ennast piinama, peaasi, et vaimustavaid komplimente kuulda?”
“Täpselt, just nii see on.”
“On teis siis vähe väärtusi? Olete tark, teie naljasoon on suurepärane. Olete rahu poolt kogu maailmas – minu arvates ei ole seda just vähe.”
Tütarlaps märkas, et eelnevas loetelus ei olnud midagi, mis oleks puudutanud tema kurikuulsat “armsat näokest”. Imelik, Cara tundis pettumust, oli isegi solvunud.
“Olgu-olgu, ütlesin vist tõepoolest midagi valesti.”
Cara vaikis. Ei saanud ta ju Roryle tunnistada, kui väga ta tahtis, et mees temas naisterahvast näeks.
Veetlevat naist.
“Kui teile koormused ei meeldi ja te oma isikliku treeneriga vestelda ei taha, millest me siis räägime terve selle tunni, mil me koos treenime?”
“Aga kas me siis just peame vestlema?”
“Kogu aeg vaikida on ju ka igav.”
“Võib teha näo, nagu oleksime raamatukogus.”
“Ausalt öeldes ei ole see küll mitte roll, mida mängida tahaksin,” muigas Rory.
“Tundub, et meil ei ole just eriti palju ühist.”
“Kuidas te saate selles kindel olla?”
Rory muutis oma raja režiimi.
“Me kõik võitleme rahu eest kogu maailmas. Miks mitte alustada sellest?”
Cara neelatas. Mehe tualettvee aroom mässis ta jälle endasse.
“On teile siis nii tähtis minu ellusuhtumisega kursis olla? Peate ju lihtsalt jälgima, et ma midagi katki ei teeks ja ongi kõik.”
“Aga mis siis, kui tahan teiega lähemalt tutvuda?”
Oh jumal küll, milline mees! Tütarlaps limpsis keeleotsaga huuli…
“Kas te kõikide klientidega niimoodi käitute?”
“Ei,” naeratas mees, “sest ma ei käi siin eriti tihti. Aga meil on palju kergem koos töötada, kui te minust halvemini ei arva, kui ma tegelikult olen.”
“Vastupidise suhtes mul tõendeid ei ole.”
“Sel juhul on teilgi vahest parem mind tõsisemalt tundma õppida.”
“Ärge mitte mõtelgegi, et teie võtted mulle kuidagiviisi mõju avaldaksid. Võib-olla see mõnega läheb läbi, kuid mitte minuga. Näete ilmaaegu vaeva.”
“Siis peate teadma üht…”
Rory lülitas Cara raja välja ja aitas tal maha tulla.
“Ma ei anna kunagi alla, kui mulle väljakutse esitatakse.”
Cara ohkas. Mõnes teises elus, kus tal oleks supermodelli keha, võiks see väike lahing millekski väga naljakaks muutuda.
3. peatükk
“Sinu sõnavara on ühe süütu lambukese jaoks liiga laiahaardeline.”
Rory suutis vaevu naeratust tagasi hoida, kui Cara oma raevukalt sädelevate silmadega talle otsa vaatas. Tütarlapse kastanpruunid lokkis juuksed, mis olid peapaela alt välja libisenud, kleepusid õhetavale näole. Iga kord, kui mees teda väga intensiivset harjutust sundis sooritama, surus tütarlaps hambad kokku ja vandus tasa.
“Võin kihla vedada,” lausus Cara, kui ta fitnesspalli peale oli heitnud, “et naised ei hoia sinu kirumise pealt kokku.”
Tütarlaps fikseeris asendi ja tõusis siis.
“Kuigi sina ei tea sellest midagi.”
Rory püüdis kõigest jõust Cara kõhulihaste liikumist mitte vaadata. Kakskümmend minutit pärast treeningu algust oli mehe pilk tütarlapse suhtes muutunud kõigeks muuks, ainult mitte isikliku treeneri omaks. Mis selles tütarlapses ometi nii erilist on?
Sellest hetkest alates, kui Cara keskuse uksest sisse astus ja mehele oma meresiniste silmadega otsa vaatas, ei suutnud Rory enam kellestki teisest mõtelda. Cara Chien oli vallutanud kõik ta meeled.
Alati, kui tütarlaps talle otsa vaatas, tundis mees, nagu oleks tema keha läbinud elektrivool. Nende sõnasõjad suutsid ainult hetkeks juhtida mehe tähelepanu kõrvale tütarlapse isuäratavatelt kehavormidelt.
Rory selitas kurku.
“Võib-olla küll, ainult et mitte nii värvikirevalt, nagu sina seda teed.”
“Ohhoo, kas ajad sõnastikust järge?”
“Ei, leian uued sõnad ajalehtedest.”
“Sealt, kus on paljaste naiste pildid?”
“Just, kuidas sa ära arvasid?”
Mees oli nii sujuvalt “sina” peale üle läinud, et kumbki ei märganudki seda.
“Noh, veel viis korda ja siis läheme järgmise harjutuse juurde.”
Viis siin, kuus seal. Rory suurendas järk-järgult harjutuste ja vahendite hulka.
Cara ei andnud alla. Tütarlaps nimetas meest sadistiks ja jätkas tegutsemist.
Roryle meeldis tütarlapse kangekaelsus.
“Tulid suurepäraselt toime,” kiitis ta.
“Ära poe mulle. Kui sa vaid näeksid, kui raske on mul hommikul voodist tõusta. Kõik kohad valutavad.”
Päev päeva järel jälgis mees, kuidas Cara tema juhiseid järgib. Päev päeva järel jätkas tütarlaps enda utsitamist ja Rory sõimamist, nii et vähe pole. Nende torgetega ei saavutanud ta aga muud, kui naeratuse mehe näole. Päev päeva järel oli viimasel aina raskem sellise tütarlapse kõrval professionaaliks jääda.
Rory ei mõistnud üht: miks oli Cara otsustanud treeningsaali tulla?
Ehk aitab selgust tuua sundimatu vestlus? Pealegi tuleb rääkima hakata kas või ainuüksi sellepärast, et end pealetükkivatest erootilistest mõtetest eemale juhtida.
“Tulid siia vist väga kaalukatel põhjustel,” alustas ta ettevaatlikult, “vaevalt, et sul varem bikiinidega probleeme oleks olnud.”
“Ma ei ole kunagi bikiine kandnud, et sa teaksid,” mühatas Cara.
Rory vaatas huviga tütarlapse rinda. Mees oli veendunud, et too näeks bikiinides vapustav välja. Või ilma nendeta. On midagi erilist sellistes kõrge rinnaga naistes…
Stopp! ütles Rory endale, sellised mõtted ei vii kusagile.
Mees oli kaua naiste seltskonnata olnud. Kuni Caraga kohtumiseni oli ta suutnud oma hormoonidega ilusasti toime tulla.
Seekord osutus see raskemaks. Cara erutas tema ettekujutust rohkem kui ükskõik milline teine naine.
“Veel kaks
