tea, lausus Hector pärast pisikest pausi, mulle see Bernard küll mingi don Juani muljet ei jätnud.
Seda ta ju polnudki, ütles Walter, vähemalt minu teada mitte, ja vaevalt Marion oleks sihukesed kõlakad endale jätnud. Aga mis neil plikadel sellest. Isegi uhkem, et ta oli kõigil ühine.
Küllap ta on siis vahepeal kõvasti muutunud, mühatas Hector.
Võib-olla küll, noogutas Walter. Ma olen teda ise küll ainult korra näinud, kui ma ühes seltskonnas tema juurde sattusin, see oli juba tükk aega pärast seda, kui ta ülikoolist ära tuli, aga ta oli endiselt üsna mõnus.
Mis tal õieti juhtus? küsis Hector.
Tal oli mingi jama, ütles Walter. Mingi ilge deprekas, vist mingi naise pärast, aga ma täpselt ei tea.
Niisiis ikkagi, noogutas Hector.
Korraga märkas ta, et on särgikäisele tomatikastet tilgutanud, ja isegi pärast märja paberiga puhastamist ei kadunud roosakas laik sealt päriselt ära.
Võib-olla teeme midagi muud, ütles Hector. Võib-olla lähme kuskile, kus on palju inimesi, kus on lõbus ja natuke lärmakas ka.
Nad kõndisid, käest kinni, mööda kastanipuudega palistatud tänavat.
Ei, ütles Ingrid, ma tahaksin teda ikkagi näha, mul oleks töö jaoks vaja.
Kes see siis ikka reede õhtul tööd teeb? imestas Hector.
Sa ei saa aru, heitus Ingrid. Ma pean kogu aeg otsima, muidu lähen omadega puntrasse ja seda me ju ei taha, eks ole? Peaaegu kõik inimesed, kellega ma siin kokku olen puutunud, on milleski põhilises ühesugused, kuigi nad pealispindsetes küsimustes üldse üksteisega nõusse ei jää. Ja neid on väga kerge jagada kolme-nelja tüüpi. Doktoritöö jaoks minult just seda muidugi oodataksegi, ja alguses mulle tundus, et teie rahvas võib-olla on tegelikult ka selline, aga siis hakkas paistma, et miski on viltu. See oleks liiga lihtne.
Mille poolest on lihtne rahvas, kes on peaaegu võimeline hakkama saama organiseerimata vandenõuga rootsi poliitantropoloogia vastu? muigas Hector.
Mitte et keegi mulle teadlikult valetaks, muidugi, ei lasknud Ingrid end segada. Minuga rääkides on mõni neist võib-olla isegi ausam kui iseendaga, lõppude lõpuks ma ju tunnen neid intervjueerimistehnikaid üsna hästi. Aga teil kõigil on samad krambid ajudes, sinusugustel ja veel noorematel samamoodi nagu teie vanaisadel ja vanaemadel.
Mis krambid? rahmas Hector. Mul ei ole mingeid krampe.
Teie kõigi jaoks on olulised asjad, millel ei ole tegelikult mingit tähtsust, seletas Ingrid rahulikult, samas salgate te maha suure osa sellest, mis peaks teile päriselt midagi tähendama.
Ja sina muidugi tead, mis mida päriselt peab tähendama, vihastas Hector.
Ei, ma ei tea, aga kõrvalt vaadates lihtsalt tundub nii, kehitas Ingrid õlgu. Võib-olla jätavad rootslased Kamerunist või Birmast tulijale samasuguse kentsaka mulje.
Noh, aga kui me tõesti kõik sellised oleme, mis sellest nii väga on? ei jäänud Hector rahule. Äkki meil on lihtsalt niisugune kultuur.
Mõne arvates ongi inimeste kollektiivsed luulud nende kultuur, nõustus Ingrid. Mulle tundub ikkagi, et kultuur ei saa kõiki oma kandjaid nurka ajada. Sellepärast ma ei usaldagi oma lihtsat pilti.
Ja Bernardi juurde me peame minema selleks, et seda su pilti kõigutada? küsis Hector sapiselt.
See, mis sa temast rääkinud oled, tundub huvitav, ütles Ingrid.
OK, lähme siis pealegi, ütles Hector. Hakkamegi juba minema. Võtame takso.
Ta otsis taskust mobiiltelefoni.
Aga usu mind, ütles ta numbrit valides, ta on samapalju nurgas kui mina või ükskõik kes teine siin maal. Võib-olla hulleminigi.
Kui nad koos Bernardi uksest sisse astusid, polnudki neid tervitamas majaperemees ise, vaid end Helenana esitlev, veidi üle kolmekümneaastane naine, kes palus neil kingi ja jakke mitte ära võtta, vaid ronida köögi kõrvalt keerdtrepist üles. Nõnda jõudsid nad maja katusele, mis oli kaetud kiviplaatidega ja kõigist külgedest umbes meetrikõrguse piirdega ümbritsetud. Piirde ees väiksemates kastides kasvasid kõrged lilled ja ka mõned ronitaimed, mis moodustasid kokku midagi hekitaolist, ning katuse tagumisel küljel olid suuremad mullakastid, millest paistis koguni paar sirelipõõsast. Teisel pool varjas avarama vaate tohutu tammepuu, mille ladvaosa ulatas üle katuseääre ja heitis päikeseloojangu ajal aianurgale läbipaistvat varju. Keset katust oli väike, ilmselt elektri jõul töötav purskkaev.
Fantastiline! hüüatas Ingrid ja võttis Hectoril käe alt kinni. Kuidas selline elamine üldse võimalik saab olla?
Hector pomises midagi ebamäärast vastuseks ja astus edasi. Ilmnes, et täna on lisaks nendele külla kutsutud natuke suurem seltskond, kümmekond inimest, kellest enamuse moodustasid temavanused, suuremalt jaolt ühest või teisest käidavamast kohvikust tuntud näod, sekka ka üks Bernardi eakaaslane ja mõned end ilmselgesti pisut ebamugavalt tundvad kutsutute sõbrad või sõbrannad. Katuseaia külgedel seisid lauad suupistetega ning põõsaste varjus olid külma asetatud valge veini pudelid. Punaveini võis valada viieliitrisest kraaniga pakist seal kõrval.
Täna on teid kuidagi ebaharilikult palju, lausus uusi külalisi tervitama tulnud Bernard rõõmsalt. Asi on selles, et Martinil ilmus uus romaan ja ta tahtis tulla pärast esitlust väikse seltskonnaga siia seda mulle näitama, ja mis sai mul selle vastu olla. Paistab üsna hea, noh, ma arvan, peaasi, et mitte kehvem kui eelmine.
Tal tuleb neid, jah, päris tihti, nõustus Hector. Aga saage tuttavaks, see siin on Ingrid, kellest teile ennist jutustasin. Ingrid, siin on Bernard, kellest olen sulle rääkinud.
Väga meeldiv teiega tutvuda, lausus Ingrid.
Rõõm on täielikult minu poolel, kummardas Bernard Ingridile. Hector pani tähele, et erinevalt üldlevinust hääldas ta inglise keelt rõhutatud britipärasusega. Mida ma tohin teile pakkuda?
Selle ilmaga vist pigem valget veini, ütles Hector.
Mina võtaksin vist hoopiski vett, arvas Ingrid, muidugi kui teil on ilma mullideta.
Bernard juhatas nad edasi, aia tagaossa ja valas kummalegi soovitut. Siis aga triivis ta end vabandades eemale, et tegelda teiste külalistega ning Ingrid ja Hector jäid omapead.
Kuidas see ikkagi võimalik on, et ta niiviisi elab? ei suutnud Ingrid imestamast lakata. Meil Rootsis leidub küll heast perekonnast professoreid, kellel on oma iseseisev varandus, aga teie süsteemis ei tule seda ju ette.
Sellele küsimusele ei osanud ka Hector tõtt-öelda vastata, ent otse polnud ta ka tahtnud Bernardilt küsida. Õigupoolest oli ta pisut pettunud. Tulles kujutas ta ette, et peale tema ja Ingridi pole Bernardil kedagi muud külas ning nad saavad rahulikult rääkida, praegu aga olid nad selles suures seltskonnas ometi kahekesi ja nagu viimasel ajal sellistel puhkudel ikka, tajus Hector Ingridi poolt teatavat pinget, mingit ootust tema suhtes, millele ta ei osanud hästi vastata, ning see jättis talle sisetunde, et ta on kodus ettevalmistamata õppetükki tahvli ette vastama kutsutud koolipoiss. Kuigi väliselt oli kõik väga sõbralik. Ainult Ingrid ise, tema pikk ja blond, pika patsi ja tumedate silmadega rootsi tüdruk, ei olnud enam kuigi tihti see lõbus olevus, kellele meeldis hilise ööni seltskonnas istuda ja kes naeris tema naljade peale kulinal, pead iseloomulikult kuklasse heites. Sellepärast oligi
