ise ei nõudnud eriliselt kokkusaamist Lizaveta Prohhorovnaga: ta oli härrastemajja tulnud ainuüksi sellepärast, et ei teadnud, kust peavarju leida.
Kirillovna käskis teemasina lauale tuua. Avdotja keeldus hulk aega teed joomast, kuid andis viimaks tüdrukute palvetele ning keelitamistele järele ja jõi esimese tassi järel ära veel neli tassitäit. Kui Kirillovna nägi, et tema külaline oli mõnevõrra rahunenud ja ainult aeg-ajalt võpatas ning nuuksatas, küsis ta temalt, kuhu nad kavatsevad kolida ja mis nad mõtlevad oma asjadega teha. See küsimus pani Avdotja jälle nutma, ta kinnitas, et peale surma ei vaja ta enam midagi; kuid Kirillovna kui arukas naine peatas teda otsemaid ja soovitas aega raiskamata kohe täna asuda oma kraami ümberkolimisele endisesse Akimi külatarre, kus nüüd elas tema onu, toosama vanamees, kes oli teda naisevõtmise eest hoiatanud. Kirillovna teatas, et mõisaproua loal antakse neile kolimiseks appi inimesi ja hobuseid: «Aga mis teisse puutub, mu südameke,» lisas Kirillovna oma kassihuuli virilaks naeratuseks kokku pannes, «siis teie jaoks leidub meil alati ruumi, ja meile meeldiks väga, kui te seni meie külaline oleksite, kuni jälle jalad alla saate ja oma majapidamise sisse seate. Peaasi – ei maksa pead norgu lasta. Issand on andnud, issand on võtnud ja annab jälle, kõik on tema võimuses. Lizaveta Prohhorovnal olid muidugi omad põhjused, miks ta pidi teie sissesõiduhoovi ära müüma, kuid ta ei unusta teid ja maksab teile kahjutasu, – niiviisi käskis ta öelda Akim Semjonõtšile… Kus Akim Semjonõtš praegu on?»
Avdotja vastas, et mees oli teda rängalt solvanud, kui nad teel kokku juhtusid, ja siis köster Jefremi poole sõitnud.
«Selle poole!» lausus Kirillovna tähendusrikkalt. «Nojah, ma saan aru, et tal on nüüd raske, täna sa teda vist üles ei leia. Mis teha? Tarvis asi liikuma panna. Mataška,» lisas ta ühe toatüdruku poole pöördudes, «palu Nikanor Iljitš siia: me peame temaga aru.»
Nikanor Iljitš, üsna nigela välimusega mees, midagi kupjataolist, ilmus otsekohe, kuulas alandlikult ära kõik, mis Kirillovna talle ütles, lausus: «Saab tehtud,» väljus ja tegi vajalikud korraldused. Avdotjale anti kolm küüdivankrit kolme talumehega, nendega liitus omal soovil veel neljas, kes teatas, et ta on «nendest taibukam», ja Avdotja asus koos meestega teele sissesõiduhoovi, kus leidis eest oma endised sulased ja teenijatüdruku Fetinja kangesti ähmis ning kohkunutena…
Naumi käsilased, kolm üpris tursket poissi, kes olid hommikul tulnud, olid sinna jäänudki ja valvasid, nagu Naum oli tõotanud, väga hoolikalt, nii hoolikalt, et ühel uuel vankril olid järsku rehvid kadunud…
Valus, väga valus oli vaesel Avdotjal oma asju kokku pakkida. Taibuka mehe abile vaatamata, kes muide muud ei teinudki, kui kõndis, kepp käes, ringi, vahtis teisi ja sülitas, ei jõudnud Avdotja samal päeval välja kolida ja jäi ööseks sissesõiduhoovi, paludes enne Fetinjat, et too tema toast ei lahkuks. Ta vajus muide alles koidu eel palavikulisse poolunne ja pisarad voolasid isegi unes üle ta põskede.
Samal ajal ärkas Jefrem oma sahvris varem kui harilikult ja hakkas kloppima ning väljalaskmist paluma. Naine ei tahtnud teda alguses välja lasta, öeldes talle läbi ukse, et ta ei olevat veel end välja maganud, kuid Jefrem äratas tema uudishimu lubadusega rääkida talle ebatavalisest loost, mis olevat Akimiga juhtunud, ja naine tõmbas riivi eest. Jefrem tegi talle teatavaks kõik, mis teadis, ja lõpetas küsimusega, kas Akim on juba ärganud.
«Tont teda teab,» vastas naine, «mine vaata ise. Ahju pealt ei ole ta veel alla tulnud. Küll aga trimpasite mõlemad ennast eile täis. Vaata, missugune sa välja näed, pole inimese nägugi peas, nagu sopakäi, ja juuksed heinu täis mis kole!»
«Ei sest ole häda midagi,» sõnas Jefrem, tõmbas käega üle juuste ja läks tuppa. Akim ei maganud enam. Ta istus ahju peal, jalad rippu; ka tema nägu oli väga veider ja lapergune, see näis seda enam lömmis, et Akim ei joonud tavaliselt palju.
«Noh, kuidas on, Akim Semjonõtš, kas magasite ennast välja…» alustas Jefrem.
Akim vaatas udusel pilgul talle otsa.
«Vennas Jefrem,» ütles ta kähedalt, «kas ei saaks jälle – seda?»
Jefrem heitis Akimile kiire pilgu… Ta tundis sel hetkel, kuidas temast mingi seesmine võpatus läbi käis: sedamoodi tunne on metsaservas seisval jahimehel, kui ootamatult kostab hagija klähvimist metsast, kust näisid juba kõik loomad välja jooksnud olevat.
Kuidas – veel?» küsis ta lõpuks.
«Jah, veel.»
«Naine näeb ära,» mõtles Jefrem, «ega ta ei lase.» – «Võib küll,» lausus ta valjusti, «oodake.» Ta läks toast välja ja oskas tänu osavalt kasutusele võetud abinõudele hõlma all sisse tuua suure pudeli…
Akim võttis pudeli… Kuid Jefrem ei hakanud nagu eile temaga seltsis jooma, ta kartis naist. Öeldes Akimile, et läheb vaatama, mis tema pool toimub ja kuidas tema kraami pakitakse ja kas ehk teda ei riisuta, asus ta osekohe oma nälginud hobusekronu seljas teele sissesõiduhoovi poole, kusjuures ta ikkagi ei unustanud ise ennast, kui arvesse võtta tema pungil põue.
Varsti pärast tema äraminekut magas Akim jälle ahju peal nagu surnu… Ta ei ärganud isegi siis, vähemalt ei andnud märku, et on ärkvel, kui Jefrem umbes nelja tunni pärast tagasi tuli ja teda müksima ning äratama hakkas, äärmiselt segaselt lällutades, et kõik on juba ära sõitnud ja ümber kolinud, ikoonid on juba maha võetud ja ära sõitnud ja kõik on juba lõpetatud – ja et kõik otsivad teda, kuid et tema, Jefrem, tegi korralduse ja keelas ära jne. Ta ei lällutanud muide kaua. Naine toimetas ta jälle sahvrisse, ise aga heitis tuppa lavatsile, tulivihane niihästi oma mehe kui ka külalise peale, kelle tõttu mees oli «jooma kukkunud»… Aga kui ta harjunud kombel õige varakult ärkas ja pilgu ahju peale heitis, ei olnud seal enam Akimi… Kuked ei olnud veel teist korda kirenud ja öö oli alles nii pime, et ainult taevas hahetas õige pisut otse pea kohal, äärtel aga uppus täielikult pimedusse, kui Akim juba köstrimaja väravast välja astus. Tema nägu oli kahvatu, kuid ta vaatas teraselt ringi ja tema kõnnak ei reetnud purjusolekut… Ta läks oma endise elupaiga – sissesõiduhoovi poole, mis nüüd oli juba lõplikult uue peremehe, Naumi valdusse üle läinud.
Ka Naum ei maganud sel ajal, kui Akim vargsi Jefremi majast lahkus. Ta ei maganud; lambakasukas külje alla laotatud, lamas ta riietega pingil. Mitte südametunnistus ei piinanud teda – ei! ta oli imekspandavalt külmavereliselt hommikust saadik Akimi kogu majakraami pakkimise ning ülekolimise juures viibinud ja korduvalt juttu alustanud Avdotjaga, kes oli niivõrd masendatud, et ei teinud talle etteheiteidki… Naumi südametunnistus oli rahulik, kuid teda hoidsid ärkvel mitmesugused oletused ja arvestused. Ta ei teadnud, kas tal on õnne uuel alal: ta ei olnud kunagi sissesõiduhoovi pidanud – ja üldse polnud tal oma kodukollet olnud. «Algus on hea,» mõtles ta, «mis edasi saab…» Kui õhtu eel viimane vanker Akimi varaga oli ära saadetud (Avdotja läks nuttes selle järel), vaatas ta kogu majapidamise üle, kõik koomitsad, keldrid, kuurid, ronis pööningule, käskis korduvalt oma sulastel hästi hoolega valvet pidada, aga kui oli pärast õhtusööki üksi jäänud, ei tulnud tal und. Sel päeval ei olnud juhuslikult ühtki öömajalist ja see rõõmustas teda väga. «Homme tuleb tingimata koer osta, hästi kuri, möldri käest. Need viisid enda oma ära,» rääkis ta iseendale, unetult külge keerates, ja tõstis järsku kärmesti pea… Talle tundus, nagu oleks keegi akna tagant mööda läinud… Ta jäi kuulatama… Ei midagi. Ainult kilk siristas aeg-ajalt tasakesi ahju taga, kuskil krõbistas hiir ja oli kuulda tema enda hingamist. Tühjas toas valitses vaikus. Väike klaasist lambike, mille ta oli jõudnud nurka ikooni ette riputada, heitis tuhmi kollast valgust… Ta laskis pea tagasi vajuda.
Siis kuuldus jälle, nagu oleks värav kriuksatanud, seejärel raksatas veidi põimtara… Ta ei pidanud vastu, kargas püsti, avas teise tuppa viiva ukse ja hõikas tasakesi: «Fjodor, kuule, Fjodor!» Keegi
