kuna sa oma niinimetatud sõbrannale kohta kätte ei näidanud,” jätkas mees. “Kuna olen sind tundma õppinud, oleksin pidanud taipama, et sa ei lubaks mul niiviisi käituda. Just sinu vahetus veetles mind siis, kui me esimest korda kohtusime.”
Cara lasi Rory ette, ise mehe sõnade üle juureldes.
Treener oligi ju ainus inimene, kellega ta pärast Neilist lahku minekut nii tihti oli suhelnud. Rory suhtes ei olnud vist päris aus, et ta oma mineviku valu ja solvumisi mehe peal välja elas.
Tütarlaps ohkas.
“Moyra ei ole just kõige meeldivam inimene maailmas. Ta on elu aeg olnud nagu elevant portselanipoes. Samas ei öelnud ta midagi sellist, mis oleks vale. Miks ma siis peaksin tema peale vihastama?”
Cara peatus Roryst paari sammu kaugusel ja jätkas sügavalt hingates:
“Ma ei saa ju pontšikuna sinna pulma minna, kui Neil ka sinna tuleb. Seekord mitte.”
Rory ei vaadanud tütarlapse poolegi. Cara oli endaga avameelsuse pärast kuri. Miks ta peab üldse mehele oma isikliku elu üksikasju laiali laotama? Ehk peaks endale hoopis teise treeneri kauplema? Roryl on ju täiesti ükskõik, kuidas ta oma spetsiaalselt treeningute jaoks valitud kinnises sirelilillas trikoos välja näeb. Mees sülitab tema tunnetele.
Rory pöördus. Caral jäi hing kinni, kui nende pilgud kohtusid.
“Esiteks ei ole sa sugugi pontšiku moodi. Lihtsalt, et sa teaksid! Muide, olen sulle seda juba korduvalt maininud.”
Cara kavatses just vastu vaidlema hakata, kuid ei jõudnud suudki avada.
“Teiseks ei saa ma täie veendumusega tõotada, et suudan end tagasi hoida, kui keegi veel peaks sinuga sellise tooniga vestlema ning sina sel ajal vaikides põrandat vahid. Kellelgi ei ole õigus käituda nii, nagu Moyra seda tegi. Ta tahtis sind kurvastada ja oma eesmärgi ta saavutas. Ja sina pead teda veel oma sõbrannaks.”
Cara limpsis instinktiivselt oma kuivanud huuli. Alles hiljuti oli Rory neid suudelnud. Vaevalt, et see veel kunagi kordub.
“Kolmandaks ei ole tähtis, mida sa minust arvad, kuid fakt jääb faktiks: me oleme teinud suurepärast tööd. Loomulikult, kui sulle tundub, et suudad mõne teise treeneriga rohkem, leia endale uus.” Rory astus Carale üsna lähedale. “Tuleb uskuda, et ehk keegi aitab sul raskustega toime tulla. Mul on tekkinud mulje, et meie treenimine sulle eriti ei meeldi. Aga pea meeles üht: paari kuu pärast sa lõpetad ega näe mind enam kunagi, seepärast ei ole üldse tähtis, mida sa siin endast räägid. Peamine – sa saavutad soovitu. Me ei kohtu enam iial, kui sa ka jätkad siin treenimist, sest ma sõidan varsti ära.”
Cara ei öelnud selle peale midagi.
“Ütlesid, et kõik selle blondiini sõnades vastas tõele.”
Tütarlaps vaid noogutas.
“Sa ei väljunud tõepoolest pikka aega kodust pärast seda, kui olid oma noormehest lahku läinud?”
Carat huvitas, miks Rory neid üksikasju teada tahab. Tütarlaps hammustas huult ja noogutas jälle.
“Lõpuks heitis ta sulle näkku mõttetuid süüdistusi.”
Oh, Rory, vaevalt oskad sa ette kujutada, kui jäme Neil oli.
“Kõik teevad nii…”
Cara neelatas.
“Tähendab, ta on selline nagu kõik.”
Rory astus ohtlikule rajale. Cara ei olnud veel kellegagi arutanud oma lahkuminekut armastatud mehest.
“Jah,” tunnistas tütarlaps vaikselt.
Rory seisis nii lähedal, et nad peaaegu puudutasid teineteist. Mitte kunagi ei olnud Cara end meesterahva ees nii väikese ja kaitsetuna tundnud. Süda tütarlapse rinnus tagus tugevasti. Ta tundis kogu nahaga, kuidas nende kehatemperatuur paari kraadi võrra tõusis. Mehe lõhn mässis Cara jälle endasse. Nad hingasid unisoonis.
“Mitte midagi hirmsat ei juhtu, Cara, kui mulle südant puistad,” ohkas Rory. “Sa ei ole ju ainult selleks siin, et sa sellesse tobedasse pruutneitsi kleiti mahuksid. Tulid selleks, et oma elu muuta. Usun, et just sellepärast tuleb siia saali enamik inimesi. Nii et võid mind ära kasutada.”
Mees naeratas.
“Võid mind ükskõik kuidas keerutada, kui see vaid aitaks sul sellest ringist, mille sa vabatahtlikult enda ümber oled moodustanud, välja tulla. Saan niimoodi heateo teha.”
Cara muutus tähelepanelikuks.
“Milleks sul seda vaja on?”
“Pole tähtis.”
“On küll. Usaldus ei saa olla ühepoolne.”
“Olgu, paar kuud tagasi vedasin mõningaid inimesi alt.”
“Mida sa silmas pead?”
“Oleksin võinud nende heaks rohkem teha, kuid ei teinud. See oli minu töö.”
“Sa ei andesta endale möödalaskmisi?”
“Võib ka nii öelda.”
“Tähendab, üksnes mina ei vaja toetust. Meil on tõepoolest vaja vastastikust usaldust, kui me koos töötada tahame.”
Rory pilk peatus tütarlapse pruntis huultel kauemaks kui sünnis. Lõpuks mees noogutas.
“Näeme siis homme samal ajal ja alustame kõigega otsast peale. Nagu sõbrad.”
5. peatükk
“Parem oleks mööda tuliseid süsi kõndida,” kraaksatas Cara vastuseks treeneri ettepanekule jätkata treeninguid basseinis.
Rory hakkas naerma.
“Ma ei saa aru, mis sind segadusse ajab. Vees on harjutuste sooritamise ajal koormus seljale palju väiksem. Peale selle võid ujuda, palju tahad.”
“Ma ei tea…”
“Arvasin, et leppisime teineteise usaldamises kokku.”
“Jah, aga meie kokkuleppes ei olnud punkti lahtiriietumise kohta avalikes kohtades.”
“Sa ei ole ju alasti. Võin sulle anda meie trikoo. Muide, varsti ei ole siin enam ühtki inimest, sest sulgeme kahekümne minuti pärast uksed.”
“Siis on meil väga vähe aega.”
“Oled unustanud, et võin jääda siia nii kauaks kui soovin? Peale selle pean veel oma jalale paar harjutust tegema.”
Rory tõusis, haaras tütarlapse käe, aidates temalgi tõusta.
“Lähme!”
Nende kehad oleksid peaaegu kokku puutunud. Cara ei olnud mehele selle ebatavalise ettepaneku pärast pahane. Mingil kummalisel kombel aitas nende “sõprus” tal järk-järgult toime tulla ebakindluse ja kohmetusega.
Конец ознакомительного
