mees olnud. Niisugune oli härraste tahtmine. Ja seda ei saa muuta. Seda juba ei muuda. Milleks me hakkame teiega arutama, sellest ei ole ju midagi kasu. Eks ole?» Akim pani käed selja taha.
«Parem mõtelge järele,» jätkas Kirillovna, «kas te ei peaks prouat paluma, et ta vahest teie obroki ära jätaks…»
«Tähendab, majast tuleb ilma jääda,» kordas Akim endise häälega.
«Ma ju ütlesin teile, Akim Semjonõtš: muuta ei saa midagi. Teie ise teate seda paremini kui mina.»
«Jah. Öelge vähemalt kui palju eest ta ära läks, see sissesõiduhoov?»
«Ma ei tea seda, Akim Semjonõtš, ei saa teile ütelda… Aga miks te niiviisi seisate?» lisas ta. «Võtke istet.»
«Võin ka seista. Talumehe asi, tänan alandlikult.»
«Mis talumees te olete, Akim Semjonõtš? Te olete ju samahea kui kaupmees, ka mõisateenijaga ei saa teid võrrelda, – mis te ometi! Ärge ilmaaegu oma südant valutage. Vahest soovite teed?»
«Ei, aitäh, ei ole vaja. Maja oli siis ikkagi teie oma,» lisas ta seinast eemaldudes. «Aitäh sellegi eest. Jääme jumalaga, kulla emand.»
Ta pööras end ringi ja astus uksest välja. Kirillovna kohendas põlle ja läks proua juurde.
«Minust on tõega kaupmees saanud,» ütles Akim endamisi, mõtlikult värava ette seisma jäädes. «Tore kaupmees küll!» Ta lõi käega ja muigas mõrult. «Mis siis muud, tuleb koju minna!»
Ja unustades täiesti Naumi hobuse, millega ta oli tulnud, asus jalgsi mööda teed sissesõiduhoovi poole vantsima. Ta ei olnud jõudnud veel esimest verstagi ära käia, kui järsku kuulis enda kõrval vankrimürinat.
«Akim, Akim Semjonõtš!» hõikas teda keegi.
Ta tõstis pilgu ja nägi oma tuttavat köstrit Jefremi, keda hüüti Mutiks, väikest kühmakat mehikest terava nina ja tuhmide silmadega. Too istus nigelas vankrilogus heinatuusti peal, rinnuli vastu vankriredelit.
«Koju lähed või?» küsis ta Akimilt.
Akim seisatas.
«Koju.»
«Tahad, viin su kohale?»
«Vii pealegi.»
Jefrem tegi ruumi ja Akim ronis tema juurde vankrisse. Köster, kes näis nokastanud olevat, asus ohjaotstega setukat nähvima. Hobune laskis väsinud traavi, vahetpidamata oma valjastamata koonuga noogutades.
Umbes verst maad sõitsid nad ära, ilma et oleksid teineteisele sõnagi lausunud. Akim istus, pea norus, Jefrem aga muudkui jorises endale habemesse, kord nõõtades, kord hobust tagasi hoides.
«Kus sa siis sedasi ilma mütsita käisid, Semjonõtš?» küsis ta äkitselt Akimilt ja jätkas vastust ootamata tasasel häälel: «Trahterisse jätsid, nii on lood. Viinanina oled sa; ma tean sind ja sa meeldid mulle sellepärast, et oled viinanina. Sa ei ole löömamees, ei ole riiukukk, ei aja laimujutte; oled tubli peremees, aga viinanina, ja sihuke viinanina, et oleks ammugi aeg sind eestkostmise alla panna, jumala eest; sest see on sant lugu… Hurraa!» pistis ta järsku täiest kõrist karjuma. «Hurraa! Hurraa!»
«Pidage, pidage,» kostis lähedusest naisehääl, «pidage!»
Akim vaatas ringi. Üle põllu jooksis vankri poole keegi naine, nii kahvatu ja sorakil juustega, et Akim ei tundnud teda alguses ära.
«Pidage, pidage,» oigas naine jälle, lõõtsutades ja kätega vehkides.
Akim võpatas: see oli tema naine.
Ta haaras ohjadest kinni.
«Misjaoks kinni pidada?» pomises Jefrem. «Eide pärast kinni pidama hakata? Nõõ!»
Kuid Akim peatas järsult hobuse.
Sel silmapilgut jõudis Avdotja teele ja viskus näoli tolmu.
«Kullake, Akim Semjonõtš,» hädaldas ta, «ta viskas ka minu välja!»
Akim vaatas teda ega liigutanud end, tõmbas vaid ohjad kõvemini pingule.
«Hurraa!» hüüdis Jefrem jälle.
«Viskas sinu välja?» sõnas Akim.
«Viskas välja, kullake,» vastas Avdotja nuuksudes. «Välja viskas. Ütles, maja on nüüd minu oma ja sina kasi minema.»
«Tore, see on hea… tore!» tähendas Jefrem.
«Ja sina kavatsesid vist sinna jääda?» lausus Akim mõrult, ikka edasi vankris istudes.
«Kuidas sinna jääda! Sa, kullake,» võttis sõnast kinni Avdotja, kes oli põlvili tõusnud, ja viskus uuesti maha, «sa ei teagi ju, et ma… Löö mind maha, Akim Semjonõtš, löö mind siinsamas paigas maha…»
«Miks ma sind maha lööma peaksin, Arefjevna!» sõnas Akim nukralt. «Ise said endast jagu! Mis siis veel?»
«Mis sina siis arvad, Akim Semjonõtš… Raha… sinu raha… Seda sinu raha ei ole enam… Mina, nurjatu, võtsin selle põranda alt ja andsin kõik ära sellele kurjategijale Naumile… Miks sa ometi ütlesid mulle, kuhu sa oma raha paned; nurjatu olen ma… Sinu raha eest ta ju meie elamise ostiski… kurjategija sihuke…»
Nuuksed summutasid tema hääle.
Akim kahmas mõlema käega peast kinni.
«Mis?!» karjatas ta viimaks. «Siis ka kõik mu raha… raha ja majapidamine, ja sina olid see… põranda alt võtsid… võtsid… Ma tapan su ära, neetud madu…»
Ja ta kargas vankrist maha.
«Semjonõtš, Semjonõtš, ära löö,» lalises Jefrem, kel niisuguse ootamatu sündmuse tõttu viinauim peast lahtuma hakkas.
«Ei, kullake, löö mind maha, löö mind nurjatut maha: löö maha, ära kuula teda!» kisendas Avdotja, kramplikult Akimi jalgade ees viseldes.
Akim seisis, vaatas teda, läks mõne sammu eemale ja istus tee kõrvale rohule.
Avdotja pööras pea Akimi poole.
«Semjonõtš, kuule, Semjonõtš,» hakkas Jefrem end vankris istukile ajades rääkima, «mis sa nüüd… ega siis seda… mis seal enam parata. Ptüi, küll on temp,» jätkas ta justkui endamisi, «neetud eit… Mine tema juurde,» lisas ta üle vankriredeli Avdotja poole kummardudes, «näed, ta on juhmiks jäänud.»
Avdotja tõusis, lähenes Akimile ja viskus jälle tema jalgade ette.
«Kullake,» alustas ta nõrga häälega.
Akim ajas end püsti ja hakkas tagasi vankri poole minema. Avdotja haaras tal kaftanihõlmast kinni.
«Kasi minema!» käratas Akim tulivihaselt ja lükkas naise eemale.
«Kuhu nüüd?» küsis Jefrem, nähes, et Akim uuesti tema vankrisse istub.
«Sa tahtsid mind koju sõidutada,» pomises Akim, «eks sõiduta
