style="font-size:15px;"> «Mis mul kohtust? Mul pole põhjust kohut karta.»
«Kulla Naum Ivanõtš, miks kohut kartma ei peaks…»
«Ah, jäta. Ma näen, sa oled juba hommikust peale purjus, ja täna veel püha.»
Jefrem hakkas järsku täiesti ootamatult nutma.
«Olen purjus, kuid ma räägin õigust,» pomises ta. «Aga teie andke talle Kristuse püha pärast andeks.»
«Noh, lähme, piripill.»
Ja Naum hakkas välistrepi poole minema.
«Avdotja Arefjevna pärast andke talle andeks,» ütles Jefrem talle järgnedes.
Naum läks keldri juurde, lükkas ukse pärani lahti. Jefrem sirutas kartliku uudishimuga Naumi selja tagant kaela ja suutis hädavaevalt madala keldri nurgas eraldada Akimi. Endine rikas sissesõiduhoovi omanik, kogu ümbruskonnas lugupeetud mees, istus kinniseotud kätega nagu kurjategija õlgedel maas… Kolinat kuuldes tõstis ta pea… Ta näis viimase kahe päeva jooksul, eriti aga selle öö jooksul, kole kõhnaks jäänud olevat, – aukus silmad paistsid vaevalt välja kõrge vahakollase lauba alt, kuivanud huuled olid tumedaks tõmbunud… kogu tema nägu oli muutunud ja imeliku, karmi ning kohkunud ilme omandanud.
«Tõuse püsti ja tule välja,» ütles Naum.
Akim tõusis ja astus üle läve.
«Akim Semjonõtš,» pistis Jefrem tänitama, «hukatuse tõmbasid sa endale kaela, vennike!..»
Akim vaatas talle sõnatult otsa.
«Oleks ma teadnud, misjaoks sa eile viina küsisid, – ma ei oleks sulle andnud; tõesõna, ei oleks andnud, – oleks kas või ise kõik ära joonud! Ah, Naum Ivanõtš,» lisas Jefrem Naumil käest kinni haarates, «halastage tema peale, laske ta lahti.»
«Tore lugu,» vastas Naum muiates. «Noh, tule aga välja,» lisas ta uuesti Akimi poole pöördudes. «Mis sa ootad?»
«Naum Ivanov…» alustas Akim.
«Mis on?»
«Naum Ivanov,» kordas Akim, «kuula mind: ma olen süüdi, tahtsin ise sinuga arveid õiendada, aga meile peab jumal kohtumõistjaks olema. Sa võtsid mult kõik ära, tead seda isegi, kõik viimseni. Nüüd võid sa mind hukatusse saata, aga ma ütlen sulle ainult ühte asja: kui sa mind nüüd lahti lased, – olgu siis pealegi! jäägu kõik sinule! Ma lepin sellega ja soovin sulle kordaminekut. Ma ütlen sulle nagu pihil: kui lahti lased, ei tule sul kahetseda. Jumal sinuga!»
Akim sulges silmad ja jäi vait.
«Muidugi, muidugi,» sõnas Naum, «küll sind võib uskuda!»
«Jumala eest, võib,» alustas Jefrem, «tõesti võib. Ma panen Akim Semjonõtš eest kas või pea pandiks – tõepoolest!»
«Lora!» hüüdis Naum. «Sõidame!»
Akim vaatas talle otsa.
«Kuidas arvad, Naum Ivanov. Sinu teha. Ainult et sa võtad väga palju oma hinge peale. Mis siis ikka, kui sul nii tuli taga on, – sõidame…»
Naum silmitses omakorda teraselt Akimi. «Kui laseks tal tõepoolest joosta!» mõtles ta endamisi. «Muidu hakkavad inimesed veel minu kallal närima. Avdotja ei anna hingerahu…» Sel ajal kui Naum iseendaga aru pidas, ei lausunud keegi sõnagi. Vankris istuv sulane, kellele läbi värava kõik ära paistis, raputas vald aeg-ajalt pead ja laksutas ohjadega vastu hobust. Kaks teist sulast seisid välistrepil ja vaikisid samuti.
«Kuule, vana,» alustas Naum, «kui ma su lahti lasen ja nendel poistel seal (ta osutas peaga oma sulastele) käsin suu pidada, kas oleme siis sinuga tasa, – saad aru – tasa mis?»
«Ma ütlesin: jäägu kõik sulle.»
«Sa ei hakka mind oma võlgnikuks pidama?»
«Ei ole sina minu võlgnik ega mina sinu.»
Naum oli jälle natuke aega vait.
«Vannu!»
«Vannun jumala nimel,» ütles Akim.
«Tean juba ette, et pärast kahetsen,» lausus Naum, «aga olgu, saagu mis saab! Anna käed siia.»
Akim pööras selja tema poole. Naum hakkas tema käsi lahti päästma.
«Vaata sa ette, vana,» lisas ta nööri tema randmetelt maha kiskudes, «ma halastasin sinu peale, vaata ette!»
«Kulla Naum Ivanõtš,» lalises Jefrem liigutatult, «jumal on teile armuline!»
Akim hõõrus tursunud ning külmaks tõmbunud käsi ja hakkas värava poole minema…
Järsku läks Naum, nagu öeldakse, ähmi täis – tal hakkas kahju, et oli Akimi vabaks lasknud…
«Sa vandusid, vaata ette,» hüüdis ta temale järele.
Akim pöördus ringi, libistas pilgu üle õue ja sõnas kurvalt:
«Olgu kõik sinu, igaveseks ajaks… jumalaga.»
Ja ta astus Jefremi saatel tasakesi väravast välja. Naum lõi käega, käskis hobuse vankri eest lahti rakendada ja läks tagasi majja.
«Kas sa, Akim Semjonõtš, minu poole ei tule?» hüüdis Jefrem, nähes, et Akim maanteelt paremale pööras.
«Ei, kulla Jefrem, aituma,» vastas Akim. «Lähen vaatan, mis naine teeb.»
«Küll sa pärast vaatad… Nüüd oleks rõõmuga vaja tead isegi…»
«Ei, aitäh, Jefrem… Aitab sellestki. Jumalaga.» Ja Akim hakkas tagasi vaatamata minema.
«Tskae! Aitab sellestki!» pomises köster nõutult. «Ja mina veel kaitsesin teda jumala nimel! Seda ma küll ei osanud arvata,» lisas ta vihaselt. «Ptüi!»
Talle tuli meelde, et oli unustanud oma noa ja poti kaasa võtmata, ja ta läks tagasi sissesõiduhoovi… Naum käskis tema asjad talle kätte anda, kuid ei mõtelnudki teda kostitada. Lõplikult ärapahandatuna ja täiesti kainena ilmus ta koju.
«Noh, kuidas on,» küsis temalt naine, «kas leidsid?»
«Mis asja ma leidsin?» ühmas Jefrenn. «Muidugist leidsin: siin on su pott.»
«Akim?» küsis naine erilise rõhuga.
Jefrem noogutas pead.
«Akim. Aga küll ta on tola. Mina kaitsesin teda jumala nimel, ilma minuta oleks tal tulnud vangimajas kõngeda, aga oleks ta mulle ühe klaasigi välja teinud. Uljana Fjodorovna, tehke vähemalt teiegi mulle rõõmu, pakkuge üks klaasike.»
Kuid Uljana Fjodorovna ei teinud talle rõõmu ja kihutas ta oma silma alt minema.
Samal ajal astus Akim tasasel sammul teed mööda Lizaveta Prohhorovna küla poole. Ta ei olnud veel päriselt toibunud, kogu tema sisikond vabises nagu inimesel, kes on nüüdsama selgest surmast pääsenud. Ta justkui ei uskunud, et
