astusid kaminatuppa ja Hector istus oma eelmisest korrast tuttavasse tugitooli.
Päris kaua pidasin ma end patrioodiks, tõdes Bernard puid kaminasse ladudes. Mul oli isegi mõnevõrra piinlik rääkides oma endiste, nüüdseks poliitikasse siirdunud sõpradega, kui oma veendumustele kindlaks jäädes pidin osutama neile vigu, mida meie karkudel komberdav noor riik tegema kippus – ja samas tundsin uhkust, nagu oleks see kuidagi ka minu teene, kui meie valitsus jättis kehtestamata mõne nõmeduse, mis naabrite arengut pidurdas.
Aga enam mitte? küsis Hector.
Enam mitte, noogutas Bernard ja võttis kapist suure pudeli iiri viskit. Ootamatult kiiresti juhtus meie riigivõimuga kõik halb, mis riigivõimudega paratamatult juhtub, ning see hea, mida ma lootsin neid tegevat, jäi kõik pooleli.
Mina olin sel ajal veel liiga noor, lausus Hector, aga eks see võib olla ju kurb küll, kui pärast revolutsioonilist tuhinat hommikul üles ärgates avastad oma suureks kurvastuseks, et ikkagi on võimul need, kes mõistsid surma Sokratese, nõudsid Jeesuse ristilöömist ning viskasid Spinoza juudi kogukonnast välja.
Aga nad on ju alati võimul, kohmas Bernard kerge kibedusega hääles. Kuid mis sellest ikka rääkida. Mis mind pigem imestama paneb, on see, kui kaitsetuks inimesed lõppkokkuvõttes osutusid – ma arvasin, et varasema režiimi kogemus on andnud neile suurema jõu süsteemile vastu seista. Kas viski sisse jääd tahate?
Nojah, aga endine oli justkui võõras, see aga jälle justkui oma süsteem, arvas Hector noogutades.
Süsteem pole kunagi oma, ütles Bernard ja murdis külmaaluselt jääkuubikuid välja, süsteem tahab alati inimest endale allutada – aga muidu on teil õigus, sedapuhku üritab ta end tõesti näidata meie omana, millegi sellisena, mille me oleme kõik koos ja oma teadlike valikutega loonud ega tohiks end sellele kuidagi vastandada. Mis pole tõsi, loomulikult.
Osa valikuid on olnud paratamatused, vaidles Hector vastu.
Ega ma neid nii-öelda poliitilisi otsuseid ei mõelnudki, lõi Bernard käega. Kuid mitte kuidagi ei saa pidada paratamatuseks seda, et kogu ühiskonna tüür on aeglaselt, kuid kindlalt libisenud suure raha kätte ning iga üksikisiku võimalused mitte üksnes et tervikut, vaid ka iseoma olukorda vabalt mõjutada kahanevad tohutu kiirusega.
Aga kas pole see ikkagi suurelt jaolt inimeste endi süü? küsis Hector. Seda väidab üks mu tuttav – või õieti minu tüdruk, Ingrid, ta on pärit Rootsist ja uurib antropoloogiliste meetoditega inimeste poliitilise teadlikkuse vorme. Kui ta eksib, oleksin vähemasti tänulik argumentide eest, millega talle vastu vaielda.
Võiksite ta teinekord kaasa võtta, naeratas Bernard. Seda te ju tahaksite, eks ole? Ning öelge talle minu poolt edasi, et ta on mu meelest õigel teel. Ka mina ei saaks päevauudiseid tõsimeeli jälgida muu kui antropoloogi pilguga, enesele jätkuvalt sisendades, et ma ei ela siin, vaid olen ainult pikalevenivat osalusvaatlust sooritamas.
Kas see nüüd jälle tiba liiga karm ei ole? ütles Hector.
Ei ole, kinnitas Bernard. Minu korteriuksesse tuleb suhtuda kui riigipiiri. Kõik, mis kehtib väljaspool, peab sinna ka jääma – kõik väärtused ja käibetõed, kõik hierarhiad ja staatused, kõik ettenähtud eluviisid, kõik arusaamad avalikust väärikusest. Keegi, kes astub üle minu läve, ei ole enam minister, parlamendiliige, pudelikorjaja või tegelik salanõunik, ega ka mitte supermodell, katlakütja või antiigikaupmees. See jääb kõik trepikotta, siin sees on igaüks ainult tema ise, niipaljukest kui teda veel alles on.
Siis on teil ju küll olukord kontrolli all, torkas Hector.
Bernard oli natuke aega vait.
Kuid mis puutub teie tüdruku väitesse, ütles ta, siis osalt on tal ka õigus. Me oleme tõesti mingil määral ise süüdi. Me elame loteriiühiskonnas. Ja me oleme ise sellega nõus. Te ju näete, igasugused firmad, nii välis- kui kodumaised, korraldavad pidevalt kampaaniaid, teile lubatakse, et kui saadate kolm šokolaadipaberit teataval aadressil, võite võita reisi Türgimaale, ja kui kogute kokku tähtedega märgistatud õllekorkidest teatava sõna, saate vastu sõiduauto. Kõik, kes oskavad arvutada, teavad ometi, et nad maksavad kinni kahe õnneliku Türgi-sõidu ning ka selle auto maksumus on õllepudelite hindadesse ära jagatud, aga see ei loe: peaaegu olematu võimalus võita paneb neid ikka otsustama loteriišokolaadi ja loteriiõlle kasuks. Mitte vastupidi, ehkki loogiline oleks eelistada pigem neid tooteid, mille hinnale pole õnneloosi maksumust juurde arvatud. Kes soovib, võib ju hasartmänge harrastada niikuinii. Aga sama toimub ka kogu ülejäänud eluga. Alles päris viimasel ajal olen hakanud kohtama noori inimesi, kes ei raja oma eluplaane enam äkkrikastumise napile šansile, ning nendegi puhul on tihti tegemist pragmaatilise arvestusega. Kuid omal väikesel viisil mängivad loteriiühiskonnas kaasa nemadki, näiteks kui kiire karjäärihüppe lootuses sagedasti töökohta vahetavad. Nende iga sammu dikteerib lõppkokkuvõttes ikkagi soov elus edasi jõuda, mis üldjuhul tähendab tahtmist orjata süsteemi mingil teistele inimestele eriti ihaldusväärsel viisil.
Ta täitis klaasid.
Mida ma tahan öelda, jätkas ta siis, on see, et üksikisikud annavad rahu ja rõõmuga käest oma vabaduse ja õiguse tähtsamates asjades kaasa rääkida, sest paljud neist loodavad mõnega neist imelikest loteriidest võita võimutäiuse – nad on nõus maksma ja alluma, sest loodavad saada rikkaks ja võimsaks. Midagi muud oma prioriteediks pidades riskib igaüks jääda teistele mõistetamatuks, imelikuks veidrikuks, kes ei saa asjadest aru.
Nad vaikisid mõne hetke.
Vabandust, ütles siis Bernard. Hakkasin vist jälle loengut pidama. Halb harjumus ülikooliaegadest, ja väga visa kaduma.
Näe, keda ka näeb, ütles Walter. Oled üksi?
Klubi oli kaunikesti rahvast täis ja Hector viipas vabale toolile enda vastas.
Mis uudist? küsis ta, kui oli suu tühjaks söönud.
Erilist midagi, kehitas Walter õlgu. Sa pead ikka endiselt poissmehepõlve?
Tegelikult tuli Ingrid just täna hommikul tagasi ja peaks varsti siia ilmuma, ütles Hector. Meil on veel õhtul üks käik ees.
Kuhu lähete?
Ah, selle Bernardi juurde, mäletad, ma rääkisin sulle, kes mu ükskord lõunale kutsus, seletas Hector. Ma siis käisin korra ja pärast teise korra veel.
Noh, ja kuidas oli? küsis Walter.
Päris koloriitne vana, ütles Hector. Temaga võiks kuskile lehte mingi intervjuu teha.
Ma ei usu, et ta nõusse jääb, arvas Walter. Aga küsida muidugi võib.
Teisalt, eks ta ole muidugi natuke kuivavõitu, ütles Hector. Üsna arusaadav, et ta üksi elab, vaevalt, et mõni terasem naine tema elevandiluutornis kaua välja kannataks.
Mine nüüd, ütles Walter. Kui ta veel ülikoolis õpetas, oli ta pooltel tüdrukutel pidevalt meeles.
Ei usu, naaldus Hector toolileenile.
Tõsijutt, kinnitas Walter. Mu oma õel sealhulgas. Ma polnud veel kooli lõpetanud ja tahtsin muidugi ülikooli kohta kõike teada, aga Marionilt muud ei kuulnudki, kui et Bernard ütles nii ja Bernard arvas naa. Ma kujutan ette, kuidas see veel ta boyfriendid hulluks võis ajada. Mõni ime, et ükski ei pidanud ta juures kuigi kaua vastu.
Nii et mingid boyfriendid tal ikka olid, muigas Hector, tähendab, see suur kirg professori ja õpetaja vastu
