karju, ole vait,» lausus Naum sosinal. «Küll aga magate, põrgulised! Kas sa midagi ei kuulnud?»
«Ei kuulnud,» vastas too. «Mis siis on?»
«Kus teised magavad?»
«Magavad seal, kus kästud… Kas on midagi?..»
«Pea suu, tule minu järel.»
Naum avas tasakesi vöörusest õue viiva ukse… Õues oli väga pime… varjualuseid ja nende poste võis aimata ainult selle järgi, et nad mustendasid veel tumedamalt keset pilkast pimedust…
«Vahest paneks laterna põlema?» lausus Fjodor tasasel häälel.
Kuid Naum lõi käega ja pidas hinge kinni… Algul ei kuulnud ta midagi peale nende ööhäälte, mida asustatud kohas võib peaaegu alati kuulda: hobune krõmpsutas kaeru, siga ruigatas korraks nõrgalt läbi une, kuskil norskas inimene; kuid äkki ulatus tema kõrvu mingi kahtlaue kobin, mis kostis üsna õue lõpust tara äärest…
Seal näis keegi liikuvat ja justkui hingavat või puhuvat… Naum vaatas üle õla Fjodori poole, astus ettevaatlikult trepist alla ja hakkas kobina poole minema… Paar korda ta peatus, kuulatas ja jätkas jälle hiilimist… Järsku ta võpatas… Kümne sammu kaugusel, pilkases pimeduses, lõi eredalt punetama tulitäpp: see oli hõõguv süsi, ja otse söe juures tuli hetkeks nähtavale kellegi pruntis huultega osa näost… Kiiresti ning käratult, nagu kass hiire kallale, tormas Naum tule poole… Kähku maast üles tõustes sööstis talle vastu pikk kogu ja oleks ta peaaegu jalust maha löönud ning tema käte vahelt välja lipsanud, kuid ta klammerdus kogu jõust selle kogu külge «Fjodor, Andrei, Petruška!» hüüdis ta täiest kõrist. «Ruttu siia, siia, sain kätte kurjategija, süütaja…» Mees, kelle ta oli kinni kahmanud, rabeles ja viskles kõvasti kuid Naum ei lasknud teda lahti Fjodor kargas talle otsekohe appi.
«Latern, ruttu latern! Jookse too latern, ärata teised üles, ruttu!» hüüdis talle Naum. «Senikaua saan ma temaga üksi hakkama: ma istun tema peal… Ruttu! Ja võta tema sidumiseks vöö kaasa.»
Fjodor ruttas majja. Mees, keda Naum kinni hoidis, jättis järsku rabelemise…
«Nagu näha, on sulle vähe naisest, rahast ja majapidamisest, – ka mind tahad hukka saata,» hakkas ta kõlatult rääkima.
Naum tundis ära Akimi hääle.
«See oled siis sina, vennike,» sõnas ta. «No oota sa!»
«Lase lahti,» ütles Akim. «Või ei ole sulle ikka veel küllalt?»
«Küll ma homme kohtu ees näitan sulle, kuidas mulle küllalt on…» Ja Naum surus Akimi veel kõvemini oma käte vahele.
Tulid joostes sulased kahe laterna ja nööriga…«Siduge ta kinni!» käsutas Naum järsult. Sulased haarasid Akimi, tõstsid ta üles, sidusid tal käed selja taha… Üks neist pidi juba vanduma hakkama, kuid tundis siis sissesõiduhoovi endise peremehe ära, jäi vait ja ainult vaatas teistele otsa.
«Näed sa, näed sa,» kordas sel ajal Naum laternaga maapinda valgustades, «ka söed on potis – vaadake, terve tuki on potis kaasa toonud, tarvis välja uurida, kust ta selle poti sai… ja oksi on valmis murdnud…» Ja Naum trampis jalaga hoolikalt tuleaset. «Otsi ta läbi, Fjodor,» lisas ta, «kas tal ehk ei ole veel midagi.»
Fjodor kobas ja kompas Akimi, kes seisis liikumatuIt, pea elutult rinnale vajunud.
«Nuga on,» lausus Fjodor Akimi põuest vana kööginuga välja tõmmates.
«Ehee, kulla mees, näe, mida sina plaanitsesid!» hüüatas Naum. «Mehed, teie olete tunnistajad… ta tahtis mind ära tappa, maja põlema pista… Pange ta hommikuni keldrisse luku taha, sealt ei lipsa ta minema… Ma ise valvan teda terve öö, hommikul varavalgega toimetame ta ispravniku juurde… ja teie olete tunnistajad, kuulete?»
Akim tõugati keldrisse, uks löödi tema järel kinni… Naum pani ukse juurde valvama kaks sulast ega heitnud ka ise magama.
Kui Jefremi naine nägi, et tema kutsumata külaline on läinud, asus ta süüa tegema, ehkki väljas alles vaevalt koitma hakkas… Oli pühapäev. Ta kükitas ahju ette süüdet võtma ja nägi, et keegi oli sealt juba süsi välja kraapinud; hakkas pärast nuga otsima – ei leidnud nuga; lõpuks nägi oma neljast potist ühe puudu olevat. Jefremi naist ei peetud asjata taibukaks naiseks. Ta jäi natukeseks mõttesse, jäi mõttesse ja läks siis sahvrisse mehe juurde. Raske oli tal meest ärkvele saada ja veel raskem talle selgeks teha, milleks teda äratati… Kõige peale, mis köstriemand talle rääkis, vastas Jefrem ikka ühte ja sedasama:
«Läks ära – ja tühi temaga… mis mul sellest? Viis ära noa ja poti – ja tühi temaga… mis mul sellest?»
Viimaks tõusis ta siiski üles, ja kui oli naise tähelepanelikult ära kuulanud, jõudis otsusele, et see on paha lugu ja et seda ei või niiviisi jätta.
«Jah,» kinnitas köstriemand, «paha lugu. Sedasi võib ta kibeda meelega ei tea mis kurja teha Ma panin juba õhtust tähele, et ta ei maganud, lesis niisama ahju peal. Sa, Jefrem Aleksandrõtš, peaksid õite järele kuulama, mis ja kuidas…»
«Teate mis, Uljana Fjodorovna,» alustas Jefrem, «ma lähen praegast ise sissesõiduhoovi, aga teie olge nii lahke ja andke mulle peaparanduseks klaasike viina.»
Uljana jäi mõttesse.
«Hea küll,» otsustas ta lõpuks, «ma annan sulle viina, Jefrem Aleksandrõtš aga vaata sa ette, ära sa rumalusi tee.»
«Olge mureta, Uljana Fjodorovna.»
Ja kinnitanud oma jaksu klaasi viinaga, asus Jefrem teele sissesõiduhoovi poole.
Hakkas alles valgeks minema, kui ta kohale jõudis, aga värava ees seisis juba vankri ette rakendatud hobune ja üks Naumi sulastest istus, ohjad käes, vankriäärel.
«Kuhu nüüd?» küsis Jefrem.
«Linna,» vastas sulane vastumeelselt.
«Misjaoks?»
Sulane kehitas vaid õlgu ega vastanud. Jefrem kargas oma setuka seljast maha ja astus majja. Esikus tuli talle vastu Naum, täiesti riides, müts peas.
«Soovime uuele peremehele õnne uues kohas,» ütles Jefrem, kes teda isiklikult tundis. «Kuhu nii vara?»
«Jah, on ka põhjust õnne soovida,» vastas Naum süngelt. «Kohe esimesel päeval oleksin peaaegu paljaks põlenud.»
Jefrem võpatas.
«Kuidas nii?»
«Niisama, leidus hea inimene, kes tahtis tule räästasse panna. Sain õnneks teo pealt kätte, nüüd viin linna.»
«Egas ometi Akim?..» küsis Jefrem pikkamööda.
«Kust sina seda tead? Akim. Tuli öösel, tuletukk potis, ronis juba õue ja pani tule hakkama… kõik minu poisid on tunnistajad. Tahad vaadata. Meil ongi aeg temaga minema hakata.»
«Kulla Naum Ivanõtš,» hakkas Jefrem rääkima, «laske ta lahti, ärge saatke vanameest päriselt hauda. Ärge võtke seda pattu oma hinge peale, Naum Ivanõtš. Mõtelge järele: inimene oli meelt heitmas – kaotas pea, tähendab…»
«Aitab
