muud üle, kui külast lahkuda.Saate minust ometigi lahti! Seda te ju kõik tahate! Ma olen siin igaühele jalus!”
„Sa võid seda ju teha, poiss,” sõnas Ralph tõsiselt.” Kuid kuula mind: Kui su südametunnistus on puhas, ei ole sul ka siin midagi peljata. Rääkigu inimesed, mida iganes. Kui sa loodad aga põgenemisega oma patud kustutada, siis sel pole mõtet. Iseenda eest ei suuda sa eales põgeneda. Oma süda on sinuga alati kaasas. Ma soovitaksin parem jääda paigale. Tööta, käitu normaalselt, ära nori tüli ja pikapeale hakatakse sinusse paremini suhtuma.”
„Kõik vahivad mind kui sarimõrtsukat. Ma ei saa ainsatki päeva tunda end tavalise inimesena.” kaebas Skeet haledalt. „Kas kohtuotsus ei tähenda siis tõesti mitte midagi?”
Lisa Dixon seisis tema kõrval.
Ralph jätkas:
„Ma tean, Skeet, et sa pole nii hull, nagu mõni siin külas arvab. Aga siin on alati olnud väga rahulik kant.Siin pole iialgi kedagi tapetud. Rahvas kardab sind. Ja usu mind, su praegune käitumine, su kombed, su ilme, su pilk…need ei tekita usaldust.”
„Mida ma siis tegema pean?” hüüatas Martin nördinult.” Kas naeratama mõnitajale? Laskma end neljaks kiskuda,et see neetud rahvas rahule jääks? Ma ei saa mitte kuidagi oma süütust tõestada, aga ma ei tapnud teda!”
Vaikus venis kui tainas. Lisa läks ära, et tuua lõpuks kohvikannu. Tuli tagasi, valas tassidesse. Asetas ühe külalise ette. Valas ka endale ja mehele.
Mõtlikult, uurides, silmitsesid nad seda tuttavat poissi, kes oli aastatega sirgunud nende silme all täismeheks. Skeet oli kena,tõmmu, laiaõlgne. Raudse tervisega, tööga karastatud. Nad tundsid teda kui ausat ja heatahtlikku poissi. Kuid see oli siis, kui ta veel Markiga sõbrustas. Kõigist Marki sõpradest meeldis neile Skeet kõige enam. Oma tõsise käitumise, oma kohusetundlikkuse ja töökuse pärast. Ilmaski ei öelnud ta ära, kui oli tarvis kusagil kedagi aidata.Olgu siis kodus või kusagil küla peal. Aga samas oli tema see, kes sai kingituseks uhke mootorratta, kihutas sellega ringi,tõmbas teisedki pahandustesse kaasa. Jäi korduvalt politseile vahele, jõi, kakles baaris võõraste poistega. Need laiad kulmud, veidi lokkis mustad juuksed, pruunid silmad…kokku oli see välimus kui külatüdrukute magnet. Ja Skeet oskas oma võlusid kasutada paremini, kui tema samaealised sõbrad. Kahju küll, aga ikka jälle valel eesmärgil. Olgu või Archerite peretütar – kui palju sai vaene tüdruk tema pärast kannatada! Terve küla haletses teda, kui Skeet Mellyt maha jättis. Jah, püsisuhetest ei osanud see poiss küll hoolida.
„Olgu peale, mina usun sind,” sõnas Ralph kaalutlevalt. „Ja isegi kui sa meile ikka veel valetad, mida ma jällegi EI USU,siis oled sa maksnud ränka hinda oma vabaduse eest. Terve aasta on su elust kaduma läinud. Pole enam sul ei vanemaid ega kodu. See aasta oli meile kõigile olnud ränk.”
Skeet noogutas.
„Jah, ma olen kaotanud kõik. Tsikkel on ainus, mis mulle veel jäänud on.” Ta võttis vaagnalt saiakese, mis lõhnas nii meelitavalt kaneeli järele. Proovis rüübata kohvi, ent paraku oli see veel liialt kuum. Mõtles korraks pudelile, mis ikka veel põuetaskus oma aega ootab, kuid kõhkles jälle. Kas ikka oleks see õige? Ei, tema tulek on kahetsus ja seda ei peaks tähistama. Lihtsalt pugejana näida ta ammugi ei tahtnud.
Tähtsusetud repliigid keerlesid ikka endiselt kadunud Marki ümber. See ei mõjunud hästi,ei leevendanud pinget. Martini käed värisesid, kui ta õrnalt kohvitassi pihkude vahel hoidis, nautides sellest õhkuvat kuumust.
„Sellesama tsikliga murrad sa ükskord oma kaela, ” ütles Lisa Dixon äkki tasa. „Ma ei soovi sulle halba, aga kui sa meie Markile midagi tegid, siis olgu need sõnad sulle needuseks kaasas!
MIND sa oma süütuses ei veena!”
Skeet Martin tardus soolasambaks.Jõllitas õuduses mrs. Dixonile otsa, suutmata enam midagi enese kaitseks öelda, sest see naine siin nägi teda tõesti läbi. See oli võimatu!
„Jäta nüüd ometi,Lisa!” hüüatas Ralph. „Sa ei peaks teda süüdistama, vaid mõistma!”
„Mõistma? Mõrtsukat?” imestas Lisa omakorda.
Äkki näis Martinile see kohv mürgina ning saiake käes, nii lõhnav ja kuldne, ajas südame pahaks.Ta viskas selle kiiresti tagasi vaagnale ja kargas laua tagant püsti.
„Loll temp!” nähvas ta tigedalt, pöördudes pigem iseenda, kui võõrustajate poole.„Ma teadsin kohe, et ma ei tohi siia tulla! Vabandan väga, et teie kena õhtu ära rikkusin! Millan veenis mind tulema,ma poleks ehk siia ilmaski oma jalga tõstnud.Ma tõesti lootsin leida siit lepitust, aga nüüd sain hoopis needuse kaela! Tänan, tänan teid KÕIGE eest!” Ja enne, kui Ralph midagi öelda jõudis, kihutas Skeet juba uksest välja.
Meeleheites oleks nii väga tahtnud haarata põuest pudeli ning virutada see siinsamas vastu seina. Juba käsi põues, mõtles ta siiski veel kord ümber. Kõndis ruttu „Harley” juurde ning lõi mootori käima.
Ralph Dixon pani õues tule põlema ja hüüdis talle midagi järele.
Skeet ei pöördunud tagasi vaatama. Hinges pulbitsev torm viis teda ära õuelt, kus teda enam iial näha ei tahetud.
Lisa Dixon seisis ikka veel vaikides laua juures, millel maha jäänud kohvitass, veel aurav ja kuum, ent külalisest puutumata jäänud. Skeet oli põgenenud, täis viha. Tuba oli taas tühi ja süda tilkus verd.
Ralph tuli tagasi siis, kui mootorratta eemalduv mürin kauguses hääbus.
„Sa poleks tohtinud talle niiviisi öelda!” oli Ralph pahane.
„Ma ei öelnud ju midagi halvasti. Kui ta oleks süütu, ei peaks see teda nii raevu ajama.”
„Lõpeta ometi! Sinu needuse peale läheks isegi pühak endast välja! Poiss on omadega läbi! Näed ju, ta pole kunagi olnud selline närvipundar! Kas sa arvad, et tal oli seal vanglas kerge? Ja et ta lisaks kõik kaotas…” Ralph oli pahane, istus tagasi oma tugitooli ja haaras ajalehe kätte. See rahustas tema närve.
„Ma lihtsalt ei talu, et ta sõidab oma „Harley´ga” ringi, nagu poleks tema jaoks midagi erilist juhtunudki. Ja see, et ta julges veel siia oma jalga tõsta – see on ju lihtsalt jultumus! ”
„Mulle näis, et ta üritas meiega ära leppida!”
„Purjus peaga, eks ole? Markiga leppis ta samuti ära – kahjuks vaid paar päeva, enne kui mu poeg jäljetult kadus!” nähvas Lisa ärritunult. „Kas sa ei näinud, kui täis ta oli? Ma võiksin praegu kohe helistada politseisse, sest ta ajab veel täna pimedas kellegi alla! Ma olen alati kartnud, et Skeet võib olla ohtlik! Ta on olnud pätt lapsest saati!”
„Samas kiitsid sa teda viisaka käitumise pärast!” nähvas Ralph oma kohalt. „Ära unusta,et ta on ikka endiselt seesama Martinite poiss, keda sa omal ajal appi kutsusid, kui Mark töö juurest minema viilis! Vaevalt on ta nüüdki meile ohtlikum, kui terve küla talle ja see on pooleldi sinu teene, et Skeet endale kohta ei leia!”
„Uskumatu, et sa kaitsed meie poja mõrvarit! Sa unustad lausa, et Mark on tapetud! Et Skeet oli see, keda ainsana siin külas kahtlustati! Nüüd on Skeet jälle vaba! Kus on ses maailmas õiglus? Ei, mu hing ei leia enne rahu, kui Skeet saab oma teenitud palga!”
„Skeet pole ju süüdi! Miks sa sellest ometi aru ei saa, naine?” hädaldas Ralph, tundes end, nagu mõnikord varemgi, külas ainsa terve mõistusega inimesena.” Mis siis, kui
