huultele. „Nüüd oled sa minu tüdruk. Püsi paigal, kuni ma tagasi tulen!”
„Ära mine!” ütles Chloe vaid ja siis oli ta läinud. Kadus rahva sekka ning chloe vaatas talle järele, südames kriipimas hirm. Mingi seitsmenda meelega aimas ta halba, ometi oskamata anda sellele kindlat kuju.
Esimene, keda Skeet Martin oma teel kohtas, oli Melly Archer. Tüdruk seisis peolaua kõrval, ginipurk käes ning lobises Sandra Cauthryga, kes hiljuti noore pereemana Valgekülasse oli kolinud. Mellyl oli lausa annet uusi tutvusi sobitada. Näis, et nad said juba hästi jutule. See, et Martin äkitselt nende kõrvale kerkis, pani Mellyt ehmatusest võpatama.
„Tervitus, Skeet! Ma ei teadnud, et sinagi siin oled,” naeratas Melly.
„Tere kah.” Skeet märkas sära Melly silmades, kuid ei teinud sellest välja. „Vaata, ma jätsin Chloe korraks sinna pingi peale üksi. Ole nii hea, lahuta temagi meelt. Mul on üks kiire asi ajada.”
„Mis asi see olla võiks?” küsis Melly ja naeris. Ilmselt ei olnud ta enam päris kaine. Ka Sandra naeratas Martinile võluvalt, uudistades teda hindava pilguga.
„Üks väike asi. Kuule, ütle mulle, Melly, kus su tulevane on?”
„Jim või?” Melly oleks äärepealt endale gini kurku tõmmanud.
„Nii võiks nagu öelda jah.”
Melly pilgust ei läinud mööda õel muie, mis Skeet Martini huultest korraks üle käis.
„Pagan võtku, jäta ta rahule!” pahvatas Melly siis. „Sa ei tohi meie pulmi ära rikkuda!”
„Ei, ma ei kavatsegi midagi rikkuda. Minu poolest abiellu oma vanade rõõmuks ja keera oma elu persse koos selle pasakotiga, kui tahad! Mina tahan praegu temaga rääkida ja muide… mitte sinust.”
„Mölakas!” hüüatas Melly solvunult ja viipas käega alkoholileti poole. „Ta on kusagil seal.”
„Tänan, mu arm!” naeratas Martin õrnalt ja läks.
Sandra itsitas endamisi.
„Mul polnud aimugi, et teil Valgekülas nii sümpaatne kutt elutseb!” andis ta oma väärt hinnangu. „On ta su mõni endine austaja või?”
„Endine?! Hullem veel! Ta on nagu viirastus mul igal pool jalus! Ainult pahanduste peal väljas, idikas!”
„Mis laadi pahandused need siis on?” Sandra oli lausa võlutud.
„Ah, mis sest rääkida? Alles nad kiskusid Jimmyga kõrtsis, nüüd hiljuti ajas ta mu armsat peigmeest tsikliga taga. Ja alles nädala eest tormas Jim koju ja kukkus püssi taga otsima.
Lubas Martini maha lasta ja kõik muu. Ütles, et Skeet ajab teda taga. Ei tea, mis nende vahel siis jälle juhtus. Igatahes Skeet järgi ei tulnud ja lõpuks rahunes Jim maha.”
„Ja sina näitad talle veel heameelega tee kätte? Äkki on ta tõesti su Jimmyle ohtlik?”
„Tead, ma ütlen sulle salaja: Jim on üks igavene argpüks. Talle kulukski üks keretäis ära! Ma tunnen Martinit lapsest saati, ta on aus.Ja ma usun, et kui ta tahaks Jimmyle midagi teha, oleks see ammu juba tehtud. Tal peab olema tähtis põhjus, et ta Jimmyt kuidagi rahule ei jäta. Ja Jimmyl peab olema kartmiseks põhjust. Nad olid vanasti parimad sõbrad. Pärast seda, kui Skeet vanglasse sattus, ei suhtle nad enam üldse.”
„Miks ta vanglas oli?” imestas Sandra „Dixoni mõrva pärast. Sa oled kindlasti kuulnud. See määriti Martinile pähe, aga ta vandus, et on süütu ja pääses lõpuks minema.”
„Tema siis ongi see kurikuulus või?”
„Just nimelt, mõrtsukas!”
„Vabandust, Melly, aga mulle tundub, et sa hoolid sellest mõrtsukast palju rohkem kui oma peigmehest.”
„Ei, see pole tõsi! Ma armastan Jimmyt!” Melly langetas segaduses pilgu ja raputas ägedalt pead, et oma vahelejäämine olematuks teha. Et Sandra ei taipaks, kui täppi ta oma märkusega pani.
Ta trügis läbi rahvasummast, mis leti lähedale kogunenud oli. Enamus olid siin tuttavad mehed, keda Skeet põgusalt tervitas või ei tervitanud üldse, olenevalt nende endi suhtumisest temasse. Pilk libises näolt – näole, üle peade ja… lõpuks märkas Skeet seda, keda otsis. Derec Lane ja Rob Jefferson olid tema kaaslasteks. Pudel igaühe käes väljendamas sõprust. Skeet, peatunud hetkeks neist eemal, hindas olukorda üpris lõbusaks. Esmakordselt elus võis ta tunda mõnu sellest, et rikub täiega kellegi tuju.
Aga esialgu astus ta sõprade juurde, lai naeratus näol. Andis Lane´ile kätt ning sai lonksu tema pudelistki. Jefferson oli liialt vestlusega ametis, et tervitusega vaeva näha. Skeet jäi kuulama kolmiku juttu, mis käis tavaelu murede ja naljade ümber, mis õigupoolest oma olemuselt alati lootusetult kokku kuuluvad. Skeet ütles hajameelselt sõna sekka, jälgis silmanurgast Jim Faehleyt, kelle zhestikuleerimine teda veidi ärritas ning ootas oma head juhust. Varsti hakkas Jeffersonil kuhugi kiire ja mõne aja pärast otsustas minna ka Lane. Jim oli valmis talle kohe järgnema.
„Oota, Jim!” Skeet haaras ohvril õlast, takistades tal põgeneda koos Lane´iga. Jim võpatas ning tardus paigale, vaatas siis üle õla tagasi, otse Skeet Martini ähvardavalt pilukil silmadesse. „Seekord ma räägin sinuga, – tahad sa seda või mitte!” ütles Skeet siiski rahulikult. „Kui hakkad vinguma, löön su siinsamas mättasse! Mind rahvas ei koti ja sina ei taha võmme. On ju nii?”
Ehmunult kokutades keeras Faehley end Martini poole ja noogutas püüdlikult.
„O.K., räägi siis.”
„Astume siit parem eemale, semu. Mulle ei meeldi, kui kõik sinu pattudest kuulevad.” Kangetel jalgadel eemaldusid nad letist ja inimestest. Suure kuuse all oli vari ja pimedus. Õllepudel Jimmy käes helkis tuhmilt. Skeet oli ettevaatlik. Jälgis ümbrust ja enese seljatagust. Silmanurgast hoidis pilku peal ka pudelil, mida Jim võiks kergesti kasutada relvana. „Vaata, mees, ma ei ole ikka veel oma raha näinud,” sõnas Martin.
Faehleyl oli loogiline vastus varrukast võtta:
„Sa saad selle, ma luban!” Seejuures manas ta näole kõige õndsama naeratuse, mida oskas.
„Arvad sa tõesti, et ma usun sind? Ligi kaks kuud on möödas sest päevast, kui ma tagasi tulin. Kokkuleppeks oli üks kuu. Ma pole sest rahast ikka veel haisugi näinud. Mida sa jahud, mees? Maksa ära, või ma ei jäta sind ilmaski rahule!”
„Saad sa aru, Skeet,” hakkas Jim kiirustades sosistama, „talus on praegu rasked ajad, rahaga on kitsas. Äkki saad oodata veel mõne kuu, kuni õnnestub loomi müüa ja nii… Praegu ei tule kuidagi v'älja…”
„Kui tahad minust lahti saada, maksa kohe! Pole minu asi, kust sa need lubatud tonnid saad!”
„Skeet, me oleme ju sõbrad! See oli ainult lubadus, hädaolukord, mõistad ju! Ma ei saa ju papsile öelda, et olen sulle võlgu! Reaalselt pole mul seda raha!”
„Tead, ma isegi usun sind, sest ma tean, kui mõttetu on töö talus. Aga see pole ikkagi vabandus. Sina lubasid, mina tegin. Mina virelesin vanglas, sina nautisid päikest. Minu kodu müüdi sellepärast maha ja vanemad läksid manalateed, mitte sinu omad! Mida ma selle eest sain, on kõik, mis mul seljas ja see ainuke tsikkel.”
„Ehk
