elanikud Martinisse suhtuvad.( Muidugi on tore, kui sääraseid asju juletakse vahel ka otse näkku öelda.) Et kui oleks viitsitud kutsuda kõiki tunnistajateks kohtusse, oleks enamus raudselt veendunud,et just tema oli see, kes Mark Dixoni vagaseks tegi. Küllap ehmatas ära ja mattiski sinna toomingavõssa,et keegi ei leiaks. Noh, nii räägitakse. Seadus olevat tema vastu liiga leebe olnud.
See jutt pani Martini vapustusest õhku ahmima. Kartes, et ehmatus reedab teda, surus jõuga emotsioonid maha. Alles tükk aega hiljem taipas, et tegelikult ei tea ju Lane midagi. Ta vaid rääkis kellegi juttu edasi, kes samuti ei tea asjast midagi. See oli kokkusattumus ning Arny ise ei taibanudki, kui täpselt ta Skeet Martini nõrka kohta tabas. Lihtsalt Martin tundis, kuidas tal värv näost kaob. Ta vaikis, põrnitsedes Lane´i altkulmu.
„Ära nüüd pabista, kutt, see on vaid jutt!” rahustas teda Arny, märgates kaaslase kahvatamist. „Asi on ju läbi. Keegi ei torgi sind enam.”
Skeet hingas väga sügavalt sisse ning lasi seejärel õhu kopsudest pahinal välja. Vähemalt nii palju võis ta endale lubada.
„Ma alles tulin kuu aja eest vanglast,„urises ta kähinal, olles tegelikult selle maski all täiesti paanikas. „Ma lööksin igaühel hambad kurku, kes seda meenutada julgeb! MA EI TAPNUD MARKI!” See ei kõlanud eriti usutavalt, kuid ega sel olnudki eriti tähtsust. Ta oli surmani tüdinud neid sõnu kordamast. Arny, kui töökaaslane, võiks seda ometigi uskuda.
„Hea küll, mina ju pole sind süüdistanud! Vanamutid ehk küll, nemad nii lihtsalt alla ei anna. Aga kõik on ju korras. Sa oled tagasi. Kui sa hästi meiega tööd rügad, unustatakse varsti su patud ära…”
Skeet saatis Arnyle sellise hävitava pilgu, et Lane poole sõna pealt äkki vait jäi ning sest hetkest alates ainult oma söögi peale mõtles.
Shenna Jackson koos oma kaksikõe Emmaga seisid baari esisel parkimisplatsil, olles just äsja väljunud tumekollasest „Fordist„, mis oli pargitud liiga korrektselt, otse millimeetrise täpsusega algava muru serva kõrvale.
Skeet Martinit jättis see vaatepilt külmaks, kuidas vaevu tuttava näoga uus loomatohter kahe tüdrukuga kudrutab.
See-eest Marlow lõrises endale habemesse:
„Neetud kõrend! Mul on kange tahtmine tema autokummid tühjaks lasta! Kas ta, tõbras, selleks siia koliski, et meie plikasid jahtida!?”
„Mis tal viga on?” küsis Skeet muigamisi.
„Liiga viks ja viisakas teine, raisk! Plikad kleepuvad nagu liimipaberile. Kurat, see tüüp tõmbab kõigiga ringi. Pooled eided on tema sabas!”
„Ja teie kaks jäite ilma või?” itsitas Martin.
„Asi pole selles, tema olek ise lihtsalt ON rõve!”
„Ah, jäta järele, Jes,” sõnas Brick Mayd lõpuks tüdinult. „Seda tüüpi ei tasu vihale ajada. Ta on Faehley´dega suur sõber. Igavene pugeja!”
„Faehlidega!?” Skeet lükkas tsikli teeserva teisel pool platsi ja pani toe alla. „Hei, miks see sulle pinda käib, Brick?”
„Sa ei tea või?” imestas Mayd, varjamata raasugi oma põlgust. „Ta ajas ka G.G. – le ligi, aga mu õde on liialt kange, saatis teda avalikult persse. Põhiliselt sellepärast, et Faehley´id on üks paras maffiapesa ja Mayd´idele on see auküsimus.”
„Tõpratohtril ei vedanud, he-hee!” irvitas Jesse heameelest ägedalt käsi hõõrudes. „Mõnel eidel on veel mõistus peas!”
Poisid läksid edasi. Viipasid Martini endale järgnema. Skeet ütles,et teeb väljas ühe suitsu ning lasi neil ees ära minna. Sõbrad sisenesid uksest, mille taga olev trepp viis neid alla, keldrikorrusel asuvasse baari.
Skeet Martinil polnud kiiret. Jäi maha, süütas suitsu ning toetudes tsikli sadulale, imetles mööduvat külarahvast. Palju neid polnud, ent need, kes tulid-läksid, olid aastaga väga võõraks jäänud. Need, kes pidasid lugu tema vanematest, kõndisid uhkelt mööda ega teretanud iial. Mõne silmis oli hirm ja need püüdsid ruttu lahkuda, nagu tunneksid nad endal lasuvat süüd, et teiste pilli järgi eelistavad tantsida.
Ilmselgelt oli Sizemore´il annet. Ta oskas naistega käituda. Teisiti ei saanudki olla, kui plikad tema järele ogaraks läksid.Ja näolapil polnud kah viga. Sportlik, hoolitsetud, rikas… Skeet oli natuke kade. Tal polnud nii palju väärtusi välja panna nagu sel uuel.
Rusikas sügeles. Ta sügas seda, silmitsedes uudishimulikult Eddie´t koos selle kahe austajannaga. Huvitav, palju tal neid veel on? Polnud mingit põhjust ilu-eedile vastu vahtimist anda ja sellest oli veidike kahju. Pärast vabanemist sujus elu väga rahulikult. Kes julges tõtt näkku öelda, olid vanemad mehed ja nende vastu Skeet loomulikult kätt ei tõstnud… Kadedus kees soontes. Ta peitis selle ära.
Äkitselt märkas Ed Sizemore jälgijat ning muutus otsekohe kärsituks. Mitmeid kordi vilksas üle õla Martini poole vaadata. Ka tüdrukud jagasid tema ärevust.
Skeet muigas endamisi.Tegelikult käitusid niiviisi kõik. Tal polnudki põhjust rõõmu tunda. Just nagu teaksid Valgekülas kõik täpselt, et Skeet Martin on sarimõrvar ning otsib järgmist ohvrit.
Sizemore´il hakkas nüüd kiire. Jättis oma naised sinnapaika ja istus autosse. Kuni Emma veel läbi akna mõne sõna juttu vestis, seisis Shenna eemal ja vaatas nüüd avaliku põlgusega Martinit, kulm pahaselt kipras.
Skeet muigas õelalt vastu. Nagu näha, polegi vaja tüli norida, jätkub täiesti vaid pilgust,et teine mees juba põgeneks. Ta lõpetas hajameelselt suitsu ning viskas koni viisakalt prügikasti. Tõusis oma tsiklilt ning kõndis rahulikult baari.
Ta oli vaba. Tal polnud kuu aja jooksul tekkinud ühtegi tüdrukut ja jäägu siis pealegi kõik rumalamad Sizemore´ile.
Ta laskus alla trepist, kus lagi näis madalamana, kui aasta tagasi külast lahkudes. Sisenes keerdtreppi mööda kõrtsi igavesse hämarusse. Nõrgalt valgustasid seinalambid ruumi lakitud laudseinu. Armsalt hubane oli siin. Selle olemus mõjus Martinile hästi, ent mitte inimesed, kes tervitasid teda kõõrdpilkude ja sosinatega nagu iga kord varemgi. Oma õnnetuseks hakkas Skeet sellega juba harjuma. Ta oskas juba vaadata neist mööda,näha valgeid linikuid ja siniseid lillekimpe laudadel, mitte aga nägusid. Nagu alati oli baar täis purjus ja poolkaineid mehi. Mõned noored,mõnel naine või lapski kõrval, ent pooled neist koos temaga arvutul hulgal sedasama treppi kulutanud. Kahtlane seltskond oma viski ja õllega. Skeet aimas ammu,et need sosinad ennustavad hullemat. Veel pole julgenud keegi teda puutuda, aga ühel päeval kerkib esile mõni julgem, kelle rusikad sügelevad enam kui teistel. Ta ootas seda hetke külma rahuga. Ta isegi ei hoolinud enam sellest eriti, sest tundis end küllalt tugeva ja karastatuna. Kui suutis vanglas säilitada oma autoriteeti, järelikult siin ammugi.
Nurgalauas, letist eemal, istus Melly Archer oma peigmehega.Tema üksi ei kõõritanud. Vaatas Skeet Martinit avameelse huviga, ilma vähimagi põlguseta. Naeratas.Otseselt talle. Just siis, kui Skeet leti juurest veel kord üle õla vaatas.
Noormehe pilk jäi tahtmatult Mellyle pidama. Oh, kui ilus ta on! Mõte polnud sõnastatud. Pigem oli see tunne. Suur ja soe tunne, mis vere soontes eriliselt liikuma pani. Skeet mäletas veel Melly keha ja huuli.Oli uurinud teda väga lähedalt, hellitanud, suudelnud ja… tundnud vastuarmastust, tema käte õrna paitust. Neetud! Sellest on juba tervelt kuus aastat möödas. Melly oli siis alles viisteist… vahele tulid teised.Mõnest ta hoolis, teise jättis maha.Aga Mellyt ei unustanud ta iialgi. Ta mäletas.
Vägisi
