oma jonni, ükskõik, kui valena see Mellyle ka ei tundunud. Skeet oli parandamatu tohman!
Tal polnud täna aega pikalt juttu puhuda ja veel vähem oli Mellyl selleks tahtmist. Ta lihtsalt läheb ja ütleb Martinile, mida ta tema lollustest arvab ja läheb siis tööle kergendust tundes, et sai sõimukoorma südamelt ära. Skeet oskas alati leida vabandusi, teha ennast nii süütuks, et isegi vanakurat sulaks tema naeratust nähes. Mida lähemale Melly teise korruse korterile jõudis, seda enam kasvas temas kahtlus, kas ta ikka suudab olla Martini peale küllalt vihane? Aga proovida tasus, sest Skeet teenis oma hullumeelse ralliga igatahes peatäie välja. Seekord oli Mellyl kange tahtmine talle paar kõrvakiilu anda.
Hommik saabus Martini jaoks küllaltki ootamatult. Järsk koputus uksele pani teda kähku voodist välja kargama. Poolel teel ukse juurde märkas alles, et polnud taibanud hommikumantlitki selga tõmmata. Mis siis, kui ukse taga on Faehleyd või isegi võmmid?!
Aluspükste väel oleks naljakas oma järsaku ideed teostada.
Jalg oli kuidagi kange ja valus oli astuda, aga ta komberdas kiirustades ukseni, alles tagantjärele taibates, et ka avamisega tuleb olla ettevaatlik. See mõte vilksatas siis, kui ta juba ukse avali tõmbas ning nägi enesest mööda tormavat Mellyt. Üllatusest keeletuna jälgis Skeet, kuidas tüdruk raevukalt kesk esikut täispöörde sooritas ja pilgu temale näkku puuris. Must kotike oli Melly õlal, must seelik, must jakk ja helekollane sall kontrastiks ümber kaela. Ruuged lokid õlgadel laiali nagu oleks ta otse tormi käest tulnud.
Kuni Skeet hoole ja armastusega uksele riivi ette lükkas, seisis Melly keset tuba, lõug jonnakalt püsti ning silmitses vastast kui alamat rämpsu oma jalge ees. Skeet pöördus tema poole ja jäi ootama sõnu, mis Melly kenade huulte vahelt kahtlemata tulema pidid. Üldjoontes aimas ta küsimatagi, mis teemal need saabuvad. Kuid vastu ootusi alustas Melly hoopis küsimusega:
„Mis su põlvega juhtus?”
Skeet vaatas imestusega oma põlve, mis tõepoolest veidike valutas.
„Misasja, põlvega?” Siis alles hakkas miski meenuma. Eilne õhtu, hull ralli kuristiku servani. Parem põlv oli küljelt koledasti sinine. „Ah see või? Kukkusin eile tööl, mis siis?”
Unine mõistus hakkas alles tajuma karmi reaalsust, et see, mida ta mäletab, polnudki ainult unenägu.
„Ära valeta, tõbras!” röögatas Melly äkitselt, nii et Skeet ehmunult tagasi põrkus. Säärast Mellyt polnud ta ammu näinud ja nagu iga kord varem, soovis nüüdki, et ei näeks enam iial. „Parem tunnista heaga üles, mida sa eile korda saatsid! Mis kurat sul Jimmyga asja on? Mida ta sulle tegi? Miks sa meile pidevalt pinda käid? Ma abiellun varsti Jimmyga ja see pole SINU asi! Sa oled ikka üks eriline, vastik, alatu mölakas!”
„Püha jumal!” oigas Skeet endamisi. Toetas selja aralt vastu ust, samal ajal, kui Melly ühe hooga jätkas:
„Käi tööl, ela oma elu, sõida oma tsikliga ennast surnuks, kui tahad, aga jäta JIM rahule! Isegi kui see sulle nii väga närvidele käib, ma ikkagi abiellun TEMAGA, mitte SINUGA!
Sest sina oled üks reetur ja mõrtsukas ja lihtsalt üks üdini häbitu elajas! Sul ei õnnestu meid lahku ajada nii, nagu sa juba Chloe ja Marcoga tegid! Ma pole enam mingi naiivne sinisilm! Ma olen juba küllaga näinud su pahupoolt, sa igavene räpane…”
„Hei, pea nüüd kinni!” hüüatas Skeet vahele, pingutades meeleheitlikult häält, et see Melly karjumisest üle kostaks. „Asi pole ju üldsegi sinus!”
„Milles siis veel? Sa oleksid teda eile äärepealt ära tapnud! Sulle kindlasti meeldiks, kui ta oleks sealt järsakult alla kukkunud, eks ole? Mis sul arus on, et sa teda igal pool aina jälitad?
Ja ära üldse ürita ennast süütuks teha! Kõik ju nägid, kuidas te eile läbi küla põrutasite! Jim oli täiesti endast väljas, lubas kaevata sind politseisse, sest ta kardab juba oma elu pärast!
Mida kuradit sa taotled, Skeet? Tahad tagasi oma kongi? Palun väga, üksainus kaebus ja sa lähedki sinna! Kui sa ei tee seda minu pärast, siis miks ometi? Ja arvesta sellega, et ma isegi ei mõtle su päästmise ja haavade sidumise peale, kui järgmine kord jälle meeste käest kolki saad, sest sa ju teenid selle vägisi välja! Sa lihtsalt ei oska normaalse inimese moodi elada!”
„Oota nüüd, Melly! ” pidi Skeet daami ladusat sõnade voolu uuesti katkestama. „Mina olin see, kes oleks kalatoiduks läinud, mitte tema. Kurat võtaks, tüdruk! Ma pole süüdi, et su Jim on selline argpüks! Ma tahtsin temaga vaid rääkida, ma poleks teda näpuotsagagi puutunud, sest mul on hirm, et ta läheb sellest kärna! Aga tema kujutab endale igal sammul mõrtsukaid ette! Ma arvan, et tal on elu liiga igav. Sa osta parem talle mõni arvutimäng, ehk saab oma märuli kätte ja rahuneb lõpuks maha. Küsi parem tema enese käest, mis tal viga on? Arvad, et ma meelega oma põlvega tema autot silitasin või?”
„Kuidas?” Melly tähelepanu koondus üleni Martini viimastele sõnadele. Hetkeks oli ta vaadanud mehe tumedatesse silmadesse, mis nagu ikka sellises olukorras olid siirast, süütut nördimust täis. Melly tundis neid silmi, need ei valetanud kunagi. Skeet lihtsalt polegi kunagi valetada osanud. Vaikida kindlasti ja end igast olukorrast välja keertada samuti, kuid mitte valetada. Melly viha sulas kui kevadine lumi. Isegi pingutades ei suutnud ta seda enam hoida.
„Noh, ma loodan väga,” sattus Skeet segadusse, nähes Melly silmis mingit uut, teistmoodi tuld süttimas. Ometi ta kusagilt mäletas seda. Ta oli seda tulukest näinud… „noh, et ma ei kraapinud autolt maha kallist värvi, mida ma järjekordselt kinni pean maksma.”
„Millest sa õige räägid?” Tõe ähmane aimdus võttis Mellyl südame alt õõnsaks.
„Sa veel ei teagi või?” imestas Skeet, laiutades nõutult käsi. „Ma arvasin, et Jim andis sulle ikka täpse ülevaate, mismoodi ma teda tappa üritasin.” Altkulmu tõstis ta solvunult pilgu Mellyle, kes teda nüüd päranisilmi vaatas. „Ah, see pole ka oluline.” Skeet keeras talle selja ning kõndis tagasi magamistuppa. Haaras toolikorjult oma teksad ja asus neid lõpuks jalga ajama.
Melly tuli vaikides talle järele, peatus ukse vahel ega saanud parata, et mälestus ühest teistsugusest Skeet Martinist kuuma lainena otse südamesse voogas.
Olid ööd heinaküünis, kui seesama, siis veel poisiohtu noormees, talle armusõnu kõrva sosistas. Tema käed olid õrnad ja ihu erutusest kuum. Skeet oli küla ilusaim poiss ja kõik teised plikad kadestasid Mellyt. Natuke aega.
Aga kes oli tookord rohkem süüdi, et nad lahku läksid? Skeet oma jonnaka tõrjumise ning solvumisega või hoopis Melly ise, et liialt kahtlustas ja oli armukade siis, kui Skeet vajas ainult natuke mõistmist? Raske oli nüüd tagantjärele aru saada, kelle andeks palumine oleks aidanud suhet hoida. Nad kumbki ei palunud andeks ja nüüd olid nad siin: Melly oma uhkete pulmade lävel, siiski kõheldes ja sala imetledes endist armsamat. Skeet aga üksi nagu ei eales varem.
„Räägi lõpuni, Skeet. Ma tahan teada tõtt. Las ma ise otsustan, kumba teist uskuda.”
„Ma ütlesin juba, et tahtsin teda peatada. On tarvis rääkida, üks vana asi tahab klaarimist.”
„Milline asi?” küsis Melly.
„Vabanda, Mel, aga see pole tõesti sinu mure! Võta või jäta, sa ei pea kõike teadma. Nojah, ma ajasin teda taga küll, andsin märku ja puha, aga tema pani hoogu juurde. Mis mul üle jäi? Ta tegi sellest ralli elu ja surma peale, püüdis mind vägisi teelt välja suruda. Eks mine ise järsakule ja vaata – mul jäi kolm sammu servast puudu. Ta pidurdas meelega
