1. peatükk
“Kas ma saan aidata?”
Cara vaatas kõige tumedamatesse silmadesse, mida ta eales näinud oli.
Need silmad olid kui öö, nagu briljandid, mille sügavuses sädelevad tillukesed tulukesed. Ja see hääl! Sügav kütkestav bariton, mis tundus otse hinge tungivat ning tekitas kehas mõnusa värina. Cara ei osanud endale ettegi kujutada, et selliseid mehi üldse olemas on.
Varem mees ilmselt siin ei töötanud. Või töötas? Ei, selline mees oleks talle meelde jäänud.
“Hmm… tere,” pomises tütarlaps, “olen Cara Chien. Tahaksin kaalust maha võtta.”
Tubli! Selline avaldus jätab mehele kindlasti sügava mulje. Kas tema, Cara, ei tulnud siia mitte selleks, et spetsialistidelt abi saada? Tütarlaps, tundes end anonüümsete õgardite assotsiatsiooni liikmena, koondas oma tähelepanu tema ees seisvale inimesele.
“Eee… ja soovitavalt rutem,” lisas ta huuli limpsides.
“Meil ei ole kõhnumise tarbeks kiirprogrammi.”
Cara punastas, kuid vaatas siiski mehele silma. Viimane oleks võinud pokkerit mängides varanduse kokku ajada. Mees ei liigutanud kulmugi. Ta lihtsalt vaatas Carat. Vaikides.
“Kui ma midagi kiiret tahaksin, eelistaksin rasvaimu. Tean, et seegi protsess vajab mõningast aega.”
“Ja olete nõus kaasa aitama?”
“Jah, loomulikult.”
Cara ristas käed rinnal. Mehe silmad laskusid tütarlapse pluusi väljalõikesse ja Cara punastas tahtmatult. Ta ei soovinud, et mees tema figuurile sellist tähelepanu pööraks. Veelgi enam, ta ei talunud, kui noored inimesed tema kehakumerusi jõllitasid. Siin aga tegi meesterahvas seda lausa avalikult.
Köhatanud, Cara naeratas ja lausus sarkasmiga:
“Võtan ehk riidest lahti ka, et saaksite minust parema ülevaate?”
“Kuidas soovite, mina teid ei takistama ei hakka.”
Cara kulm läks kipra.
“Kui võimalik, tahaksin rääkida kellegagi, kes mõtleb peaga. Teie ülemusega näiteks.”
Mees kehitas õlgu. Maika pinguldus tema suurepäraste lihaste ümber. Mehel polnud liigse kaaluga ilmselt kunagi probleeme olnud. Või kasutas ta hoopis steroide, et end sellises heas vormis hoida?
Samas, soovides lisada oma isikule brutaalsust, käitus ta nagu mingi mühakas.
Tõsiasi, et ühest pilgust sellele tundmatule täitus tema keha ihalusega, tegi Cara niigi halva tuju veelgi kehvemaks. Neetud hormoonid!
“Mina olengi siin ülemus.”
Ei või olla! Caral oli peaaegu kaks nädalat kulunud selleks, et endale auk pähe rääkida ja sundida end siia, nende salapäraste klaasuste taha sisenema.
Nüüd siis seisis ta siin ja vaidles selle asutuse peremehega.
“Mis siis ikka. Kui te klientidega alati niimoodi käitute, võite varsti julgelt riputada sissekäigu kõrvale sildikese müügikuulutusega.”
Tütarlaps heitis pea kuklasse ja tegi kannapöörde. Lõppude lõpuks on linn jõusaale täis, ei pea ju just siin käima!
Tõsi küll, see jõusaal on ta kodule kõige lähemal ning selles ongi selle põhiline eelis. Mida kaugemal fitness-klubi asub, seda rohkem jõupingutusi tuleb klubisse jõudmiseks teha, Cara tahtejõud aga on võrdeline nulliga.
Tütarlapsel oli kiusatus uks selle ülbe mehe nina ees kinni lüüa, kuid ta peatus siiski. Häälekalt ohanud, pöördus tütarlaps mehe poole.
Mees oli selle ajaga laua tagant välja saanud ja seisis nüüd tütarlapse ees täies elusuuruses.
Pikka kasvu, vaat et peaaegu oma kaks meetrit, lihaseline, tumedate, laubale langevate lokkis juustega, oli mees tõepoolest saatanlikult võluv. Tundlikud huuled tillukeste kortsukestega suu nurkades andsid tunnistust sellest, et tundmatu oskab ka naeratada. Seda aga ei olnud Cara veel märganud.
Tütarlaps suutis oma pilgu tema näolt kõrvale keerata alles siis, kui mees tema poole astuma hakkas.
Mees lonkas. Peaaegu märkamatult, kuid siiski. Tütarlaps langetas pilgu. Harilikult tundis ta sellistele inimestele kaasa, kuid täna selline tunne millegipärast puudus.
“Kas viimane potentsiaalne klient virutas teile vastu põlvi või?”
“Mismoodi?” ei mõistnud mees.
“Noh see, kellega te sama jämedalt käitusite kui minuga, andis teile tappa? Või sõitis teist autoga üle? Või kolkis pesapallikurikaga?”
“Mitte just päris nii.”
Tundmatu naeratus oli uskumatult seksuaalne.
“Ärge ainult mõtelge, et teie vigane jalg minus teie vastu sümpaatiat tekitab!”
“Ma ei vaja kaastunnet.”
“Mina ka mitte.”
Mees tegi sammukese tütarlapse suunas.
“Kuidas oleks, kui püüaksime kõigega otsast alata?”
“On see püüdlus eelnevaid jämedusi välja vabandada?”
“Igaüks võib hommikul vale jalaga voodist tõusta.”
“Kas tahate öelda, et kui te terve jalaga tõusete, käitute tunduvalt sõbralikumalt?”
Naeratus mehe näolt kadus.
“Kas vajate minu abi või ei? Kuigi minule isiklikult tundub, et teil ei ole mingit vajadust kaalu langetada. Paaris liigses kilos ei ole midagi halba. Tänapäeval on liiga palju neid naisi, kes tahavad mannekeenidestki kõhnemad olla.”
“Oo, aga mina tean suurepäraselt, et pea pool maailma meessoost asukatest peab kondiseid ja kõhnukesi palju seksuaalsemateks kui normaalses toitumuses tütarlapsi. Nii et ärge keerutage!”
Cara kahetses oma ütlust otsekohe. Tõepoolest, sinu keel on sinu vaenlane!
“Mõned leiavad, et ümarad vormid olevat rohkem…” mees vaatas vestluskaaslast pealaest jalatallani, “seksuaalsed…”
Cara kuulis oma südame tuksumist. Sellist rahutust ei olnud ta oma elu jooksul veel tundnud.
Kus on õiglus?
Vaevalt, et selline mees oleks teda kunagi huviga vaadanud. Peale professionaalse huvi muidugi. Kui aga mõne ime läbi olekski märganud, siis ega see kuhugi välja viinud oleks. Nad ei satuks iialgi ühte voodisse.
“Iga päev uusi kliente ligi meelitada ei ole vist lihtne?”
“Töötan siin vaid vahetevahel.”
“See selgitab, miks te ikka veel tööl olete,” mühatas tütarlaps.
“Kas olete nendega, kes teiega tutvuda tahavad, alati nii sõbralik?”
“Üritate siis tutvuda või?”
Mees sirutas end, tõmmates Cara tähelepanu tema rinnal olevale numbrile kuuskümmend üheksa.
