siis veel?
„Mida te minust tahate?” karjatas ta hüsteerias. „Jätke mind rahule! Ma tahan veel elada! Ei, ma ei anna ennast üles! Ma ei ole üksinda süüdi! Mida kuradit te minust tahate???” Skeet tõstis jalad voodile ja puges hirmust värisedes nurka.„Andke mulle andeks! Te ei tohi siia tulla! Ma saan hakkama! Ma saan ILMA TEIETA hakkama!!!” Seda viimast oli nii raske öelda. Ta valetas iseendale. Ema naeratas nukralt. Skeet tundis pisaraid põskedel, need olid märjad. „Andeks…” Ta oli lõputult valmis seda veel sosistama, lootes üheaegselt, et nad lähevad ära või jäävad igaveseks siia. „Andeks…” Ta ei teadnud, mida soovib.
Ukse kriuksatus tõmbas tähelepanu enesele. Ta võpatas ja lõi silmad äkitselt lahti. Keha vappus hirmuagoonias. Ta mõtles surmale selle tuhandes variandis. Ta nägi enda ees tema silmi. Need olid… rohelised nagu lilled… valgel padjapüüril. Ta keeras end ägades külili. Käsi rippus nii lähedal pudelile, et ta pidi selle kaelast kinni haarama. Vaatas ukse poole.
Tuppa astus Chloe Riggs.
„Tere hommikust! Kas sa magasid või? Su uks oli lahti. Ma hakkasin su pärast muretsema.” Kohe-kohe ta ütleb, et pole üksi – mõtles Skeet hirmuga. „Mis lahti on? ” imestas Chloe. ” Miks sa peolt jalga lasid? Jestas, sa oled üle poole pudeli selle ajaga ära joonud? Sa ei joo ju kunagi nii palju. Kas sul juhtus seoses Jimmyga midagi või?”
Skeet avastas, et unenäost on ikka veel silmanurk märg, tõmbas selle peoga ruttu kuivaks. Purjus mõistus tõlgendas kõike unenäona. Ta arvas, et parim asi oleks veel magada, kuid, jumala eest! – mitte selliste unenägude seltsis! Parem oleks võtta veel mõni lonks. Ta ikka veel kahtles, kas see Chloe on tõesti olemas? Ta võttis maast pudeli ja jõi.
„Jim on kõige alatum värdjas, keda ma eales näinud olen! Sul pole aimugi, milline värdjas ta on! Aga…” ta asetas pudeli hoolikalt põrandale. „Ma ei taha sellest rääkida!”
„Äkki siis ütled mulle vähemalt seda, kellelt sa unes nii haledalt andeks palusid?” Chloe istus vargsi voodi servale.
„Mina või? Päriselt? Noh… ” Skeet peitis Chloe eest pilku. Piinlik oli lolli unenäo pärast vahele jääda. Need pole ju midagi väärt. „Noh, nägin unes oma vanemaid. Lihtsalt luupainajad, kõik on korras.”
„Kas sa tunned end olevat nende surmas süüdi?” Skeet noogutas häbelikult. „Oh sind… Neil pole enam su kahetsusest sooja ega külma. Neil oli lihtsalt aeg minna. Mitte keegi pole süüdi. Sina veel kõige vähem! Ela oma elu, sellegagi on tegemist küll.”
„Ma usun unenägudesse,” pomises Skeet maha vaadates. „Kui nad mulle ei andesta, ei suuda ma oma eluga edasi minna. Ma lähen hulluks, kui veel pean selliseid asju nägema. Anna andeks, Chloe, ma olen nõrk ja saamatu. Isegi kui kõik teised mind kardavad.”
Nende pilgud kohtusid ning Skeet Martin teadis äkki, et igatseb hoopis reaalsemate asjade järele. Hingas sügavalt sisse, enne kui raatsis paluda: „Tule mu kõrvale, Chloe. Mul on nii neetult kõle tunne…” See oli just see sõna, mida ta õuduse asemele panna ei osanud. Just nimelt kõledus oli tema hinges, üksiolemises.
Chloe naeratas hellalt, võttis jaki seljast ja laotas voodi nurka kägardatud teki Martinile peale. Siis puges ka ise teki alla ja embas meest tugevasti.
„Ma olen sinuga, Skeet. Sa ei ole kunagi päris üksi.” Chloe teadis, et need on siiski vaid hetked, mida ta röövida püüab. Ta säilitab neid kui hinnalisi aardeid, ladudes õhtuti laekasse ja keerates lukku. Igaks juhuks. Sest, nagu alati, pole Skeet Martinit tema jaoks kauaks. Varsti leiab ta jälle kellegi teise ja unustab tema olemasolu. Aga tal pole õigust olla armukade. Ta peab olema kannatlik. Nii on see alati olnud. Läbi südamevalu ja pisarate on ta Skeet Martinit aastaid imetlenud. Ja mõnikord, jah, tõesti mõnikord möödaminnes, on see mees teda märganud. Korraks seismagi jäänud ja öelnud, et ta on hea tüdruk, tõeline sõber või midagi säärast. Midagi hella ja ilusat, kuid mitte kunagi seda, mida Chloe tegelikult kuulda tahaks.
Kunagi oli elu Valgekülas nii põnev ja tore. Nemad, noored ja muretud, kõik mähkmetest saadik teine-teist tundvad, nautisid elu täiel rinnal. Nende hulgas olid Jim, Marco, Melly, kadunud Mark ja nii mõnigi veel, kes ajapikku kaugema tee jalge alla võtnud.
Kui Mark kadus, räägiti algul, et ta läks Carterville´i tööd otsima. Carterville on kaugel. Ta läks sinna vanemate teadmata, soovides neid võib-olla üllatada… Nii kõnelesid Jim ja Skeet nagu ühest suust. Keegi teine sellest ei teadnud. Kõik jäid neid uskuma. Mark oli omamoodi viguritega poiss. Pahanduste peale oli ta sama maias kui Skeet Martin ja vanematele paha nalja teha – see oleks üsna tema moodi. Kuid terve kuu aega läks mööda. Markist polnud endiselt jälgegi. Politseis oli ta juba ammu tagaotsitav, sest Lisa Dixon aimas halba. Pikal teel ja võõras linnas võib paljugi juhtuda.
Ja siis äkki leiti ta üles! Püha jumal! Terve Valgeküla võpatas õudusest selle teate peale. Mark polnud kuhugi sõitnud, ta oli hoopis väga jõhkralt tapetud! Aga poisid vandusid ikkagi oma. Nii olevat Mark Skeetile baarist lahkudes rääkinud, kui nad koduteele asusid, et läheb hommikul Valgekülast ära. Ja Jim teadis, et Mark oli varemgi seda küllalt maininud. Aga ainult Martin oli see, kellega teda õhtul baarist lahkumas nähti. Tal polnud selleks ööd mingit alibit. Oma jutu järgi käis ta tsikliga tiiru ära järsakul ning jäi siis tühja majja, mis koduteele ette jäi, vihmavarju, tukkuma seal oma peatäit välja. Ta oli lahkudes purjus, seda teadis ka Millan öelda. Mark oli ilmale vaatamata edasi läinud. Aga ikkagi polnud tal alibit.
Chloe tundis talle igas sündmuses kaasa. Nuttis öösiti tema pärast. Püüdis inimesi tema süütuses veenda. Lõpuks andis alla ja loobus, sest rahvas hakkas teda ennast sellepärast põlgama. Nad tahtsid uskuda vaid enda luulusid.
Nüüd siis tuli ta koju tagasi. Vaikivam ja tõrjuvam kui enne. Kõiki kahtlustav ja… kuidagi hirmunud. See oli nüüd teistsugune Martin. Aastaga oleks ta justnagu sirgunud, muutunud kuidagi poisikesest meheks, kasvatanud muskleid ja õppinud olema ISE.
„Kas sina usud, et ma olen Marki surmas süüdlane?” küsis Skeet ootamatult vaikse häälega.
„Ei sugugi. Ma pole seda kunagi uskunud.”
„Aga… aga kui tegelikult olengi? Kas sa annaksid mu välja?”
„Skeet!” Chloe suudles teda ahnelt huultele. Silitas hellalt mehe karedat kätt. „Sa ei ole mõrtsukas, rääkigu teised, mida tahavad. Ja kui sa isegi oleksid, siis ma usun, et see, mis Markiga juhtus, oli õnnetus. Ma ei annaks sind ilmaski välja!”
„Siis sa ju varjaksid kurjategijat. See on karistatav.”
„Ma vist ei hooliks sellest.”
„Ära ole endas nii kindel. Mis siis, kui ma sind ühel hetkel välja vihastan?”
„Siis ma lihtsalt ei saa vihaseks. ”
„Aga… aga, kui sa TEAKSID, et ma tapsin Marki ja… ja et see polnudki õnnetus?” Küsis Skeet väga ettevaatlikult.
Chloe hüppas ehmunult istukile.
„Püha müristus, Skeet! Mida sa sellega öelda tahad?”
„Seda, et… ära usalda kõike, mida näed, tunned või kuuled.” Martin sulges silmad ja viskas pea kuklasse. „Sa petad iseennast, kujutledes, et armastad mind.”
„Tahad sa mulle öelda, et tapsidki Marki ära või?” ei suutnud Chloe oma kõrvu uskuda. „Sa oled segi läinud!”
Skeet
