hakkaks. Ega ma loll ole! mõtles Faehley paaniliselt. Hetkel on baaris pigem kõik Martini, kui tema sõbrad! Oleks julgem tunne, kui siia tuleks näiteks Eddie või Marco ja kindlustaks seljatagust. Üks-ühe vastu polnud Jimmyl mingit lootust Martinit võita. Teinekord on ta igatahes targem ja võtab pussi kaasa. Näib, et ta on juba liiga ja rohkemgi Skeet Martini tähelepanu köitnud. Ja kahjuks Jim teadis hästi, millega nimelt. Talle ei tulnud pähegi esitada küsimust: Mille eest?
„Skeet, hei!” Vick Millan kummardus kergelt üle leti. Skeet keeras end veidi, et vaadata süütult baarmani poole. „Kui sul on midagi plaanis, siis tee seda, palun, väljas.”
Põrnitseja naeratas leebelt.
„Ole rahulik, Millan, ma ei tee kellelegi liiga.”
Vicky vangutas pead ja eemaldus. Peaaegu kohe kutsus Faehley ta viipega enda juurde ja sosistas kiirustades kõrva:
„Lase mind tagauksest välja, ole meheks, Vick!”
„Hea küll, mine!” Baarman jäi valvama, kui Jim tõusis ja pealtnäha rahulikult kööki läks. Hetk hiljem oli ka Skeet jalul ning valmis talle järgnema. Vicky astus talle tee peale ette. „Jäta ta rahule!” ütles kõrtsmik aeglaselt. „Või ma teen sust hakkliha, kui sa mu kööki astud!”
„Reetur!” Ainus sõna, mis kähinal üle Skeet Martini huulte tuli. Siis taipas ta olukorda, keeras järsult baarmanile selja ning tormas laudade vahelt läbi ja trepist üles.
Väljas oli hämar. Ta nägi parasjagu autoust avavat kogu. Paisates läbi hammaste vandesõnu, jooksis ta punase „Fordi” juurde, kuid Jim jõudis selleks ajaks juba autosse hüpata ja ukse tema nina ees kinni lüüa. Skeet haaras küll lingist, kuid juba oli uks lukus ja mootor käivitatud.
„Ford” sööstis paigast. Skeet jõudis vaevu lingist lahti lasta, enne kui auto tema käe kaasa oleks viinud.
„Kuradi argpüks!” röögatas Skeet eemalduvatele tagatuledele, mis juba kiiresti kaugusse kadusid. Haaras veel teeservast kivi ning virutas selle autole järele. Kui ta raevust hingeldades põgenikule käega lõi, seisid baari ukse ees kolm meest, kes kõik teda teraselt jälgisid. Peale nende ka Brick Mayd ja tema õde G.G., poisipeaga kõhn tüdruk, käed käevõrudest kirjud ning avar pluus jätmas õlad paljaks.
Korraks vaid peatus Skeet nende ees, mõõtis seisjaid sellise raevuka pilguga, mis ei jätnud kellelegi kahtlust, mis tema hinges toimub. Siis kihutas tagasi baari, trügides pealtvaatajate vahelt läbi.
„Neetud sitavares! Ma löön ta, raisa, maha! Oleksin pidanud teda kohe siinsamas ette võtma, kuradi jobu!” pahvatas ta tigedalt, kui oma kohale tagasi maandus.
„Kas sa ähvardad kedagi?” küsis Millan tõsiselt, poleerides samas keskendunult oma pokaale.
„Miks sa selle tõpranäo välja lasid?” nõudis Skeet.
Teised olid tagasi tulnud. Jagunesid oma kohtade vahel. Igaüks kõõritas Martinit, kuid targem oli teda praegu mitte torkida.
„Pea meeles, Skeet, et ma võin sellise asja eest sulle kohe võmmid kaela kutsuda. Ja ole tänulik, kui Faehley seda ise ei tee.”
„Tema seda ei julgeks. Aga sina…” Skeet jäi kõhklema.
„Nii, et… kas sa ähvardasid kedagi või?”
„Ei, ta on lihtsalt rõve argpüks!”
„Kena. See kõlab juba paremini. Nii me siis võmmidele ütlemegi, kui midagi on. Kas kuulsite?” hüüdis Vick häält tõstes üle baari. „Brick, G.G., Robbins… ja teised?”
Brick Mayd irvitas, noogutas innukalt. G.G. kehitas ükskõikselt õlgu ning vangutas vaid pead.
„See pole meie probleem,” arvasid mõned võõrast noortepundist, kes ehk esmakordselt siin kõrtsis täna peatusid.
Tund aega hiljem, olles joonud mõne viski, tõusis Martin, et lahkuda. Uusi nägusid oli vahepeal tublisti juurde tulnud ja juhtunust ei räägitud enam.
„Aga ma saan ta varsti kätte, küll sa näed!” lubas ta pühalikult Vickyle.
„Sa muutud tüütuks. Jäta ta rahule! Ära tee lollusi!”
„Ei tee, Vick, minu ausõna selle peale. Ma ei tee lollusi.”
„Tore oleks,” ohkas Millan mornilt ning saatis siis pilguga ära Martinit, kelle isa oli olnud talle palju aastaid toredaks semuks. Just sellepärast austas ta seda poissi.
Ta ootas jälle, valvas ja luuras, kuid ikka endiselt jätkus Jimmyl õnne, et eest ära joosta. Igapäevane rutiin: töö – kodu, töö – kodu, muutus pikapeale tüütuks. Skeet igatses midagi põnevamat. Seega, kui kuulutati välja külakolka kevadpidu, siis oli ta rõõmuga valmis minema meelt lahutama.
Mõneks ajaks ta isegi unustas oma kustumatu viha Jim Faehley vastu. Otsustas, et passib vaguralt parajat hetke, küll saatus kord Jimmyt talle kandikul ette toob. Ta püüdis unustada ka seda, et Melly pulmad on juba kahe nädala pärast.
Õhtu saabudes käis ta Riggside juurest läbi, et võtta tsikli peale Chloe, kes nüüd lahkelt pakkus talle oma südant. Võõraste silmis olid nad kena paar, kuid Martini tunded jäid jahedaks.
Pidu algas hästi. Kohal olid enamus külaelanikest. Põles lõke ja pakuti tasuta suupisteid. Kangemat jooki tegi Skeet meelsasti sõbrannale välja.
Nii nad vaatasid pealt teiste lõbu, tantsisid ja tundsid end Valgeküla rahvana. Vahepeal tõmbusid teistest eemale, et juua kann õlut ja vestelda igapäevastest asjadest.
Kahju, kuid Skeet ei tundnud endiselt Chloe vastu muud, kui vaid sõprust. Kindlasti tegi see Chloe´ile väga haiget, kuid ta püüdis olla tugev, teiste ees ei näidanud ta seda välja. Chloe kartis uuesti kiinduda. Kord oli ta selle juba läbi teinud. Mis sest, et Melly nüüd varsti abiellub?
Ta on endiselt siin ja Skeet vaatab teda alati paraja vasikapilguga. Skeet ei unusta teda kunagi ja vaevalt suudab armastada kedagi teist. Miks kurat nad üldse lahku läksid? Nii mõtiskles Chloe, hing nördimust ja kadedust täis. Aga praegu oli Skeet temaga peol. Tema päralt ja naeratamas vaid talle. Neid hetki tuli kasutada ja aina loota, ikka veel ainult loota, et nii see ehk jääbki. Kuid vaatamata salasoovidele, oli Chloe alati aus ja ei peljanud nüüdki öelda Martinile otse, mida ta Melly pulmadest tegelikult arvab.
„Tema vanemad sunnivad peale,” teadis ta ohates rääkida. „Melly kardab vanematega lõplikult tülli minna ja seepärast nõustubki. Ma kardan, et sest abielust ei tule kokkuvõttes midagi välja. Ta ei armasta Jimmyt nii, nagu peaks. Jim võib-olla küll, aga Melly mitte.”
„Seega käib kõik raha nimel, eks ole?” pomises Skeet mõtlikult. Nad istusid pingil. Eemal tantsivast rahvast. Kahekesi ja omaette öö tumedas hämaruses.
„Umbes nii jah. Kurb, et ta ei saa siduda end sellega, kellega ise tahaks. Sa tead küll, kuidas seal peres käib. Isa sõna on käsk ja ema on alati nõus ja… mis jääb vaesel Mellyl siis üle?”
„Midagi annaks ehk korraldada, et pulmad ära jääksid,” sõnas Skeet tasa, veeretades unistaval moel talla all ümmargust kivi.
„Ja lasta kõigil jälle sinu kraesse karata? Ära tee nalja! Sa oled niigi kõikjal patuoinas.”
„Ma
