ma ei ole pikka aega linnas olnud.”
“Kas peitsite end mõne mehe eest…?”
Oo, jää lihtsalt vait, Cara, käskis tütarlaps iseend, miks sa ometi oma keelt hammaste taga ei suuda hoida? Oled juba kahekümne seitsme aastane, kuid käitud nagu kogenematu plika. Kas oled unustanud, kui palju sa oma keevalisuse pärast kannatanud oled?
Naerupahvak tõi tütarlapse reaalsusesse tagasi. Sellist reaktsiooni ta oma sõnadele ei oodanud, kuid tundmatu naeris tõepoolest. Mehe silmis hüplesid rõõmsad kuradikesed.
“On teil alati nii terav keel, miss Chien?”
Neetud, just nii see on! Just sellepärast sattuski Cara alati ebameeldivustesse. Ega tal olnudki muud väljapääsu, kui sarkastiliselt vastata.
Oleks see mees viimased viis aastat tema nahas elanud… Kurat, veelgi kauem! Siis oleks ka tema õppinud end iroonia abil kaitsma. Sest Carat oli see oskus aidanud ellu jääda.
Tütarlapsel ei olnud kavas võõra inimesega avameelitseda, kui ligitõmbav see võõras ka ei tundunud.
Hetke pärast saavutas mees jälle kontrolli enda üle. Ta heitis Carale pilgu, millega seiratakse naist enne voodisseminekut.
“Luban korralikumalt käituda siis, kui ka teie viisakam olete. Noh, aga kes teab,” mees sirutas käe, “ehk hakkame veel koostööd tegema?”
Cara vaatas mehe kätt. See oli suur, lihaseline, tõeline mehe kämmal. Pikad sõrmed, mis võiksid haarata tema randme ümbert, laskmata tal ära pageda.
“Ega ma tulnud siia saatanaga tehingut sõlmima.”
“Kindlasti mitte, te tulite kaalu langetama. Mis siis ikka, võin teid aidata,” mehe huuled kaardusid jälle naeratuseks, “kuigi ei pea seda vajalikuks.”
Cara jällegi pidas. Mitte sellepärast, et sale figuur tema enesehinnangut oleks tõstnud. Varsti pidi ta ületama nagu mingi emotsionaalse barjääri ning sellele tahtis ta vastu minna täisrelvastuses. See aga tähendab, et ta vajab abi. Tal ei olnud kavas olla sõprade hulgas ainuke paksuke ja mitte kunagi siin ilmas ei luba ta kellelgi enam…
Tegelikult oli tal vaja välja näha palju parem kui praegu. Mida see inimene mõtleb, ei ole oluline.
“Töötab siin veel keegi peale teie?” tundis Cara huvi.
Praegusel momendil oleks ta isegi nõiamooriga rohkem rahul olnud kui selle seksuaalse ilueediga. Tulemuste saamiseks aga ei tohi teemast kõrvale hiilida või tekitada lisapõhjusi selleks, et igal õhtul mure tõttu midagi kaloririkast nahka panna.
“Minu vend on puhkusel, nii et seniks olen mina selle asutuse parim treener.”
“Tahate öelda, et siin on keegi teist parem?”
“Mingites asjades küll.”
“Mis siis ikka, hüvasti!”
Cara lehvitas kätt otse mehe nina all.
Siinkohal käitus mees just nii, nagu Cara enne ette oli kujutanud. Nagu tütarlapse mõtteid lugedes haaras mees järsu liigutusega neiu randmest, laskmata tal lahkuda.
Haare justkui põletas nahka. Just nagu oleks Cara terve päeva päikesekreemita päikese käes lamanud.
Mis, kurat, see veel on?
“Kui ma teil selle ukse kaudu lahkuda luban, klobib mu vend mind läbi. Lööb äkki isegi haige jala pihta. Te isegi tahate, et nii juhtuks, eks ju, Cara?”
Cara ei osanud arvata, et teda hakkavad närima südametunnistuse piinad.
Mees jätkas:
“Luban, et varsti näete esimesi tagajärgi. Sarkasm mind ei hirmuta, kangekaelsus samuti mitte. Minu jaoks on kõige tähtsam – soov. Kui te tõepoolest tahate kaalu langetada, olen teie teenistuses.”
Ettepanek jäi õhku rippuma. Siiski oli Cara juba sööda alla neelanud. Mees lubas tagajärge ning see oligi tütarlapsele kõige tähtsam.
Ei saanud ta ju minna järjekordsesse pulma nagu alati – ümmarguse pruutneitsina. Cara oli surmani tüdinenud kahemõttelistest komplimentidest. Märkusi kenakese näolapi kohta on loomulikult meeldiv kuulda, kuid Carale tundus millegipärast, et seda öeldes ei ole inimesed siirad ega usu tegelikult, et ta on veetlev.
Kõigel sellel ei saanud ta lasta uuesti sündida.
Cara soovis, et kõik oleksid tema väljanägemisest vapustatud, selle asemel et talle kaasa tunda. Ta tahtis sõpradele ja kaastöötajatele näidata, kui õnnelik ja enesekindel ta on. See, et ta on üksik, ei oma tähtsust. Lõppude lõpuks ei saa ta käest lasta võimalust demonstreerida Neilile, et saab suurepäraselt ka temata hakkama.
Mis siis ikka…
“Ja kas siis,” Cara tõmbas käe ära, “kui te minu juures soovitud tulemusi ei saavuta, saan ma oma raha tagasi?”
“Ma ei ole veel kunagi pidanud nii tugevasti naisterahvast kurvastama.”
“Kunagi on ikka esimene kord…”
Tütarlaps viivitas veidi.
“Rory.”
Cara vahtis üllatunult mehele otsa.
“See on minu nimi. Rory Flenagan. Ma ei jõudnud end esitleda. Peate ju minu nime teadma, et oskaksite soetada nuku, millesse nõelu torkida.”
“Mis siis ikka, Rory Flenagan, teil oleks parem olla tõepoolest nii hea, kui te end kirjeldasite.”
“Loodan, et leiame ühise keele,” sosistas mees tütarlapse poole kummardudes.
Cara kaotas kõnevõime, kuid kogus end kiiresti.
“Tahan kirjalikku kinnitust selle kohta, et te mu raha tagasi annate, kui te eesmärki ei saavuta,” lausus ta kindlalt.
2. peatükk
Cara peaaegu hüppas ootamatusest.
Kurat, selle mehe puudutus on nagu elektrilöök!
“Hei, ettevaatlikumalt kätega!”
“Aitan teil vaid õige asendi sisse võtta,” imestas Rory.
“Võin kihla vedada, et räägite kõikide tütarlastega niimoodi,” ei suutnud Cara, ise silmi pööritades, märkust tegemata jätta.
Mees lõkerdas naerda, kuid kätt tütarlapse seljalt ära ei võtnud, hoides niiviisi tema küüruvajumist.
“Näete siis, Cara, juba hakkate minuga flirtima. Eks pean siis minagi sündsuse unustama. Te ei taha ju, et ma mingiks molluskiks muutuksin, on ju? Rikuksin niiviisi teie isikliku treeneri reputatsiooni ja mis kõik veel…”
Cara märkas esmakordselt, kuidas lihased mehe kehal liikuma hakkasid.
Tütarlaps ei osanud arvatagi, et käel peale kakspealihase veel teisigi lihaseid on. Aga kui ta flirtis, siis tõepoolest kogemata. Tõesti! Mitte midagi head sellest ju ei tuleks. Hulk pikakoivalisi
