ei flirdi üldse,” vaidles Cara vastu, “püüan lihtsalt teravmeelne olla. Olen teravmeelsustes parim. See ongi minu väärtuste loendis ühel esimestest kohtadest peale sarkasmi ja igasuguste magusate asjade söömise. Nendes punktides mulle võrdset ei ole.”
Veendunud, et Cara istub sirgelt, võttis Rory oma käe ära.
“Ja milles teile võrdseid on?”
“Arvasin, et te ei taha oma suurepärase treeneri reputatsiooni rikkuda,” ütles Cara silmanurgast Roryt piieldes, “sest taoline küsimus teile head teenistust ei too.”
“Ma ei pidanud silmas mitte midagi halba.”
“Olen selles kindel.”
Rory lisas trenažöörile pisut kaalu juurde. Mehe huultel mängles naeratus, kui ta oma hoolealuse kohale kummardus.
“Püüan ehk ainult vestlust arendada.”
“Miks te minult siis ilma kohta ei küsi?”
“Sest ilma võin ise läbi klaasuste näha, kui mul selleks soovi on.”
“Räägime siis ümbritseva keskkonna globaalprobleemidest või rahust kogu maailmas. Milline teema teile rohkem sobiks?”
“Veel kaks harjutust sellel trenažööril ja siis läheme järgmise juurde.”
Rory vaatas tütarlapse käsi.
“Olete te kunagi harilikus vestluses osalenud? Lihtsad küsimused ja lihtsad vastused. Enamikule meestest sobib see rohkem.”
Cara naeratas, sest Rory Flenagan ei assotsieerunud talle kuidagi selle “enamikuga”.
“On aeg järgmise trenažööri juurde minna,” ütles mees vastust ootamata.
Cara lasi oma pinges kätel langeda. Tõusnud, järgnes ta treenerile jooksuteele.
Silmanurgast jälgis ta Rory käitumist, kes samuti vargsi ringi piilus. Mees kontrollis, et kõik oleksid tegevusega hõivatud.
Cara jaoks oli isegi Rory Flenagani kõndimine täielik katsumus. Samas käitus mees kogu aeg tagasihoidlikult ja rõhutatult professionaalselt, nii et see isegi ärritas. Vahel tekkis Caral soov karjuda. Kas mees siis tõesti ei märganud, millist mõju ta Carale avaldab? Ent ehk on ta naiste sellise reaktsiooniga lihtsalt harjunud?
Naised lendavad talle ilmselt peale nagu kärbsed…
“Täna veedame jooksurajal kakskümmend minutit.”
“Mulle meeldib, kui räägite nii, nagu sooritaksite harjutusi minuga koos,” salvas Cara, jälgides, kuidas Rory trenažööri kella sisse lülitas.
“Käima hakkan ju mina, teie lihtsalt seisate kõrval.”
“Ja jälgin teid.”
Ahaa! Selles probleem seisneski. Cara püüdis kogu aeg hea välja näha, ajades selga sirgeks ja tõmmates kõhtu sisse. Tundus, nagu töötanuks nad kahekordse jõuga.
“On see teile abiks, kui ma teiega koos treenin?”
Rory astus kõrvaloleva jooksutee juurde.
Cara vaatas oma treenerit mõtlikult. Mehe pikkadel jalgadel peatusid ta silmad kauemaks, kui sündsustunne lubanud oleks.
Tütarlaps neelatas kramplikult ja vaatas uuesti mehele silma. Rory ootas vastust.
“Vaevalt te oma jalaga jooksuteel midagi teha saate…”
“Ma ei ole ju ratastoolis,” Rory käivitas mehhanismi, “ma lihtsalt kõnnin aeglasema tempoga, teie aga jooksete täie jõuga.”
Nad astusid üheaegselt kumbki oma trenažöörile. Rütmi säilitamiseks püüdis Cara kõigest jõust mitte millestki muust mõtelda, sellele vaatamata tundis ta iga rakukesega, et Rory on temast vaid paari meetri kaugusel. Tütarlaps nägi mehe tumedajuukselist pead. Mees kõndis kindlal sammul, tema käsi lebas päris ligidal käepidemel.
Carale ei olnud kunagi pähe tulnud, et ta võiks mehe lähedalolekule või lõhnale nii teravalt reageerida. Rory tualettvee lõhn ümbritses teda iga kord, kui mees millegi selgitamiseks tema poole kummardus.
Selle mehe lõhna oleks tütarlaps ära tundnud tuhande teise hulgast.
Treeneri hääl tõi Cara reaalsusesse tagasi.
“Olen üleni higine.”
“Mina samuti,” naeratas Cara vastuseks.
“Ei teeks paha pisut puhata.”
“Ei teeks küll.”
Ometi Rory ei peatunud. Ta sammus veel pisut aega mööda teed ja hakkas siis uuesti rääkima:
“Ma mõtlesin siin endamisi, et kõigile noormeestele meeldib rääkida, et nendega koos lendaks naine seitsmendasse taevasse.”
Cara hakkas naerma. Ta pööras pead ja vaatas Roryt, kes samal hetkel, naeratus huulil, tema poole pöördus. Tundus, et mees lihtsalt ei pidanud enam vastu.
Rory oli väga sümpaatne. Ta sarnanes teismelise poisiga, keda võis tänaval ringi jooksmas näha.
Cara pööras järsult pea ära, püüdes keskenduda harjutusele.
Oo, mitte-mitte!
See veel puudus, et Rory Flenagan talle meeldima hakkaks. Mehe huumoritunnetus juba veetles teda. Selliste poiste eest oli ema teda alati hoiatanud. Nad on väga võluvad. Paar minutit nende seltskonnas – ja oledki juba armunud. Aga ei, ainult mitte seda!
Cara ohkas sügavalt ja kutsus sarkasmi endale appi.
“No jah, kuni selle ajani, kui naine teise mehega sinna seitsmendasse taevasse lendab.”
Cara tundis, kuidas tema sääremarjad tulitama hakkavad, kui Rory tempot tõstis. Kui tal oleks treeneri peast väljasaamiseks tulnud Mount Everest vallutada, oleks Cara sellega rõõmuga nõustunud.
“Kas te kõigiga nii häbematult käitute või on see ainult minuga nii? On see sellepärast, et panen teid higistama?”
Olen häbematu? Haa!
“Aga kas teie seote valge hobuse tänaval puu külge, enne kui siia tulete?” pareeris tütarlaps, matkides ameerika kauboi aktsenti.
Rory hakkas jälle naerma.
“Väga naljakas.”
“Oo jaa, naerma ajada mulle meeldib. See on minu suuremaid väärtusi lisaks oskusele näidata kätte koht enesekindlatele treeneritele.”
“Näen, et füüsiline koormus ei meeldi teile sugugi, on nii?”
“Täpselt,” tunnistas Cara.
“Miks te siis sunnite end trenažööril treenima? On ju palju muid kaalu langetamise mooduseid.”
“Pean teid jälle paluma mitte esitada liigseid küsimusi.”
“Ma
