talle hoopis meelepärasem. Melly Faehley kõlaks tema arvates lausa naeruväärselt. Skeet nägi vaimusilmas seda abielupaari. Nad ei sobinud. Mitte kuidagi. Ükskõik, kes teine sobiks sellele kohale altari ees, aga mitte Jimmy!
Ainus, mida ta oskas teha, vältimaks kogu küla vihapurset, oli Mellyst sel puhul kaarega mööda käia. Ta ei varjanud eriti oma huvi Jimmy vastu ega negatiivset arvamust pulmade suhtes, kuid Mellyle ta pahandusi kaela ei tahtnud. Rusikad sügelesid jälle, sest Jim oli liiga ettevaatlik. Ta isegi ei tulnud kõrtsi kunagi üksi. Melly tema kõrval teenis Faehleyt kui usaldusväärseim turvamees, kuna Martinil oli oma aukoodeks: mitte kunagi ei läinud ta arveid klaarima naiste nähes.
Seejuures polnud ta kade ega ka uuesti armunud. Üksainus juhuslik vahekord tegi südame soojaks. Ta pidi mõnikord iseendale meelde tuletama, et on hingelt liiga tugev ning tal on juba olemas Chloe, kuid… Hommikuti ohkas ta nukralt, libistades käega üle tühja padja. Melly… Ta võiks tulla veel kord, nii hull, nii meeletu, ihates just teda…
Ta oli pulmade ootel rahutu ja üksi. Otsekoheselt öeldes ei meeldinud talle üldse mõte sellest, et Melly Archer peagi abiellub. Ta vihkas seda mõtet. Ja oleks see siis ometi keegi võõras, keda ta ei tunneks, kelle vigadest ja minevikust midagi ei teaks… Jim oli olnud tema parim sõber. Marki kõrval. Neid kahte ta usaldas jäägitult. Nii palju, kui ta üldse oskas kedagi usaldada oma kinnise iseloomu juures. Sõber Jim oli sõber täpselt selle hetkeni, kuni Skeet Martini käed raudu pandi.
Tuul sahistas puuokstes, koolutades neid sinna ja siia. „Harley Davidson” seisis mändide all eemal. Ees laius org. Roheline karjamaa ja päike, mille paistel mängisid kaks pisikest varssa. Üks oli must ja teine kõrb. Nende emad hoidsid pead maas, näksides rammusat, kevadist rohtu. See oli pilt unistusest, unenäost…
Skeet Martin istus maas, kesk niisket rohtu, ümberringi võililled, tundmatud kõrrelised ja kipslille moodi väikesed valged õied. Päike hellitas tema paljaid, pruuniks päevitanud õlgu, mis varrukateta särgi alt vabad. Lihased käsivartel olid tugevad ja rusikas kindel.
Ta tegi seda mehhaaniliselt. Surus käed rusikasse ja lõdvestas taas. Aina uuesti ja uuesti. Tõstis taas pilgu. Rohukõrs hammaste vahel murdus ning vajus longu. Ta sülitas selle eemale.
Mitte midagi ei muutunud, kui ta oma sisimas raevutses. Mitte midagi. Ta teadis, et võib siin karjuda ja märatseda end kasvõi hulluks. Jäävad vakka ehk linnud ja loomad põgenevad tema raevu eest. Ta võib minna ning tappa need lõbusad, imeilusad varsad, kes karjamaal rõõmsalt ringi kappavad. Ta võib põletada maha selle maja, et jääks alles mustendav auk. Võib hävitada kõik, mis tee peal ees, lootes sellega kustutada mälust kõik, mis selle paigaga seotud, aga… mitte miski ei muutu.
Siis ta nuttis. Nagu palju kordi varem. Hääletult nuuksudes, kontrollides näolihaseid, hoides pisaraidki teiste eest varjul. Mitte keegi ei tohtinud seda näha.
Kodu oli tema ees. Kodu, kõigi oma karjamaade ja metsadega. Ja isegi seesama küngas, millel ta istus, oli tema oma. OLI… Talu oma halli katuse ja lagunenud aiaga, mida uued elanikud polnud jõudnud veel uuega asendada. See aed oli isale alati pinnuks silmas olnud, aga selle lõhkumiseni nad koos eal ei jõudnudki.
„Nii palju jäi tegemata…” pomises Skeet nukralt. „Neetud! Ma tahaksin kõik selle lõpetada.”
„Hei, kellega sa siin räägid?” Hääl oli tuttav. Otse selja taga. Ta tundis selle hääle ära, kuid ei pööranud pead.
„Miks sa mu järel luurad?” küsis hoopis pahuralt.
Nooruk tuli ja istus temast kahe sammu kaugusele.
„Su tsikkel jäi silma. Seda ei saa ühegi teisega segi ajada. Tahtsin teada, mis sinuga lahti on?”
„Mitte midagi,” vastas Skeet ükskõikselt ning torkas hammaste vahele uue rohukõrre.
Poiss võttis taskust suitsupaki.
„Suitsu tahad?” pakkus tallegi.
„Ei.” Skeet raputas pead. „Siin on värske õhk, ära riku seda.”
„Vabandust. Kui sa nii arvad…” Tulija võttis suitsu välja, keerutas hetke näpu vahel ja torkas siis tagasi.
Siis vaikisid nad mõlemad.
Tuul tõusis ja sasis Martini juukseid. Puhus kodu poolt tuttavat lõhna. Ta pidi äratundmise pärast oigama. Et vältida oma nõrkuse reetmist, sõnas tasa:
„Kuule, Jess, kas sa tunned neid uusi, kes siin nüüd elavad?”
Marlow kehitas õlgu.
„Veidi. Pool aastat pole just pikk aeg, et võõraid hästi tundma õppida. Igatahes on neil poeg ülikoolis, tarkpea. Plikat sa tunned…”
„Donnat?”
„Jah. Kena tots, kas pole?”
„Mage,” ühmas Skeet külmalt. Jesse mõõtis teda pilguga.
„Ja väiksem tirts veel, päris kenake, aga see tahab tublisti kosumist.”
„Päris väike või?” Skeet küsis seda lihtsalt, et jututeemat üleval hoida. Jesse sai sellest aru küll.
„Kaheksane.”
„Kääbus,” arvas Skeet.
„Noh,” jätkas Marlow ebalevalt, sest Martini – taolise jutumehega oli päris raske vestlust hoida. „Ega nad väga suhtlema kipu. Töökad, rikkad, mitte pahad.”
” Mulle meeldiks rohkem, kui nad oleksid lurjused,” tunnistas Skeet ausalt.
„Põed, jah?” mõistis Jesse Martini tundeid. „Muidugi, minagi põeksin. Kui äkki keeraks neile mingi käki?”
„Mis mõttes?”
„Ma ei tea. Rööviks hobuse ära, keeraks plikale taha või pistaks midagi põlema…”
„Jobu!” nähvas Skeet tusaselt.
„Varem meeldis sulle nii mõelda.„Solvunult pööras Marlow pilgu taevas lendavale toonekurele, kes üle metsa ja Kuuallika küla poole suundus.
„Enam ei meeldi,” ütles Martin. „Käi vanglast läbi, siis taipad.”
„Sa ometi olid teistest üle, eks ole?” küsis Jesse äkki murelikult sõbra näoilmet uurides.
„Pole sinu asi! Ma ei lasknud endale pähe istuda. See on kõik. Nad püüdsid. Väga.”
„Pagan!” ohkas Jesse.
Nad vaikisid jälle. Jesse Marlow näris vanema eeskujul rohukõrt. „Aga ma ei mõista, Skeet, miks sa siin käid? Kas see ei tee sulle haiget, kui sa kõike seda vaatad?”
„Tõele tuleb alati näkku vaadata. Niikaua on valus, kuni ta ükskord sulle vastu vaatab. Kuratlikult valus. Aga siis äkki enam ei ole. Tuleb leppida. TULEB leppida, saad aru? Ma ei saa midagi teha.”
„Sul on õigus,” nõustus Jesse. „Ma ei teadnud, et sa nii filosoofiks oled muutunud.”
Skeet ei vastanud. Alles tüki aja pärast jätkas ta pihtimist:
„Lapsena käisin
