aga mina,» hüüdis Avdotja nuttes, «kelle hooleks sa minu jätad… kuhu siis mina lähen?»
«Mine selle juurde,» vastas Akim tema poole vaatamata, «kelle kätte sa mu raha viisid… Lase käia, Jefrem!»
Jefrem andis hobusele piitsa, vanker hakkas veerema, Avdotja pistis tänitama…
Jefrem elas verst maad eemal Akimi sissesõiduhoovist, väikeses majakeses kirikukülas. Selle viie kupliga kiriku olid rikka kaupmehe testamendi täitmiseks alles hiljaaegu ehitanud tema pärijad. Kogu tee ei öelnud Jefrem Akimile sõnagi, raputas vaid aeg-ajalt pead ja kordas umbes sedamoodi sõnu nagu: «ah, sa tont!» ja «oh, sa tont!» Akim istus liikumatult, selg pooleldi Jefremi poole pööratud. Viimaks jõudsid nad pärale. Jefrem hüppas esimesena vankrist maha. Talle jooksis vastu umbes kuueaastane, madalalt vöötatud särgis tüdrukuke ja kilas:
«Taat, taat!»
«Kus ema on?» küsis Jefrem.
«Magab ahju taga.»
«Las siis magab pealegi, Akim Semjonõtš, mis te seisate, astuge tuppa.»
(Peab tähendama, et Jefrem sinatas teda ainult purjuspäi; tähtsamadki mehed ütlesid Akimile «teie».)
Akim astus köstri tarre.
«Palun siia, pingi peale,» ütles Jefrem. «Käige jalust, marakratid,» käratas ta kolmele lapsepõngerjale, kes koos kahe tuhase kassiniruga järsku toanurkadest nähtavale ilmusid. «Laske jalga! Kõtt! Vat siia, Akim Semjonõtš, siia,» jätkas ta külalisele istet pakkudes. «Vahest soovite midagi?»
«Tead, mis ma sulle ütlen, Jefrem,» sõnas viimaks Akim. «Kas saaks viina?»
Jefrem elavnes.
«Viina? Silmapilk. Kodus mul ei ole, aga ma lippan kohe isa Feodori poole. Temal on ikka ja alati… Silmapilk olen tagasi…»
Ja ta haaras oma läkiläki.
«Too aga tublisti, mina maksan,» hüüdis Akim talle järele. «Selle jaoks mul raha veel jätkub.»
«Silmapilk!» kordas Jefrem ukse taha kadudes veel kord. Ta tuli tõepoolest väga ruttu tagasi, kaenlas kaks toobist pudelit, millest üks oli juba lahti korgitud, pani need lauale, otsis välja kaks rohelist teeklaasi, leivakannika ja soola.
«Vat see mulle meeldib,» kinnitas ta Akimi ette istudes. «Misjaoks muretseda?» Ta valas viina temale ja endale ning kukkus vatrama… Avdotja tegu pani teda imestama. «Imelik asi tõesti,» ütles ta, «kuidasmoodi see küll juhtus? Küllap vist Naum on tema ära teinud mis? Näe, mis tähendab, kui naisel korralikult silma peal ei hoia! Ta peab sul kõvasti pihus olema. Aga kodus peaksite siiski ära käima: küllap teil jäi sinna palju igasugust kraami.» Ja veel rohkesti seesuguseid jutte rääkis Jefrem: kui ta jõi, ei meeldinud tal vait olla.
Tunni aja pärast valitses Jefremi majas niisugune olukord. Akim, kes ei olnud kogu napsitamise ajal oma lobisemishimulise peremehe küsimuste ja märkuste peale sõnagi vastanud, vaid lihtsalt ühe klaasi teise järel tühjendanud, magas näost punetades ahju peal rasket ning piinarikast und; põngerjad vahtisid teda imestusega. Jefrem aga… ka Jefrem magas, kuid paraku väga väikeses ja külmas sahvris, kuhu tema naine, üpris meheliku ning tugeva kehaehitusega naisterahvas, oli tema kinni pannud. Jefrem oli naise juurde ahju taha läinud ja ähvardanud teda või siis midagi jutustada katsunud, kuid nii mõttetult ja segaselt, et naine taipas jalamaid, milles asi seisab, võttis tal turjast kinni ja toimetas, kuhu vaja. Muide, Jefrem magas sahvris väga hästi ja isegi mugavalt. Harjumuse asi!
Kirillovna ei teinud just päris õieti Lizaveta Prohhorovnale teatavaks oma jutuajamist Akimiga… sedasama võib öelda Avdotjast. Naum ei visanud teda välja, nagu ta oli Akimile öelnud; Naumil ei olnud õigust teda välja visata… Ta oli kohustatud vanale pererahvale väljakolimiseks aega andma. Naumi ja Avdotja vahel oli toimunud hoopis teist laadi mõttevahetus.
Kui Akim oli, hüüdes, et ta läheb mõisaproua juurde, uksest välja tormanud, pöördus Avdotja Naumi poole, vaatas talle pärani silmil otsa ja lõi käed kokku.
«Issake!» alustas ta. «Naum Ivanõtš, mis see siis tähendab? Te ostsite meie sissesõiduhoovi ära?»
«Ja mis siis?» vastas Naum. «Ostsin küll.»
Avdotja vaikis pisut ja läks siis järsku ägedaks. «Ah, siis selle jaoks teil oligi raha vaja?»
«Täiesti õigus. Ehee, paistab, et teie meheke sõitis minu hobusega minema,» lisas ta vankrirataste mürinat kuuldes. «Küll on sell!»
«Aga see on ju selge röövimine,» karjatas Avdotja, «see oli ju meie raha, mu mehe raha, ja ka meie sissesõiduhoov…»
«Ei, Avdotja Arefjevna,» katkestas teda Naum, «sissesõiduhoov ei olnud teie oma, ei seda maksa rääkida. Sissesõiduhoov on härraste maa peal, ja nii on ta ka härraste oma, aga raha oli küll teie oma; kuid teie olite, võib öelda, nii lahke ja ohverdasite selle minule, ja ma olen teile väga tänulik, ja võib-olla annan teile selle raha isegi tagasi, kui selleks võimalust on. Aga purupaljaks ma ei või jääda, saate isegi aru.»
Naum ütles kõike seda väga rahulikult ja koguni kergelt naeratades.
«Püha taevas!» hüüdis Avdotja. «Mis see siis ometi on? Mis see on? Kuidas ma nüüd veel mehe silma alla julgen minna? Kurjategija oled sa,» lisas ta, põlglikult Naumi noorde, värskesse näkku vaadates, «ma saatsin ju oma hinge sinu pärast hukka, ma hakkasin ju sinu pärast vargaks, sa tegid meid kerjusteks, sa jõle inimene! Mul ei jää nüüd enam midagi muud üle, kui endale nöör kaela panna, kurjategija, petis, sa mu kirstunael…»
Ja ta hakkas südantlõhestavalt nutma…
«Ärge ärrituge, Avdotja Arefjevna,» sõnas Naum, «aga ma ütlen teile niiviisi: oma särk on ihule kõige ligem. Muuseas: selle jaoks on haugki meres, Avdotja Arefjevna, et teised kalad ei tukuks.»
«Kuhu me siis nüüd minema peame, kuhu me oma pea paneme?» hädaldas Avdotja läbi nutu.
«Seda ei tea ma ütelda.»
«Ma tapan su ära, kurjategija, tapan ära…»
«Ei, seda te ei tee, Avdotja Arefjevna, milleks seda rääkida. Kuid ma näen, et mul on nüüd parem siit natuke ära minna, sest te olete liiga ärritatud… Jääme jumalaga, aga homme astun ilmtingimata sisse… Aga oma sulased lubage mul juba täna siia saata,» lisas ta, samal ajal kui Avdotja läbi nutu ikka veel kinnitas, et tapab nii tema kui iseenda.
«Sealt nad just parajasti tulevadki,» tähendas Naum aknast välja vaadates. «Muidu võib veel mõni õnnetus juhtuda, jumal hoidku selle eest… Niiviisi on kindlam. Ja teie olge nii kenad, pange kohe täna oma kimpsud-kompsud kokku, nemad passivad teile peale ja on võib-olla abiks. Jääme jumalaga.»
Ta kummardas, läks uksest välja ja kutsus sulased enda juurde…
Avdotja langes pingile, laskus seejärel rinnuli laua peale ja hakkas käsi murdma, kargas siis järsku püsti ja jooksis oma mehele järele… Nende kokkusaamisest me juba rääkisime.
Kui Akim oli koos Jefremiga ära sõitnud ja tema üksinda põllu äärde jätnud, nuttis ta algul kaua ega liikunud paigast. Kui ta oli oma nutmised ära nutnud, hakkas ta härrastemaja poole minema. Raske oli tal majja sisse astuda, veel raskem tüdrukutetuppa oma nägu näidata. Kõik tüdrukud
