ise, vaat et minestab poolel teel ära! Puha näost valge teine!”
„Nojah,” Matt muutus tõsiseks. Vaatas külalist tähelepanelikumalt. „Ega need külapoisid vist eriti nalja ei teinud.”
„Nad tulid kolmekesi kallale,” sõnas Chloe teadvalt. Sellest ei puudunud põlguse noot. „Nõmedad tüübid!”
„Mul on hea meel, Skeet, et mu tütrel on sinusugune kaitsja. Ütle mulle nüüd päris täpselt, et ma teaksin: mida see Marco siis Chloe kohta ütles?”
Selle nõudmise peale sattus Skeet segadusse. Silmitses kordamööda Chloe vanemaid ning siis tüdrukut ennast. Lakkus huuli ja kõhkles. Nad jälgisid teda.
„Ma ehk…hoian seda parem enda teada, kui tohib. Ma olen siin juba küllalt pahandusi teinud.”
„Mina arvan jällegi, et sa pead seda ütlema,” nõudis Matt siiski ja seejuures puuris Martinit pilguga, nii et Skeet teadis juba – tal pole ülestunnistusest pääsu. Võmmide ees suutis ta vaikida. Seekord polnud mängus vaid oma naha päästmine. Nüüd oli kaalul Marco Casey au, keda ta juba peaaegu vihkas. Samas Chloe süda, mis võiks kuuluda talle ja Chloe vanemate poolehoid. Kui ta ei vasta, tõuseb siin tühjast tüli. Aga Casey ongi ju tühine… Siiski mõtles ta kiiresti ja hoolikalt läbi iga sõna, enne kui mokaotsast pomises:
„Ta ütles, et…” Skeet tuletas hästi meelde Marco sõnu, et mitte olla tabatud valelt. „…et mehel on rusikad selleks, et litsile aru pähe panna.”
Chloe ütles üheainsa sõna, mille peale ema võpatas, isa kergitas üllatunult kulmu ning mida Skeet tajus kui muusikat oma kõrvadele. „Ma arvasin tõesti, et ta lõi Chloe´t,” jätkas ta vaikselt, ” et neil oli minu pärast suurem tüli ja nii, ma ei teadnud…” See kõlas kui vabandus, mida ta mitte kuidagi ei oska sõnadesse panna.
„Kas Marco tõesti niimoodi ütleski või?” pahvatas Matthias vihaga ning tema suured rusikad andsid Martinile teada, et selle mehega pole nalja.
„Eks ta ju teadis, et ma käisin öösel siin,” ütles Skeet ja peitis seejuures pilku. Keda ta nüüd päästa
