vanemate vahekorrale – see oli luupainajalik. Aga selles suhtes ei saanud ta midagi ette võtta. Sõna luupainaja tuletas mulle meelde ta unenägu. Ütlesin talle, et mind rabas miski, mida ta oli enne unenäo kirjeldamist öelnud – „see oli luupainajalik, see, mis juhtus, oli häiriv, aga ma ei tundnud end häirituna”.
Ütlesin talle: „Selle unenäo eesmärk võis olla veenda teid, et võitegi olla luupainaja küüsis, aga seda mitte tunda. Mitte ainult hoida pead veepinnal, vaid muuta end tundetuks oma vanemate huvipuuduse suhtes.”
„Kas te kujutate ette, mis juhtuks, kui ma end ei vaigistaks?” küsis ta. „Kui mu vanemad teaksid, mida ma neist arvan, siis oleks see lõpp meievahelistele veel säilinud suhteriismetele. Mul puudub oskus arutada nendega asju, mis mulle haiget teevad. Kõik läheks viltu. Ema eitaks, et ta üleüldse midagi valesti teeb – ta ütleks, „See on vaid foto, kullake!”.” Lily hääl murdus. „Härra Grosz, asi toimib – niimoodi asi toimib.”
Meie psühhoanalüüsiseansside alguses märkasin, et Lily hääletoon lausete lõpus tõusis, isegi kui ta küsimust ei esitanud. See survestas mind rääkima. Üheskoos jõudsime järeldusele, et see oli tingitud sellest, et minu vaikimine tekitas temas ebamugavust. Ta tahtis, et räägiksin, sest nii kuulis ta mu hääletooni järgi, kas olen temaga nõus või ei.
Ütlesin Lilyle, et arvan, et samadel põhjustel võib ta soovida, et naeraksin. Mu naer tähendab, et oleme ühel nõul, et meie oleme head ja tema vanemad on halvad. Minu naer vabastas ta süüst – tal polnud vaja end süüdi tunda vanemate kulul nalja tegemises.
Ta ütles mulle, et kui ma naersin, tundis ta kergendust, seejärel jäi ta vait. Kumbki meist ei rääkinud mõnda aega. Hakkasin arvama, et Lily oli vaadanud oma käekella ja näinud, et seansi lõpuni oli jäänud vaid mõni minut, ning otsustanud seetõttu selleks korraks lõpetada. Mul oli tunne, et teda polnud enam toas.
Ja siis ütles ta järgmist: „Mulle tuli meelde, kuidas ma internaadis kokku varisesin, kuidas keset ööd koridoris asunud telefoniautomaadist koju helistasin, lutikad sebisid florestseeruvas valguses ja mina nutsin hüsteeriliselt. „Palun, kas ma võin koju tulla, palun, kas võin koju tulla?” Ja mulle öeldi: „Ei, sa ei tohi koju tulla.” Siis läksid asjad aina hullemaks ja ma sundisin end internaati jääma. Aga midagi minus muutus. Mu kokkuvarisemine oli nagu sulatusahi ja see, mis seal ära põles, oli igasugune usk mu enda tunnetesse.”
Kuulasin ta meenutusi ja kuulsin ka tema unenägu, see tüdruk oli hädaohus, kuid keegi ei hoolinud – kus oli selle väikese tüdruku ema? Tema isa?
Lily jätkas: „Isegi nüüd on mul väga raske oma tundeid usaldada. Aga kui teie naerate, siis tean, et näete asju täpselt samamoodi nagu minagi – et teie poleks ei öelnud, teie oleksite lubanud mul koju tulla.”
Kuidas kiitus võib põhjustada enesekindluse kadu
Sisenedes ümber nurga eelkooli klassituppa, et oma tütar koju viia, kuulsin, kuidas abiõpetaja talle sõnas: „Sina oled kõige ilusama puu joonistanud. Tubli!” Paar päeva hiljem osutas ta veel ühele tütre joonistusele ja märkis: „Ohoh, sa oled meil ju päris kunstnik juba!”
Mõlemal puhul olin segaduses. Kuidas abiõpetajale selgeks teha, et eelistaksin, et ta mu tütart ei kiidaks?
Tänapäeval kiidame oma lapsi üsna ohtralt. Üldiselt arvatakse, et kiitus, enesekindlus ja akadeemiline sooritusvõime sõltuvad üksteisest, ent uuema aja uurimused näitavad muud – viimase aastakümne jooksul on mitmes teadustöös tuldud järeldusele, et lapse „targaks” kiitmisest talle koolis kasu ei tõuse. Tegelikult võib see panna ta isegi tegutsema alla oma võimete. Laps reageerib kiitusele sageli sellega, et jätab tegemise katki – miks uut pilti joonistada, kui oled juba „kõige paremaga” hakkama saanud? Laps võib ka tehtud tööd korrata – miks joonistada mingit uut pilti või teha seda uutmoodi, kui vanaviisi tehtu eest kiidetakse?
Nüüdseks kuulsaks saanud 1998. aastal 10–11-aastaste lastega läbi viidud uurimuses lasksid psühholoogid Carol Dweck ja Claudia Mueller lahendada 128 lapsel hulka matemaatilisi probleeme. Pärast esimese komplekti lihtsate ülesannete lahendamist kiitsid psühholoogid iga last tehtu eest ühe lausega. Mõnda last kiideti nende mõistuse pärast – „Sul läks väga hästi, sa oled väga tark.” –, teisi kiideti pingutuste eest –„Sul läks väga hästi, küllap püüdsid väga.”. Seejärel lasksid uurijad lastel katset raskemate ülesannetega korrata. Tulemused olid jahmatavad. Need õpilased, keda kiideti vaeva nägemise eest, näitasid üles suuremat soovi jõuda uute lahendusviisideni. Nad näitasid üles ka suuremat vastupidavust ja pidasid oma ebaõnnestumist ebapiisavast pingutusest, mitte mõistuse puudusest tulenevaks. Need lapsed, keda kiideti nende tarkuse pärast, olid ebaõnnestumise pärast rohkem mures, kippusid valima selliseid ülesandeid, mis kinnitasid seda, mida nad juba teadsid, ja osutusid ülesannete raskemaks muutudes vähem visadeks. Lõpuks andis elevus, mille tingis ütlus „oled nii tark”, maad üha suurenevale murele ning enesehinnangu, motivatsiooni ja sooritusvõime langusele. Kui teadlased palusid lastel oma kogemustest teise kooli õpilastele kirjutada, valetas mõni „tarkadest” lastest, näidates oma tulemusi paremana. Lühidalt, üks kiitust sisaldav lause oli kõik, mida oli tarvis nende laste enesekindluse purustamiseks – see tegi nad nii õnnetuks, et nad pidid suisa valetama.
Miks oleme nii pühendunud laste kiitmisele?
Osalt teeme seda seetõttu, et näidata, et erineme oma vanematest. Oma raamatus „Making Babies”, emakssaamise memuaaris, täheldab Anne Enright: „Vanal ajal – nagu me 1970ndaid aastaid Iirimaal kutsume – laitis ema oma last kogu aeg … „Ta on üks ahvipärdik,” võis ema öelda, või siis: „Väljaspool kodu ingel, kodus vanakurat ise,” või isegi mu lemmik: „See laps viib mu varakult hauda!” Kõik see kuulus lapsest suureks sirgumise juurde maal, kus igasugune kiitus oli tabu.” Muidugi polnud see ainult Iirimaale iseloomulik. Hiljuti ütles mulle keskealine londonlane: „Minu ema ristis mind selliste nimedega, mida ma oma laste puhul eales ei kasuta – nähvits, häbematu, varaküps ja eputaja. Nüüd, nelikümmend aastat hiljem, tahaksin emale hüüda: „Mis siis sellises väljapaistmises halba on?”.”
Nüüd aga kuulete igal pool, kus on väikeseid lapsi – olgu see kohalikul mänguväljakul, Starbucks’i kohvikus või eelkoolis –, taustal kiidukoori: „Hea poiss, hea tüdruk, sina oled parim.” Oma laste imetlemine võib ajutiselt tõsta meie enesehinnangut, kuna saadame sellega meid ümbritsevatele inimestele signaali sellest, millised imelised vanemad me oleme ja millised imetoredad lapsed meil on, ent lapse enesetunnetusele pole sellest eriti kasu. Püüdes nii väga oma vanematest erineda, teeme tegelikult suures osas sama, mida nemadki – jagame välja tühja kiitust samamoodi nagu vanem generatsioon jagas välja mõttetut kriitikat. Ja kui me teeme seda, et vältida mõtlemist lapsele, tema maailmale ja sellele, mida meie laps tunneb, siis väljendab meie kiitus lõpuks täpselt samuti nagu kriitikagi meie ükskõiksust.
Ning see toob mind tagasi algse probleemi juurde – kui kiitusega ei ole võimalik lapses eneseusaldust tekitada, siis millega on?
Varsti pärast seda kui minust sai psühhoanalüütik, arutasin eelpool kirjeldatut 80-aastase naise Charlotte Stiglitziga. Charlotte – Nobeli majandusteaduste preemia laureaadi Joseph Stiglitzi ema – tegeles Indiana osariigi loodeosas pikki aastaid lugemisõpetusega. „Ma ei kiida väikest last selle eest, mida ta peaks olema suuteline tegema,” ütles ta mulle. „Kiidan neid siis, kui nad midagi tõeliselt rasket teevad, kui nad näiteks kellegagi mänguasja jagavad või kannatlikkust üles näitavad. Ma arvan ka, et tähtis on öelda „aitäh”. Kui mul läheb lapsele suupiste andmisega aega või ma ei jõua neile kohe appi ja nad on kannatlikud, siis tänan neid. Aga ma ei kiidaks last, kes mängib või loeb.” Mitte mingeid suuri autasusid, mitte mingeid kohutavaid karistusi – Charlotte keskendus sellele, mida laps teeb ja kuidas
