„Sa ise matsid teda, Skeet! Vihma sadas. Neetud idikas! Unusta see jamps ära ja ela oma elu! Lõpeta selle heietamine ja minu jälitamine! See ei tee sind süütuks ega anna ka Marki tagasi! Kui sa nii jätkad, oled peagi jälle trellide taga! Oled sina ikka mestriteos, Martin, sul pole mõistust grammigi eest! Vihma sadas, see hävitas jäljed ära ja terve kuu aega ma varjasin sind! Ma oleksin võinud su kohe üles anda!”
„Just nimelt – vihma sadas!” Skeet taganes äkki. Ta meeleolu kõikus viha ja hüsteeria piiril. Ta oli segaduses ja kõrvetav-märg tunne käsivarres võttis jalad vägisi nõrgaks. „Kurat, vihma sadas!” Äkki mäletas ta pisiasjadeni oma unenägu. Nii detailideni välja, et see ajas iiveldama. Nagu oleks ta tõesti olnud Marki nahas ja teda oleks ELUSALT maetud…„Issver! Mis siis, kui Mark polnudki veel surnud?” pomises ta äkki. „Mis siis, kui ta oli veel elus?!”
„Mida sa sellega öelda tahad?” imestas Jim ja tundus, et kahvatas omakorda selle mõtte juures.
Skeet raputas ägedalt pead.
„Ta ei pruukinud veel surnud olla, võib-olla me matsime teda liiga vara… Teda oleks võinud veel päästa!”
„Rahune maha ja ära karju!” käratas Jim ärritunult. „Seda oleks ekspertiis näidanud! Ta OLI surnud!”
Skeet tõmbles ja värises paljalt selle mõtte peale, tõrjus selle vägisi eemale, kaotas jälle mälusoppidesse. Käsi valutas hullupööra. Ta ei puutunud seda, kiristas hambaid.
Jim Faehley ajas end ettevaatlikult püsti. Kõõritas aina Skeet Martini poole, pühkides samal ajal käeseljaga verd suunurgast.
Pilvealuses pimeduses nägi Skeet vaid tema tumedat kogu. Ja kuna Faehley enam ühtki kiiret liigutust ei julgenud teha, võis Martin tema käitumisega isegi rahule jääda.
„Vihma sadas…” pomises Skeet endamisi. „Ma ei saanud olla nii täis, et mitte mäletada. Mis sitta sa mulle sisse jootsid?”
„Ainult seda, mida sa ise jõid. Ega sa ometi arva, et mina?..”
„Miks ka mitte? Sa keerasid mulle jubeda käki kokku. Lubasid seejuures maksta suure papi, et ma vaid kellelegi su nime ei mainiks. Ma vaikisin kui haud ja ainult tänu sellele pääsesingi. Kas sa ka aimad üldse, kuidas pidin ma pingutama, et suu kinni hoida? Sina ei pidanud vaikima, sina ajasid minu kraesse kõik, mida oli üldse võimalik ajada. Nüüd mõtlesid sa äkki raha suhtes ümber ja tuled veel ka noaga vehkima!” Tal oli halb, kohin kõrvus kasvas ja ähvardas lämmatada hääled. Ta keskendus pingsalt, et varjata oma nõrkust, aga sellegipoolest märkas Jim seda. Skeet toetas selja vastu puud.
„Siinilmas võitleb igaüks ainult enda eest,” ütles Jim välja tarkuse. „Usu mind, Skeet, see kõlab küll julmalt, aga ükskõik, kui ennastohverdav üks kangelane ka poleks, mõtleb ta ikka vaid iseenda peale.”
„See vaimukus peab küll su oma peast tulema,” arvas Skeet mõtlikult ning oli äkki valmis loobuma. Surus käe vastu silmi, kui maailm juba teist korda ennast kummuli keerama hakkas. „Raisk, kao koju tagasi! Ma saan su teine kord uuesti kätte. Ja katsu sa vaid võmmidele midagi iitsatada, siis räägin ma kõigile, et sinagi olid seal. Eks mine, lase jalga enne, kui ma uuesti vihastan!”
Ta vaatas Jimmyle järgi, kui see joostes maja poole kadus ja alles siis julges iseendale tunnistada oma nõrkust. Silmitses oma kätt ning vajus sinnasamasse puu alla istuma. Halb oli olla. Terve varrukas oli verega koos. Külm tuulehoog pani üle terve keha vappuma nagu palavikus. Mingi haava pärast minestada? See pole nii hull! Naeruväärne! Ma kardan verd…
Ta tõusis uuesti, jalad värisesid all. Sundis end minema tagasi sõiduteele, mille äärde võssa oli lükatud tema tsikkel. Valu käes pani oigama. Hammaste plagisedes istus Skeet sadulasse ning lõi mootori käima.
Nagu sai lubatud, sõitis ta Melly Archeri juurde. Haletsusest enda vastu oleks pigem tahtnud sulguda oma korterisse ja oodata, kuni armidki kaovad. Aga see haav oli ränk, see tahtis ravimist, sidumist ja pealegi ei suudaks ta murda lubadust. Teda ärritas mõte Mellyst, kes teadmatuses mööda tuba ringi tormab, mõistatades, kumb neist sai rohkem viga. Kes on Mellyle kallim, selgub kohe, kui Skeet uksest sisse astub.
Õnneks ei olnud see teekond pikk. Järgmise maja tuled juba särasid vastu. Ta sõitis ettevaatlikult värava ette. Kustutas tuled. Tõustes pidi äkki tuge otsima, kõrvus kohises. Ta värises ja kartis kukkuda. Ropult Faehleyde suguvõsa vandudes kõndis maja poole. Veel jõudmata kohale, avanes maja uks ja Melly jooksis talle vastu.
„Lõpuks ometi! Skeet, mida sa temaga tegid? Kas kõik on korras?”
Skeet peatus poolel sammul ning oli valmis hoobilt tagasi minema.
„Kurat, sa muretsed selle tõpra pärast? Su kallim lippas koju tagasi. Ta on elus. Mine ja lohuta teda! Ma tulin sulle lihtsalt ütlema, et…”
Melly vaatas teda suurte, ehmunud silmadega.
„Issver, su käsi…”
„Ah see või? Nojah, tühiasi. Veidi valus on,” valetas Martin nina kirtsutades. Talle ei meeldinud haletsus, see mõjus alati halvasti. Ausõna, ta ei julgenud oma kätt vaadata, vaatas aina kõrvale.
„Kas…nuga või?”
„Jeah,” Skeet noogutas ainult.
„Püha jumal! Tule tuppa valguse kätte, vaatame, kui hull see asi siis on?”
„Melly?”
„Mis on, Skeet?” Melly Archer, olles valmis tuppa kiirustama, pöördus tagasi.
„Miks peaksid mind poputama?”
„Sest…” Nad vaatasid ühtäkki teine-teisele silma ja neis pilkudes oli tõde. „Tule!” Melly haaras Martini vasakust käest ja tõmbas vägisi endaga kaasa.
„Igal juhul oled sa jälle tükiks ajaks töövõimetu,” lohutas Melly oma hoolealust, surudes teda vägisi toolile istuma. Aitas noormehel jope seljast. Selle parem varrukas oli hullusti verine, õlavarrel paras lõigatud auk. Skeet kiristas hambaid ja vandus ropult kogu selle protseduuri ajal. Aga seljas oli veel ka särk, mille elupäevad olid nüüdseks loetud. „Kas lõikan katki või võtad maha?” küsis Melly, haarates juba laua pealt käärid.
„Lõika, ma ei kannata seda teist korda välja.”
Nüüd oli Melly kord oiata ja vanduda, kui ta pidi oma käed veriseks tegema. Lõikas terve varruka pealtpoolt haava ära. Haav ise oli kitsas lõigatud triip ja veritses veel tublisti. Igal juhul oli see sügav. Sinise särgi varrukas oli verest läbi imbunud.
„Seda tuleb kohe õnmmelda, Skeet! Kohutav! Siin ei aita sidumisest.”
„Eks siis õmble.”
„Ei, mina ei ole ju arst. Sa pead haiglasse minema!”
„Ja selgitama kõigile, kuidas ma Faehley õue peale ronisin?”
„Martin, sa pead!”
„Olgu, olgu. Ära karju, mul on halb olla. Seo see raibe kinni!”
Melly siduski. Puistas haavale pulbrit, mis pidanuks verejooksu peatama, sidus nii hästi kui vähegi oskas.
„Kus su vanemad on?” küsis Skeet, kui Melly sidemele viimase lihvi andis.
„Läksid
