Arefjevna, ei tea, misjaoks me kaklema peaksime! Tskae, vennas,» jätkas ta Akimi poole pöördudes, «kuidas sa kisama pistsid. Tõesõna. Küll sa oled käre! Kus seda enne nähtud on, et see, kes ise võõras majas, sealt teisi välja ajab,» lisas Naum sõnahaaval, «pealegi veel peremeest.»
«Mismoodi see maja võõras on?» pomises Akim. «Mis peremeest?»
«Näituseks mind.»
Ja Naum tõmbas silmad vidukile ning ajas oma valged hambad irvi.
«Kuidas sind? Kas mina ei olegi peremees?»
«Küll on sul lühike taip, vennas. Sulle ju öeldakse, et mina olen peremees.»
Akim ajas silmad pungi.
«Mis jama sa ajad, ogaraks oled läinud või!» ütles ta lõpuks. «Mis kuradima peremees sa siin oled?»
«Mis sinuga ikka pikalt seletada,» käratas Naum kannatamatult. «Näed seda paberit,» jätkas ta neljaks kokkumurtud tempelpaberit taskust välja tõmmates, «näed? See on ostumüügileping, saad aru, ostumüügileping sinu maa ja majapidamise peale. Ma ostsin nad mõisaproua käest ära, Lizaveta Prohhorovna käest. Eile sõlmisime B…s ostumüügilepingu – niisiis olen siin peremees mina, aga mitte sina. Pane kohe täna oma kolid kokku,» lisas ta paberit tagasi tasku pistes, «ja et homme sinu lõhnagi siin ei oleks, – kuuled?»
Akim seisis nagu välgust rabatud.
«Röövel,» oigas ta viimaks, «röövel… Hõi, Fedka, Mitka, naine, naine, võtke ta kinni, võtke kinni – hoidke teda kinni!»
Ta kaotas täielikult pea.
«Vaata sa ette,» lausus Naum ähvardavalt, «vaata ette, vanamees, ära tee lollusi…»
«Peksa teda, peksa teda ometi, naine!» kordas Akim nutusel häälel, asjatult jõuetuid pingutusi tehes, et paigalt liikuda. «Mõrtsukas, röövel… Naisest on sulle veel vähe… ka maja tahad mu käest ära võtta ja kõik… Aga ei, oota… see pole võtmalik… Ma lähen ise, ma ütlen ise… kuidas… mispärast ära müüa… Oota… oota…»
Ta tormas ilma mütsita uksest välja.
«Kuhu nüüd, Akim Semjonõtš, kuhu sa tormad, peremees?» alustas teenijatüdruk Fetinja, kes temaga uksel vastamisi juhtus.
«Proua juurde! Lase! Proua juurde…» karjatas Akim, ja nähes Naumi vankrit, mida polnud jõutud veel hoovi ajada, kargas sellesse, haaras ohjad ja pistis kõigest jõust hobust piitsutades tulistvalu mõisa poole kihutama.
«Kulla prouake, Lizaveta Prohhorovna,» kordas ta kogu tee endamisi, «mispärast te niiviisi tegite? Ma olin ju küll hoolas!»
Ja aina piitsutas hobust. Vastutulijad hoidsid kõrvale ja vaatasid talle kaua järele.
Veerand tunniga jõudis Akim Lizaveta Prohhorovna mõisasse, kihutas trepi ette, hüppas vankrist maha ja tormas otseteed esikusse.
«Mis sul tarvis?» pomises kohkunud toapoiss, kes oli mõnusasti pingil tukkunud.
«Prouaga on vaja kokku saada,» sõnas Akim valjusti. Toapoiss pani väga imeks.
«Kas on midagi juhtunud?» alustas ta.
«Ei ole midagi juhtunud, aga mul on vaja prouaga kokku saada.»
«Mis, mis?» lausus toapoiss üha enam imestades ja ajas end pikkamisi sirgu.
Akim taipas järsku… Talle oleks nagu külma vett kaela kallatud.
«Teatage, Pjotr Jevgrafõtš, prouale,» ütles ta sügavat kummardust tehes, «et Akim soovib temaga kokku saada…»
«Hea küll… lähen… teatan… aga sina… oled vist purjus, oota,» torises toapoiss ja läks sisse.
Akim lõi silmad maha ja kohmetus… Sellest silmapilgust, kui ta esikusse astus, oli tema otsusekindlus kiiresti kaduma hakanud.
Ka Lizaveta Prohhorovna kohmetus, kui talle teatati Akimi tulekust. Ta käskis otsekohe Kirillovna enda juurde kabinetti kutsuda.
«Ma ei saa teda vastu võtta,» hakkas ta kiirustades rääkima, niipea kui too kohale ilmus, «mitte kuidagi ei saa. Mis ma talle ütlen? Ma ju rääkisin sulle, et kindlasti tuleb ta kaebama,» lisas ta pahaselt ning erutatult, «ma ütlesin…»
«Milleks teil on vaja teda vastu võtta,» tähendas Kirillovna rahulikult, «seda pole sugugi tarvis. Heldeke, milleks te peaksite ennast tülitama?»
«Mis siis teha?»
«Kui lubate, ma räägin ise temaga.»
Lizaveta Prohhorovna tõstis pea.
«Ole nii kena, Kirillovna. Räägi temaga. Ütle talle… noh, et ma pidasin vajalikuks… ja muuseas, et ma maksan talle kahjutasu… noh, küll sa juba ise tead. Palun, Kirillovna.»
«Ärge tundke muret, proua,» ütles Kirillovna ja läks kingade kriuksudes minema.
Ei läinud mööda veerandit tundigi, kui kostis jälle kingade kriuksumist ja Kirillovna astus kabinetti, seesama rahulik ilme näol ja seesama kaval arukus silmades.
«Noh, kuidas on,» küsis proua, «mis Akim tegi?»
«Ei midagi. Ütles, et kõik on teie armulikkuse teha, kui aga teie terve olete ja teie käsi hästi käib, temale pole midagi tarvis.»
«Ja ta ei kaevanud?»
«Ei. Mis tal kaevata?»
«Milleks ta siis tuli?» lausus Lizaveta Prohhorovna veidi kõheldes.
«Tuli paluma, et enne kui tasu saab, kas te ei kustutaks armulikult tema obroki, see tähendab tuleva aasta eest…»
«Muidugi mõista kustutan, kustutan,» haaras Lizaveta Prohhorovna kähku sõnast kinni, «muidugi mõista. Hea meelega. Ja üldse ütle talle, et ma maksan talle kahjutasu. Noh, aitäh sulle, Kirillovna. Ta on, nagu ma näen, tubli mees. Pea,» lisas ta, «anna see talle minu poolt.» Ja ta võttis käsitöölaua sahtlist kolmerublase paberraha. «Võta, anna tema kätte.»
«Kuulan,» vastas Kirillovna, läks rahulikult tagasi oma tuppa ja pani rahapaberi rahulikult väikesse voodipeatsis seisvasse rautatud kirstu, kus ta hoidis kogu oma raha, ja seda oli üsna tublisti.
Kirillovna ettekanne rahustas prouat, kuid tegelikult ei toimunud jutuajamine tema ja Akimi vahel just päriselt nii, nagu ta sellest rääkis. Nimelt käskis ta Akimi enda juurde tüdrukutetuppa kutsuda. Akim ei tahtnud algul tema juurde minna, öeldes, et ta ei taha kokku saada mitte Kirillovnaga, vaid Lizaveta Prohhorovna endaga, kuid andis lõpuks järele ja läks tagaukse kaudu Kirillovna juurde. Kirillovna oli üksi. Tuppa astudes jäi Akim otsekohe seisma ja toetus ukse kõrvale seina najale, tahtis rääkima hakata kuid ei saanud.
Kirillovna silmitses teda teraselt.
«Teie, Akim Semjonõtš,» alustas ta, «soovite prouaga kokku saada?»
Akim noogutas vaid pead.
«See ei ole võimalik, Akim Semjonõtš. Ja milleks? Mis on tehtud, seda ei saa olematuks teha, ja te ainult tülitaksite
