sellest. Miks SINA seda ei usu?”
„Sest… sest ma tunnen sind liiga kaua, liiga hästi. Ma ei usu, et sa kellegi tapmiseks võimeline oled! ”
„Olgu peale, jätame selle jutu,” ohkas Skeet alistunult. „Tule tagasi! Ma ei kutsunud sind selleks, et sa ainult mu kõrval lesiks ja tõmbleks. ” Ta sirutas käe Chloe poole, haaras tal tugevasti käest. „Tule ometi, näita siis, et ma tõesti pole üksi.”
Chloe vangutas pead.
„Ei-ei, sa oled ikka täiesti võimatu! Sa ikka oskad kohe mu tuju rikkuda! Niiviisi ei tehta nalja! Ma ei taluks su varjugi, kui teaksin, et sina olid see värdjas! Ära enam kunagi niimoodi räägi!”
„Aga kõik teised ju…” alustas Skeet jälle, kuid Chloe karjus hüsteerias vahele:
„Mind ei huvita teised! Ma ei hooli kuulujuttudest! Ma tahan teada kindlalt, kes seda tegi, muidu ma ei usu ei sind ega ka kedagi teist!”
„Tubli tüdruk,” naeratas Skeet rahulolevalt ning tõmbas tugevasti Chloe´t oma rinnale. „Just seda vastust ma sinult ootasingi.” Ta suudles Chloe´t nii, nagu kunagi polnud teda veel suudelnud. Aga hinges oli niisugune raskus, et tahaks nagu nutta. Ta võitles selle tohutu kurbusega, lämmatades teda helluse ja suudlustega, lootes, et armatsemine teeb olukorra paremaks. Jälle tõrjus ta unenäo ja mälestuse aju salakambrisse, et see isegi piiluda sealt ei julgeks. Ta tahtis kedagi usaldada, kedagi, kes ei jookseks jalamaid pollade juurde kaebama. Kedagi, kes temasse usuks, nagu… nagu Chloe. Aga Chloe pole see inimene. Kuidas ta saigi viivuks arvata, et teda ei rebita tükkideks niipea, kui tõde ilmsiks tuleb? Mõrtsukale pole kohta päikese all. See katse ei tasunud ära. Ta lootis vaid, et Chloe ei võtnud tema pihtimist tõena. Ta keeras end järsult. Viha lahvatas ja ta tahtis Chloe´t vallutada, talle haiget teha, kasvõi lüüa…
Ainult käsi ei tõusnud. Ta rebis üles kollase pluusi ja suudles meeletuna tüdruku paljast ihu. Ka nii võiks vabaneda pingest.
6. Lõks
Sel korral oli ta kavalam. Seisis oma pool tundi Faehleyde maja lähedal ning lihtsalt ootas. Pime öö oli tõesti kuratlikult pime, pilves ja ähvardavalt vihma sarnane. Ta tahtis teada täpselt, mis sellisel ajahetkel Faehleyde õues toimub. Ta oli valmis siin seisma kasvõi nädalate kaupa, et vaid Jimmyt uuesti kätte saada, sest tal oli kahtlus. Puud tee ääres kohisesid tuule käes. Jimmyl oli täna sünnipäev. Külalised, need mõned sõbrad, näisid lahkunud olevat ja majas oli vaikus. Käekell näitas veerand kahte. Mõte, mis Martini siia tõi, tiksus peas kui pomm. Õuel polnud vanade autot, seega andsid nad pojale vabad käed pidutsemiseks ja lahkusid kodust. See oli suurepärane. Vähem targutajaid – rohkem lootust. Aga ta ei teadnud, kas Jimmyl ikka on kombeks õhtul värskes õhus jalutada? Õnnevärk küll, kuid nüüdsest passib Martin siin kasvõi nädalate viisi. Ükskord tuleb Jim ikka üksinda välja.
Seesama mõte, mis ärkas koos pussi nägemisega Jim Faehley käes. Loomulikult kandis ta ka ise nuga alati kaasas. Liigendnuga, igaks juhuks, kuid mitte niisugust pussi ja… Skeet ei armastanud sellega teiste nina ees vehkida. Siiamaani oli ta seal vanglamüüride vahel mõelnud, et võis juhuslikult tõesti Marki oma väikese noaga lüüa. Aga sellega on raske inimest tappa. Kohtuekspertiis tegi aga kindlaks, et Mark ei surnud mitte ainult peksmise tagajärjel, vaid just noahaava kätte. Kuidas nad seda teada said, polnud Martinil õrna aimugi. Ta oli kindel, et peksis teda nii hullusti, et kui oleks Marki lihtsalt sinna maha jätnud, oleks see hommikuks niikuinii surnud. See diagnoos ajas teda vaid segadusse, sest ta ei mäletanud, et oleks olnud vajadust hoida käes nuga. Ma arvan, et kaotasin viimsegi mõistuse, – arvas ta tookord, ega uskunud isegi, et selliseks teoks võimeline oli. Aga see kõik juhtus olenemata tema enese uskumustest, justkui keegi saatan oleks seisnud selja taga. Ta tahtis selgusele jõuda. Nüüd mäletas ta verd. Miks ta seda varem teadlikult ei mäletanud? Sellest mõnest õllest ei saanud ta olla täiesti mäluaugus. Selline shokk, nagu sõbra tapmine võiks tuua iga mõrtsuka deliiriumist välja. Noh, kasvõi korraks.
Nüüd polnud Martinis enam pimedat viha. Teda ei huvitanud isegi raha. Kord kuskilt oli ta lugenud vanasõna: karda seda, kes sind kardab. Ta teadis väga hästi, et Jim kardab teda. Aga kas ta peaks kartma ka ise? See ei mahtunud pähe. Skeet polnud kunagi kedagi kartnud. Noh, mõnda seal vanglas küll, aga… see õudus oli nüüd õnneks möödas. Ta arvas, et hirmuga on Jim kõigeks võimeline, et vaid tõde ilmsiks ei tuleks. Mis saaks küll Jimmyst siis, kui keegi veel teaks, et Skeet ei läinudki tol ööl Markist lahku?
Ootamatult kostsid majast hääled. Skeet kuulatas, varjas end puude ja suurte kivide varju, mis teeservale uhkuseks alles jäänud. Tee Faehleyde õuele oli hiljuti puudest lagedaks tehtud ja nendegi pärnade elu rippus juuksekarva otsas. Hääled paisusid kriiskamiseks. Ilmselgelt majaelanikud tülitsesid ning see põhiline hääl kuulus naisele. Väga tuttav hääl. Siis paiskus uks lahti ja õue jooksis Melly Archer. Tema kannul kihutas välja Jim. Näis, et püüdis pruuti kõigest väest rahustada, ent tema sõnad seejuures olid kõike muud kui lohutavad. Martinil jõnksatas süda sees. Ta ei tulnud selle pealegi, et ka Melly võiks öösel veel siin olla!
Melly põgenes maja juurest, ilmselt olles kindlalt otsustanud minna ära koju. Jim jooksis talle järele, püüdes kõigest väest tüdrukut peatuma sundida. Olles juba väravast väljas, sai Jim lõpuks oma pruudi kätte. Kostis sõim Melly suust ning kõlasid laksud, kui ta Jimmyle vastu vahtimist lajatas.
Martin liikus kui vari puude vahel maja poole. Ta oli veel liiga kaugel, et vahele segada. Ei saanud ka täpselt sõnadest aru. Ähmaselt taipas ta lausekatkete põhjal, et jutt käib isiklikult temast endast. Mida põrgut ometi? Nad tülitsevad minu pärast?? Igal juhul lubas Jimmy suuremeelselt selle neetud Martini maha lüüa, aga Melly oli kategooriliselt vastu. Mida ma jälle tegin???
Skeet parasjagu muigas selle peale, kui äkitselt Melly kiljatas ning kukkus põlvili, tõusis ja karjus nutuselt, et ei abiellu Jimmyga iialgi!
Just seda soovis Skeet Martin üle kõige maailmas kuulda. Nüüd oli tema kord mängu astuda. Melly on vihane, Melly on hädas. Nüüd tuleb Skeet Martin areenile ja peab maha võitluse oma südamedaami nimel! Skeet tegi kaare ja lipsas hääletult Jimmy selja taha, lõigates tal ära taganemistee maja juurde. Tüli jätkus ja sõnad, mis Melly suust tulid, olid nagu meelega Jimmy iseloomustamiseks loodud. Kümne sammuga jõudis ta neile kannule.
„Hei, pea kinni, semu!” hüüdis ta äkki avalikult tee peale välja astudes.
Faehley pöördus järsult tagasi vaatama, unustades hoobilt oma kihlatu.
„Kurat ja põrgu, mida SINA siin teed?”
„Nii, et saimegi jälle kokku, mis?” alustas Martin ilusti juttu.
Melly tundis teda ära, tuli lähemale. Ta oli hirmunud ja ärevil.
„Skeet? Skeet, mine siit ära! Palun, kuula mind: mine ära!” hüüdis tüdruk tungivalt. Ainult sest polnud abi. Skeet ei mõelnudki enam lahkuda. Liikus ettevaatlikult, rahulikult, piirates Jimmyt kui kiskja. Ta mäletas viimast kohtumist ja Jimmy lubadust kanda nuga alati kaasas. Ta pelgas tegelikult seda võimalust.
„Sul pole õigust siin olla!” käratas Faehley. „See on eramaa!”
„On ikka või? Ja see on su naine, eks ole? Ära aja naerma! Ma näen, et sa lööd oma kihlatut juba enne, kui ta su naiseks saada jõuab!? Sa oled ikka tõesti väärt mees, Jim! Ma pole vanglaski säärast paska kohanud! Ma nüüd arvan, et sa võid üsna rahuliku südamega pulmadest suu puhtaks pühkida. Muidugi, kui Mellyl natuke mõistust peas on.”
„Ta ei räägi sellest kellelegi,” oli Jim kindel.
