ma palun, mine siit ära! See, mis juhtus, on meievaheline asi, see ei puutu sinusse! Pole tarvis, et kõik sellest teaksid!” palus Melly härdalt.
Skeet ei pööranud endiselt Faehleylt pilku. Lasi tahtlikult Melly sõnad kõrvust mööda. Ütles vaid:
„Mine koju, Melly, kõik saab siin korda. Ära muretse, mine koju, kao siit!”
„Jäta nüüd järele, Martin, lõpeta ära! Sa ei pea igal pool tüli norima!” Melly hakkas vihastuma.
Skeet muigas selle peale. Pöördus Melly poole vaatama.
„Mine!” käskis veel kord ja samas kargas Jim talle äkitselt kallale.
Faehley polnud kaklustes eriti osav. Tema jõud peitus äkkrünnakus, kavaluses ja ükskõik, millises relvas. Skeet tundis alati, et eelistaks temaga mitte kakelda. Faehley võtted polnud ausad. Aga nüüd oli teine olukord. Jim oma pettustega ei jätnud enam valikut. Seekord tuli rünnak küllalt ootamatult, et Martin korraks rööpast välja lüüa. Aga ta oli selleks valmis ja võitlus tuli aus.
Melly seisis veidi eemal, vapustusest keeletu ning segaduses. Vahele minna oli liiga ohtlik. Skeet ja Jim olid äkki käsipidi koos ja aina jagasid hoope. Ta ei tahtnud mõnda neist endale saada. Mehed võitlesid tema pärast! Ta väga lootis, et ei pea sellist asja enam kunagi nägema. Ta ei teadnud, keda peaks takistama, keda päästma? Esialgu näisid nad olevat võrdsed vastased. Kumbki ei andnud alla. Mellyle näis, et Skeet pigem mängib, lipsab löökide eest kõrvale, ei löö ka ise küllalt kõvasti. Võib- olla tahab Jimmyt ära väsitada? Jimmy vali sõim andis tema arvamusele tunnistust. Ta muretses Martini pärast, olles veel Jimmy peale küllalt vihane.Samas teadis, et Skeet alla ei jää. Seepärast Melly seisis, hirmust hinge kinni hoides ning ootas, kes peale jääb, et siis nõrgemat päästma tormata. Olgu see siis, kumb tahes.
Äkki keegi neist röögatas. Võitlejad kukkusid hunnikusse maha. Pime oli. Ja ka maja eemal jäi endiselt vaikseks. Tore, et vanad Faehleyd kodust ära on – mõtles Melly millegipärast – muidu oleks juba politseigi kohal. Ta nägi vaid siluette, astus lähemale, et näha, kes on kes.
Üks tõusis vandudes istukile, keeras teisel käed selja taha. See teine vaid ägises vaevu. Kahtlemata oli kaotajaks jäänud Jim. Melly teadis seda ette. Paistis, et nüüd on lahing läbi ja pole vajadust Jimmyt enam päästa. Skeet oli endiselt üllatavalt rahulik.
„Hea küll, kangelane, anna see nuga nüüd siia! Ja et ma seda su käes enam ei näeks!” urises Martin läbi hammaste. Raskelt hingates vaatas ta korraks üles Melly poole. Viskas tema jalge ette lühikese, jämeda teraga pussi. „Vii see rämps ära, tüdruk ja kasi tõega koju! Ära siin juhtunust kellelegi hinga. Mul on su peikaga üks jutt rääkida. Mine koju! Ma tulen sulle varsti järele, et su und pervertide eest valvata. Mine, head ööd, Melly!”
„Sina ära käsuta minu naist!” karjus Jim abitult näoli maas olles. „Võta midagi ette, Melly, kutsu politsei! Ta tapab mu ära!”
Skeet sättis end mugavalt Jimmy turjale istuma ning ainsa sõna saatel: „Lõuad!” surus vastase näo sügavale sambla sisse. Jim ägas ja vandus.
Melly avas juba suu, et midagi teravat öelda, kuid sõnad surid ta huulil, kui ta pidi noa üles võtma. Isegi pimedas nägi ta selgesti verd selle teral.
„Oh jumal, Skeet!” pomises Melly õuduses, vaadates meest, kes karmilt temale vastu põrnitses. Martini näol polnud varjugi võidurõõmust.
„Mine ometi!” käratas see järsult.
See oli käsk ja lõpuks tundis Melly, et peab kuuletuma. Tal polnud aimu, kelle veri on noal, mida ta peos hoiab ning lõpuks viskas ta selle vastikustundega põõstesse. Oli see õige tegu? Vahet pole! Ta ei tahtnud sellest mdagi teada. Kui Skeet haavas noaga Jimmyt, on sellest tulemas tohutu jama. Kui vastupidi, siis… Igal juhul, vaene Martin! Ükskõik, kumma veri ka noal ei oleks, kannatajaks või pigem süüdlaseks on ikkagi tema! Ja äkki, peatudes teel koju, mõtles Melly korraks vastupidi: küll on hea, et ta ei abiellu mehega, kes niivõrd palju pahandusi endale kaela tõmbab.
„Niisiis, kallis sõber, räägime nüüd suu puhtaks või kuidas?” pakkus Skeet niipea, kui Melly oli kodu poole põgenenud. Lasi lõpuks Faehley käed vabaks ning tõusis tema turjalt. Lubas ka Jimmyl end istukile ajada. Ootas, kuni see end näoga tema poole keeras ja ise veel põlvili maas, andis Faehleyle vägeva lõuahaagi. Jim kukkus kummuli, kattis näo kätega ja ulgus.
„See oli Melly löömise eest.” Skeet tõusis rahulikult püsti ning rebis siis ka Jimmyt kättpidi üles. Faehley ropendas, raputas uimasena pead. Jim sai vaevaga jalad alla. Rusikas vihises Martini poole, kuid Skeet oli kiirem. Karjatades põrkas Jim seljaga vastu puud ning vajus jõuetult istuli. „See oli pulmade eest, mida sa Mellyle peale surud,” ütles Skeet. Kuid samas ta tundis, et midagi tema endaga toimub. Nõrkus vajus peale ja mõistus kippus kuhugi ära voolama. Ta teadis, et peab tegutsema kiiresti, muidu ei pea kaua vastu. Ja parem on, kui Jim sellest aimu ei saa.
„Ole sa igavesti neetud, kuradi siga!” urises Jim läbi hammaste, olles nüüd ometi valmis kuulekalt paigal püsima.
„Ajame nüüd lõpuks selle asja korda,” sõnas Skeet, seistes otse lamaja ees. „Esiteks tahan ma, et sa jätaksid ära selle pulmajama. Sa pole Mellyt väärt. Ta pole mingi selline plika, keda võiks ära kasutada.”
„See pole sinu asi, mõrtsukas!”
Jalahoop pani Jimmyt kahe käega oma säärest kinni haarama.
„Ai! Sa murdsid mu jala!”
„Sittagi! Kahjuks see ON minu asi, semu! Teiseks: ma tahan teada, kes meist tegelikult on see mõrtsukas, kes Dixoni tappis?”
„Millest sa räägid, jobu? Sa peaksid seda ise paremini teadma, kuradi närvihaige tüüp!”
„Selles see häda seisnebki, et ma ei tea. Ja ma ei tea isegi seda, miks oleksin ma teda pidanud tapma?”
„See oli õnnetus, juhus, kurat võtaks!”
„Kas ka nuga oli juhus? Minul on käed ja jalad, ma ei kasuta kunagi relva, kui tahan kellelegi kolki anda. See komme on rohkem sinul.”
„Sa tead väga hästi, et mina seda ei teinud. Ka sinul on nuga alati kaasas. Sina kargasid talle kallale, mitte mina!”
„Siis räägi mulle, mees, kas mul oli selleks ka põhjust?”
„Seda asja küsi oma südametunnistuselt. Sa oled alati napakas olnud, kui juba peksma hakkad. Ma teadsin alati, et see on vaid aja küsimus, millal sa kedagi surnuks lööd!”
Skeet tõmbus veidi tagasi, sügas kukalt ja vältis meelega parema õlavarre puudutamist. Isegi selle poole vaatamist. Selles asjas oli tegelikult Jimmyl õigus. Tal oli raske ennast kontrollida, kui juba kismaks läks. Tavaliselt pidi keegi vahele astuma, et ta vastase rahule jätaks.
„Ma ei mäleta sellest ööst eriti palju. Ja absoluutselt ei mäleta ma mingit nuga. Ometi suri ta võmmide sõnul noahaava, mitte peksmise pärast. Aga ma mäletan verd. Tal oli külje peal haav.”
„Kust sa seda tead?” küsis Jim äkki rahulikult.
Siinkohal jäi Skeet toppama. Pagan küll! Ta ei saanud öelda, et näeb alailma Mark Dixonit unes ja selle vasemal küljel on alati tohutu verelaik. Ta ei saaks sellest unenäost aru, kui ei oleks sama juttu kuulnud võmmide suust. Aga äsja tekkinud
