mis mulle väga närvidele käis ja viskas mu siis aknast välja. See oligi kõik.”
Chloe naeratas võluvalt toa vastasnurgast, kus ta teiste juttu kuulates vaikselt seisis.
„Ma räägin sellest Marcoga,” oli isa otsustanud. „Kas ta ütles veel midagi, mida ma peaksin teadma?”
Skeet kehitas õlgu ning võttis vastu kohvitassi, mida proua talle ulatas.
„Palju ta just öelda ei jõudnud, sest ma virutasin talle.”
„Vaat see oli õige tegu!” hüüatas peremees naerdes. Näis nii, et tal polnud tütre peigmehest sugugi kahju.Ja tunnistades ausalt, oli Martinil selle üle südamest hea meel.
„Aga pärast läks veidike märuliks. Millal ma vastu pead sain, pole õrna aimugi,” lõpetas Skeet oma kaeblemise.
„Sizemore oli sind pudeliga löönud. See oli õnneks tühi.” Seda teadis Chloe väga hästi ning vastas ruttu Martini küsivale pilgule: „Melly rääkis.”
„Aitäh,” pomises Skeet hämmeldunult. „Ma siis tean, kellele teine kord pudeli välja teen.”
Skeet lahkus Riggside juurest tunni aja pärast, olles selle päevaga ülimalt rahul. Endamisi muiates sõitis ta koju, uskudes nüüd, et varsti võtab elu hoopis teise ja helgema pöörde.
4. Jälitaja
Nad kohtusid juba mõne päeva pärast. Siis, kui Skeet oli sideme peast võtnud ning oma esimese tööpäeva järel taas kõrtsist läbi astus.
Kohe sisse tulles nägi ta Marco Caseyt leti juures istumas. Libistas pilgu üle baari ning sai teada, et ei Faehleyt ega Sizemore´i ees vähemalt pole. Marco Casey tundus olevat üksi. Nende pilgud kohtusid ning vihkamise tuli saadeti mõlemalt poolt. Casey oli purjus.
Õllekann ees, tuju pahur. Skeet astus leti äärde, hoides Marcoga parajat vahemaad ja võttis pukil istet. Seekord mõtles ta ettenägelikult oma seljataguse kindlustamisele. Pööras end nii, et nägi kõiki baaris viibijaid korraga. Tellis Vickylt ühe kange viski ning imes seda lonkshaaval. Teadlikult ei peatanud ta pilku kauaks Casey´l, peljates uut kokkupõrget. Igatahes ei tahtnud ta seda ise alustada, et kogu külarahvas taas talle enesele kraesse kargaks. Olgu Casey esimene ja saagu, mis tahab. Aga ka Casey ei alustanud, hoopis jõi oma õlle lõpuni ning tõusis laisalt. Väljudes peatus vaid hetkeks, et uriseda Martinile läbi hammaste:
„Said mu eide kätte, eks ole? Õnn kaasa! Temasugune lirva kõlbabki ainult sulle! Aga ära looda, et ta sulle nädalatki truu on. Võib – olla leiad juba täna tema voodist teise mehe!”
Skeet pööras end veidi ja avas juba suu, et Chloe kaitseks midagi öelda, kuid nägi siis, kui purjus see Casey tegelikult on ning loobus. Milleks kedagi õigustada? Tal isegi hakkas Casey´st natuke hale. Näis, et mees on täitsa murest murtud. Küllap sai kätte hea koosa Chloe isa käest. Ja Skeet lasi tal minna, ainult jõi ärritunult oma pitsi korraga põhjani.
„Vala uus,” ütles Millanile ja kõõritas veel ukse poole, kuhu Marco hetk tagasi kadus. Ta ei tundnud end võitjana. Kena sinikas Marco vasaku silma all tähistas seda küll, kuid hinges oli äng. Skeet mõtles Chloe peale. Mis siis, kui Casey´l on õigus? Kui tüdruk vahetas Marcot nii lihtsalt tema vastu, miks ei või ta igal ööl uut meest aknast sisse lasta?
Peaks ta seda passima ja valvama ja kahtlustama? Oh ei. Nii madalale Skeet Martin ei lange! Armastus olgu siiski ennekõike vabadus, nagu ta olema peakski. Ja ega ta omaenese tunnete suhtes eriti kindel olnudki. Aga ta mõtles sellele ikkagi ja murekorts tema laubal süvenes, kui ta üha uue pitsi tõstis.
Lõpuks tuli piir. Ta ei tahtnud tunnistada, et muutub üha enam joodikuks. Maksis arve ja lahkus baarist ikka veel kindlal sammul. Täna ei olnud siin kedagi tuttavat ja ega tal polnudki rääkimiseks isu. Casey sõnad olid kõigele vaatamata teinud teda armukadedaks.
Ta ei saanud midagi parata, et pilk liiga kauaks Riggside majale pidama jäi, kui ta tsikliga sellest mööda sõitis. Alateadlikult otsis ta märke järgmisest austajast, kuid ei leidnud neid.
Kõik sujus edaspidi justkui rahulikult. Skeet Martin käis iga päev tööl ja ainus, mis teda häiris, oli seesama hirmu ja põlguse oreool, mis ulatus ligi kümne meetri peale tema ümber.
Enamus pöörasid talle selja, ei lähenenud üldse või siis kõõritasid aralt ja vihaga.
Ta tahtis rääkida Faehleyga. Tal oli tarvis temaga rääkida ja ta vihkas isegi mõtet sellest, et ta siiski peab tõesti temaga rääkima. Skeet passis hetke ning jälgis teda, kuid Faehley polnud kunagi üksi või siis lahkus teda märgates või polnud tal enesel võimalust Jimmyle läheneda.
Nii sattusid nad pea iga päev kokku, ent Skeet ei pääsenud ligi ja Jim Faehleyl õnnestus alati jalga lasta. Ta teadis hästi, mida Martin tahab ja aimas täpselt, et ükskord jääb ta sellele mõrtsukale niikuinii vahele. Hirm Martini ees pani Jimmyt kasutama iga võimalust, et saada endisest sõbrast hästi kaugele. Ja ta ässitas teised üles. See oli parim relv mehe vastu, kellest füüsiline jõud üle ei käi. Ei, ta ei arvanud sugugi, et see oleks kuidagi alatu, pigem oli see enesekaitse, sest ju igaüks tahab alles hoida oma nahka, mida üks Martini – sugune mõrtsukas talle selga ei jätaks. See oli halb, et Skeet ikkagi vanglast pääses. See oli väga halb.
Ja nagu kokku lepitud, kuu aega ei teinud nad teine-teist tundmagi.
See õhtu algas kenasti. Oli nädalalõpp ning Skeet asus ehituselt koduteele. Väsinud, nagu ta oli, otsustas, et seekord möödub ta kõrtsist ilma peatumata. Rohi oli rohelisem kui tavaliselt ja taevas sinisem, sest Chloe oli telefonis öelnud, et Melly läks Jimmyga tülli ning… kes teab, kas need pulmad veel tulevadki? Kahjurõõm olevat see magusaim rõõm ja Skeet mõtles mõnuga Jimmy kurvastusele, kui tark ja ilus tüdruk Melly teda tõesti hetk enne pulmi maha jätaks. Skeet lausa soovis seda ega häbenenud väljagi öelda. Mitte ainult tookord Mellyle otse, enesel parajasti pea soe ja lõhki. Ta ütles seda veidi hiljem ka Vick Millanile ning kirus Faehleyt ka tööl olles. Sest kuu aega oli nüüd ammu möödas, aga Jim ei teinud lubadusest väljagi ja vaikimisvande aeg sai ammu mööda. Seega, kui Jim ei pea oma lubadusest kinni, ei pea temagi selle pärast põdema.
Ta läbis pool teed linnast Valgeküla poole, kui nägi ees punast „Fordi„. Kahtlemata kuulus see Faehleyde perele. Pikemalt mõtlemata otsustas ta järele vaadata, kes istub selle roolis ning lisas veidike kiirust. Lähemale jõudes sai äkki aru, et see on just see, keda ta otsib.
Skeet tegi otsuse, et sõidab autost mööda ja peatab teda.
Jim Faehley märkas õigel ajal, kes teda jälitab ning andis gaasi, et eest ära minna. Skeet oli liiga lähedal. Kui Jim pidurdab, et pöörata koju, võib Skeet teda sealsamas kurvil kohe vahele võtta. Aga on ka teine tee. Jim sõitis kodusest teeotsast mööda. Skeet Martin luges tema mõtteid: läbi küla põrutades võib Jim teha ebamugavalt pika kaare, kuid tal on siis aega jälitaja maha raputada. Kaval? Tal pole õigust põgeneda! – oli Skeet kindel ning viha pani teda hambaid kiristama. Jim võiks ju lihtsalt peatuda, ma ei löö teda maha, kuigi… väga tahaks mõnikord!
Läbi küla tuhisesid nad juba nagu rallirajal. Faehleyde punane „Ford” ees ja Martini tsikkel otse tema kannul. Nii mõnigi peatus külateel, et neile järele vaadata ja mõtted nende peades tekkisid seejuures üsna erinevad. Sarnane oli ainult küsimus: Mis nüüd ometi lahti on? Siin ei julgenud Skeet oma oskusi veel näidata. Ta lihtsalt püsis autol sabas, näidates oma keskendunud olekuga, et seekord pole Jimmyl tema eest kuhugi pääsu.
Ta
