ütlema, et mul on hea meel, et sa teda tagasi tahad. Imidži muutmine aitab sellele tublisti kaasa. See võimaldab naisterahval meeste tähelepanu endale suunata.”
Ohhoo! Ja seda nimetatakse siis sõbrannaks? Rory köhatas valjusti, kutsudes oma Carat peidust välja. Pane see häbematu ometi paika, sa ju suudad seda!
Blondiin naeratas jälle Roryle, vaadates teda tseremoonitsemata pealaest jalatallani.
“Ja teie, tähendab, olete siis Cara treener? Sul on vedanud, kallike! Minu oma nii hea ei ole.”
Esmakordselt rõõmustas Rory selle üle, et ei olnud treeneri vormi selga tõmmanud, ehkki venna nõudmisel pidid eranditult kõik treenerid seda kandma.
“Üldiselt ei tööta ma siin,” ütles ta ja võttis Caral käest, “olen Cara sõber.”
“Tõesti?”
Moyra imestus oli siiras.
“Mul oli vaja haiget jalga treenida ning Cara oli nii armas ja tuli minuga kaasa. Eks, kallis?”
Cara kaotas kõnevõime. Rory tundis, kuidas tütarlaps kangeks muutus ning jätkas:
“Muide, ta vihkab trenažööre.”
Mees pigistas veelgi tugevamini Cara kätt.
“Ja tal ei olegi vaja treenida. Mulle meeldivad ümmargused vormid. Mitte miski ei innusta meest rohkem kui pisut vormi seal, kus vaja. Kui te ikka mõistate, millest ma räägin. Kui kedagi on vaja süüdistada Cara toasistumises, võite mulle näpuga näidata.”
“Aga ma…” Moyra vaatas segaduses kord Carale, siis jälle Roryle.
“Lähen parem duši alla, kallis. Teiega oli meeldiv tutvuda, Moyra!”
Rory tundis, et käitub õigesti.
See blondiin armastab lobiseda. Olgu, anname talle võimaluse tagarääkimiseks. Ehk ta siis järgmine kord mõtleb, enne kui hakkab Carat võõraste ees halvas valguses näitama.
Rory tõmbas Cara enda poole ja suudles teda. Suudlus oli õrn, nad peaaegu ei puudutanudki teineteise huuli, kuid efekt ületas kõik ootused. Cara huuled osutusid vapustavalt pehmeks. Kohvi ja vanilli maitse erutasid Roryt hullupööra.
Jah, Cara Chien oli tõeline naine!
Rory suundus riietehoiu poole, ignoreerides pahameelt Cara näol.
Tundus, et see, mis pidi olema Cara päästmise katse, pöördub ohtlikuks mänguks.
4. peatükk
“Miks sa seda tegid?” hüppas Cara Roryle kallale kohe, kui viimane saali tagasi pöördus.
Niimoodi ei olnud tütarlaps ammu kellegi peale vihastanud. Ta lausa kees, olles valmis plahvatama. Mitte sellepärast, et Rory teda suudles, vaid sellepärast, et ta oli tundnud mehe huulte maitset.
Neetud!
“Kuidagi pidi ju ta suu sulgema. Sina ju ainult vaikisid.”
Cara oleks äärepealt plahvatanud, kuid suutis ennast siiski tagasi hoida. Juba kooliajast oli tal olnud soov sellele tõusikule, Moyra Legardile, koht kätte näidata, aga ikka oli julgusest puudus tulnud.
Peale selle ei tahtnud ta kaotada sõpru, keda elu oli talle kinkinud. Moyra ei olnud alati nii õel. Ja sõbranna on sõbranna. Ideaalseid inimesi ei ole ju olemas.
“Ja sina otsustasid mind päästa naise käest, kellega ma juba nii palju aastaid olen sõbrustanud. Pole midagi öelda, oled kangelane küll!”
Seekord saavutas sarkasm efekti.
“Selliste sõpradega ei ole vaenlasi vajagi. Mis siis imestada, et sinust on erak saanud?”
Tegelikult ei olnud Roryl aimugi, miks Cara oli nii vähe kodust väljas käinud. Kuid lõppude lõpuks oli ta otsustanud oma elu muuta ja jõusaali tulnud.
“Kes sa selline üldse oled, et teed mulle ettekirjutusi, kellega ma sõbrustada võin?” küsis Cara järsult, kuigi Moyra ei kuulunud tema parimate sõprade hulka. “Oled mind tundnud ju ainult viis minutit. Sellele vaatamata otsustasid sekkuda ja mind minu elust päästa. Arvad vist, et oled vastutav terve ilma eest? Härra Suuremeelsus, kes ilmub ootamatult ja päästab inimesi nende endi käest. Milline kangelaslikkus!”
Hasartne läige Rory silmis kadus.
“Noh, aga sa ise ju ei julgenud suudki paotada.”
Mees astus lähemale, suutes vaevu oma emotsioone vaka all hoida. Sellele vaatamata kõlas ta hääl rahulikult.
“Mis sinuga juhtus? Minuga võistled sa iga päev teravmeelsustes. Sinu keeleke on terav kui habemenuga. Nüüd aga, kui ilmub välja mingisugune kiitsakas blondiin, kes sind alandada püüab, seisad sina ja vaikid. Oled talle vist võlgu? Või teab ta mõningaid sinu saladusi? Mida sa teinud oled? Kas ajasid kellegi kassi alla?”
“Isegi kui see nii on, siis sind see ei puuduta,” kehitas tütarlaps õlgu.
Ta teadis, et mees talle vastu vaielda ei saa.
Rory hingas sügavalt sisse ja häälekalt välja. Kui Cara võidukalt lõua tõstis, kinkis Rory talle sellise hukkamõistva pilgu, et tütarlapsel tuli tahtmine end kerra tõmmata ning kaduda. Ei saanud ju Cara mehe juuresolekul oma nõrkust üles näidata. Ta oli ammu tõotanud, et enne põleb ta põrgus, kui mõni inimene tema nõrga koha paljastab.
Isegi kui see on mees, kes nii jumalikult suudleb.
“Olgu-olgu, sul on õigus. See ei tähenda muidugi seda, et ma midagi teada ei taha. Sa oled nagu pundar vasturääkivusi, Cara. Pean tunnistama, et olen lüüa saanud. Mind võluvad sellised inimesed, ausalt.”
Tema vaimustab Rory Flenagani? Uskumatu!
Cara teadis, et on armas ja teravmeelne. Samas teadis ta suurepäraselt ka seda, et ei ole vaimustav jumalanna, kes on võimeline võluma suurepärast meesiludust. Seda ei olnud ta kunagi tahtnudki.
“Sa vist ei ole ammu naistega suhelnud?”
“Kuidas palun?”
“Noh, kui leiad, et olen kütkestav… Kas sa häbened oma haiget jalga? Sellepärast oledki naiste veetlevuse lati nii madalale lasknud?”
Rory sai ilmselt pahaseks. Hetkeks tundus Carale, et kohe-kohe kaotab ta enesevalitsuse. Cara ju ise provotseeris meest! Samasuguste vaidluste pärast nad olidki Neiliga lahku läinud.
Nüüd tundis mitte milleski süüdi olev treener end nii, nagu oleks ta tütarlapse endise kallima nahas.
Cara ohkas. Rory ei ole ju süüdi tema ebaõnnestunud isiklikes suhetes. Esimest korda elus otsustas Cara oma sõnu süüa.
“Anna andeks, ma ei oleks pidanud niimoodi ütlema.”
Mõne aja mees vaikis. Ta ei vaadanud tütarlapse poolegi.
“Sul on õigus. Mul ei ole vaja sinu asjadesse sekkuda. Enam ma seda ei tee. Sellest hetkest alates võid teha, mida heaks arvad.”
Nende
