ning imestasid tema muutuva näoilme üle.Jesse irvitas:
„Noh, vanapoiss, mis sind nii muigama paneb? Kas õnnestus Size´ile tuule alla teha?
„Ta on argpüks,” sõnas Skeet rahulikult.
„Mille põhjal?”
„Ma näen ju seda.Temasugusega ei tahaks küll käsi räpaseks teha.”
„Õigus, täitsa minu mõte!” hõiskas Jesse Marlow ning selle peale tellis Martin kannutäie tumedat õlut.
Möödus umbes tund. Jesse ja Brick tõusid oma pukkidelt. Marlow lõi käe Martini õlale:
„Homme näeme, semu!”
Baar jäi pikapeale tühjemaks. Lahkus ka Melly oma tulevasega. Martin jäi leti äärde üksi ning kaks ühiselt meelt lahutavat paarikest parempoolse laua juures.
Skeet kuulas muusikat ja uneles oma mõtetes. Need sisaldasid kõike, mida muusikasse süvenemine meenutas. Üle kõige aga siiski mälestusi Mellyst,tüdrukust, keda ta kunagi oli armastanud. Miks tema ainsana ikka veel naeratab? Temagi ju võiks mõrtsukat vihata…
Baarman, olles kauemaks tegevuseta jäänud, pöördus oma mõtetes hõljuva noormehe poole:
„Kuidas nüüd uus elu on kah? Vaba ja üksikuna, eks ole?”
„Imelik,” vastas Skeet hajameelselt, kehitas õlgu. Kuulas süvenenult muusikat ja limpsis kolmandat kannutäit. Pea oli parajalt soe. Martinil oli kahju,et Jim ja Melly ära läksid. Nüüd oleks ta tahtnud tüli norida. Tühja kah! „Küla on sama,” jätkas ta baarmani küsimusele vastamist. „Inimesed on nagu samad, aga miski on pagana võõras.”
Vick Millan naeratas:
„Tahad, ütlen sulle?”
„Noh?”
„Sa ise oled endale võõras.” Vick oli turske, vanemapoolne mees lahja põskhabemega, kes juba kakskümmend aastat oli siinsamas külas kõrtsipidajaks.
„Pole nagu märganud.” pomises Skeet endamisi.
„Sa ju tead,et ma ei valetaks. Vaata õige peeglisse! Kui sind ära viidi ja kogu see rämps alles peale hakkas, olid sa poisike. samasugune nagu su sõbrad – Jesse ja Brick ja Jim ja kõik teised… Aga mis sinust on saanud?! Õlad tublisti laiemad ja…pilk selline, et ajab kananaha ihule. Ära pahanda, aga täitsa tõsiselt, see mõjub ka mulle.”
„Tõesti vä?” skeet Martin pahvatas valjusti naerma. Õlu võttis lihased pehmeks ning seekord oli naer täiresti siiras.
„Tegelikult olen ma ammu mõelnud,et…” alustas Vick ettevaatlikult. Ta ju teadis, et see, mida tahab öelda, ei meeldi Martini-poisile. Et Skeet on nii jonnakas ja endasse sulgunud,et temaga sellest rääkida on peaaegu mõttetu. Aga proovida siiski kõigest hoolimata võiks. „…Et sa peaksid midagi ette võtma või nii.”
„Mille suhtes?” Kohe jälle see tuttav, ettevaatlik pilk, kaitsepositsioon, kahtlus.
Vick Millan pidi ohkama. Küll selle poisiga on raske hakkama saada! Ta silmitses enese vastas,üle leti istuvat Skeeti. Aastaga oli see tohutult muutunud. Millanit tegi murelikuks see Martini olek iseenesest. Varem oli ta küll kinnine, nagu ka tema isa, kuid siiski usaldav, naeratas, suhtles igaühega. Aga nüüd näis Millanile, nagu oleks poiss alati pinges, mingiks rünnakuks valmis. Võib-olla isegi nagu hirmul. Ta kahtleb igas su sõnas ja kahtlustab igaüht. See aasta seal trellide taga mõjus temale katastroofiliselt. See muutis teda nii põhjalikult, et oli raske endist Skeeti äragi tunda. Ja juba Millan peaaegu kahetseski, et üldse seda juttu alustada julges. Kuid nüüd tuli see ka lõpetada, saagu mis saab. Kuid Skeet pole mees, kes läheks oma mainet parandama.
„Võib-olla peaksid sa minema Dixonite poole ja neile selgeks tegema,et sa pole Marki surmas süüdi,” pakkus Millan ohates.
Skeet neelatas kramplikult.
„Huvitav, kuidas? See ei anna ju neile Marki tagasi, eks ole. Nad ei andesta mulle.”
„Võib-olla siiski, kui minagi kaasa tulen ja puha. Nad peavad lõpuks sellest vihast üle saama.”
„Noh, kui nad usuvad,et mina nende poja ära tapsin, siis ei muuda seda küll miski. Ja nad usuvad seda.”
„Sa ei tapnud. Kes seda iganes ka ei teinud, aga SINA teda ei tapnud! Tee neile see ometi selgeks! Sa pead enda eest võitlema!”
Skeet pomises tasa, vaadats oma tühjeneva kannu sisse:
„Ma võitlesin. Sellest on terve aasta möödas. Jäta mind rahule!”
„Mine ja räägi neile, kuidas tgelikult asi oli.Las ma panen baari kinni ja viin su autoga sinna. Võtan pool rünnakust enda peale.”
„Ma lähen üksi !” otsustas Skeet Martin äkki.
„Vaevalt nad sind nii lihtsalt kuulda võtavad,” kahtles Millan.
„Vahet pole.” Ta jättis ütlemata,et niikuinii vihkavad teda siin külas kõik, kel vähegi mõistust peas. Ta võiks külaplatsil sama hästi end avalikult süüdi tunnistada ja lasta end risti lüüa. Sel pole mingit vahet.
Tõusis järsult ja lahkus kiiresti kõrtsist, olles kaasa küsinud pudeli lõhnavat vaarikalikööri. See oli küll ülearune ja mõttetu asi, ent ta arvas,et kui teda tuppa ei lasta, siis kingib selle pudeli hiljem mõnele tüdrukule,et lihtsalt kaelast ära saada.
Enne veel, kui mõtted hirmupisikut külvata jõudsid, istus ta oma „Harley„sadulasse ning võttis suuna küla lõunaserva poole, kus all metsa ääres asus Dixonite vaesevõitu talu.
Ma teen selle ära! – mõtles ta kasvava hirmuvärinaga hinges. Teen ära! Et tõestada Millanile, et ei karda! Et kõik lõpuks uskuma jääksid, et ma olen puhas! Keegi ei saa enam mu süüd tõestada, sest ma OLEN puhas! Aga hirm oli ikkagi, olenemata sellest, et ta siiski sõitis vapralt otse Dixonite värava taha.
Olles kindlalt peitnud pudeli jope sisetaskusse,kõndis piki kitsast rada ukse juurde. Lillepeenrad olid kahel pool rada. Vaevu alles tärkavad taimed. Veidi aega ja kõik lööb siin õitsele. Ta mäletas niisuguseid kevadeid. Dixonite aed oli külas tema arvates üks ilusamaid.
Koer haukus toas.
Ta võttis endale aega. Seisis,käed taskus ning vaatas pimedust, mis oli laskunud ajal, mil ta Millani kõrtsis oma õlut trimpas. Nüüd tihenes see ruttu sünkmustaks. Taevas oli pilves. Skeet imestas õhtu kiire saabumise üle.
Koer jäi mõne aja pärast vakka. Ta püsis vaikselt ukse taga. Surus hetkeks selja vastu krobelist seina koja ukse kõrval. Oh. pagan! Kui palju oli ta siin omal ajal käinud… Tihti siin Marki ema tehtud toitu maitsnud ja kohvi joonud. Mõnikord öösekski jäänud, kui oleng liiga pikaks venis ja ratast polnud käepärast… Mark oli sõber. Niikaua, kuni tuli riid Fanny pärast ja kõik hakkas veerema allamäge…Kaks nädalat tülitsemist, ta püüdis Fannyt endale hoida. Paar juhuslikku lõuahaaki. Nad peaaegu leppisid lõpuks ära, sest Skeet pidi alla vanduma. Fanny valis Marki. Polnud midagi parata… Ainult kaks nädalat.Ja siis tuli too pauk! Skeet mäletas seda päeva ja ööd nagu üht eredalt meelde jäänud, segast unenägu. See oli kõik nii absurdne,et ta vahel siiamaani ei uskunud,et see tõesti oli tõsi. Ta ei saa iialgi enam sellest üle,ta lükkas selle oma
