Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame. Stephen Grosz

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame - Stephen Grosz страница 8

Elu luubi all. Kuidas me end kaotame ning taas leiame - Stephen Grosz

Скачать книгу

et kasvan sellest kombest välja. Ja nii juhtuski kui ema ära suri.”

      Philipile ei meenunud, et ta oleks kunagi oma emaga kahekesi olnud, enamiku ajast oli ema kaksikutega tegelenud. Ta ei mäletanud, et ta oleks kunagi emaga kahekesi millestki rääkinud, üks ta vendadest või isa oli alati juures. Philipi voodimärgamisest ja ema vaikimisest sai kuidagi nende eravestlus – midagi, mis oli vaid nende teada. Kui ema suri, leidis see vestlus järsu lõpu. Ja nii asuski Philip improviseerima uut versiooni nende vestlusest. Philip rääkis valesid, mis tekitasid segadust, ja lootis siis, et see, kes valesid kuulab, ei ütle midagi, saades, nagu emagi, tema partneriks salajases maailmas.

      Philipi valetamine ei olnud rünnak intiimsuse vastu, ehkki mõnikord mõjus see niimoodi. See oli lihtsalt tema viis hoida sellist lähedust, mida tema oli tundnud, tema viis hoida kinni oma emast.

      Kui ei olda paarisuhtes

      Michael D. helistas mulle, et konsultatsiooniaega kokku leppida. „Käisin analüüsis doktor H. juures,” ütles ta.

      Minu elukutse puhul on kombeks, et iga ühingu liige määrab teise psühhoanalüütiku, kes tema ootamatu surma puhul praksise lõpetaks – hoolitseks surnu patsientide eest ja vaataks erilise tähelepanuga, et mingeid konfidentsiaalseid märkmeid ega kirjavahetust alles ei jääks. Olin nõustunud doktor H. asjade eest hoolitsema, aga kui ta suri, siis polnud see ootamatu. Ta teadis, et sureb kopsuvähki, ja lõpetas enne surma ta oma asjad ise. Mõni nädal enne oma surma ütles ta mulle: „Mu patsientidega on kõik korras, sa ei peaks neist enam kuulma.” Niisiis olin mõnevõrra üllatunud, kui Michael D. mulle peaaegu kaks aastat hiljem helistas.

      Leppisime kokkusaamise ajas kokku. Pidin just toru käest panema, kui ta küsis: „Te ju mäletate mind?”

      „Kahju küll, ei,” ütlesin.

      „Ega te peagi mind mäletama.” Ta rääkis, et olime kunagi kohtunud, peaaegu 27 aastat tagasi, kui ta oli olnud 27-aastane. „Teil polnud vaba aega, saatsite mu dokor H. juurde.”

      Kui ta rääkis, hakkas mulle meie kohtumine meenuma. Ta oli konsultatsioonile tulnud vahetult enne oma pulmapäeva. Ma ei suutnud meenutada tema nägu, ent silme ees oli pilt teksastes, sportsärgis ja tennistes mehest, kelles oli midagi kohmetut ja poisilikku. Mul oli hästi meeles, kuidas ta mu vastuvõturuumi sisenes, käes joonitud paberileht. Istet võttes ütles ta: „Olen teinud märkmeid.” Tundus, et lehte on palju vaadatud.

      Aeg-ajalt heitis ta pilgu paberile, kus olid kirjas mulle esitatavad küsimused – „Kas peaksin laskma oma tulevasel kihlasõrmuse alles hoida?”, „Kas rääkida oma parimatele sõpradele, et mul on kahtlusi oma seksuaalsuse suhtes?”, „Tahan külalistele natuke olukorda selgitada. Ma ei taha valetada – mida ma inimestele ütlen?”, „Kas ma pean igaühele ise helistama või võivad ema ja isa seda minu eest teha?”.

      Tagasi mõeldes ei suutnud ma meenutada, kuidas ma nendele küsimustele vastasin. Seda ütlesin ma küll, et minu arvates oli ta väga ärevil ja et asjaolu, et ta need küsimused oli kirja pannud, aitas tal end vähem segaduses ja enam turvaliselt tunda. Kahe tunni jooksul, mil rääkisime, ei lasknud ta kordagi paberilehest lahti.

      Järk-järgult hakkasin seda paberit teises valguses nägema. Võibolla oli see tingitud asjaolust, et ta sellest nii meeleheitlikult kinni hoidis, ent üha vähem tundus see meievahelise seinana ja üha rohkem ärakulunud kaisukaruna, mida tuleb igal pool endaga kaasas tassida. Meie konsultatsiooniaja lõpus, kui ta endale mantlit selga pani, leidsin end küsimas – nagu isa, kes kontrollib, kas laps armastatud mänguasja maha ei jäta –, kas tal oli meeles oma paberileht kaasa võtta.

      „Jah, nüüd tulite mulle meelde,” ütlesin. Sõnasin, et ootan kohtumist, jätsin hüvasti ja panin toru ära.

      Võtsin välja oma märkmed Michaeli kohta, istusin laua taha ja hakkasin lugema. Loetu kinnitas enam-vähem kõike, mis mul meelde tuli.

      Kaks päeva enne minu juurde tulekut oli ta tühistanud oma pulmapeo. Kõik oli juhtunud väga ootamatult: eelmisel nädalalõpul oli ta oma kihlatu Claire’iga sõbra pulmas käinud ning tagasi Londonisse sõites oli temas süvenenud veendumus, et mingil ajal, pärast seda kui neil juba lapsed on, ta ärkab ja avastab, et on gei. Sel ajal kui Claire kõrvalistmel tukkus, leidis ta end üha enam endale kordamas: „Ma ei ole gei, ma ei ole gei, ma ei ole gei.” Pärast unetut ööd ütles ta Claire’ile, et ei saa temaga abielluda, et ta ei tea, kes ta on või mida tahab, ning et võib-olla on ta gei.

      Küsisin temalt, miks ta arvab, et ta gei on. Kas ta oli olnud suguühtes mehega? Ta vastas eitavalt. Kas ta fantaseeris seksist mehega? Ei. Kas ta oli kunagi olnud seksuaalsuhtes mehega või kas tal esinesid seksuaalfantaasiad meestest? Jälle oli vastus ei. Kui temalt kihlatu kohta küsisin, vastas ta, et on Claire’iga koos olnud kolm aastat ja et hiljuti olid nad kokku kolinud. Jah, nad olid regulaarselt intiimsuhtes, neliviis korda nädalas. „Kas tabate end Claire’iga seksides meestele mõtlemas?” Jälle ei.

      „Kahju küll,” ütlesin. „Ma ei saa aru, miks te arvate, et gei olete.”

      „Te siis arvate, et ma olen gei?” küsis ta.

      „Püüan aru saada, miks teie arvate, et te gei olete.”

      „Muretsen selle pärast, et avastan, et olen gei – pärast seda kui mul juba lapsed on. Laste saamine on tohutu vastutus.”

      „Kas olete mures, et teil tekivad seksuaalsusega seonduvad tunded oma laste vastu?” küsisin.

      „Ei, üldse mitte,” vastas ta.

      Märkmetest sai selgeks, et olime mõnda aega seda küsimust lahanud. Michael tundus olevat väga sügavas mures enda pärast, ta oli veendunud, et sel on mingi seos ta seksuaalsusega, ent ma ei saanud selgust, mis see oli, mis teda vaevas. Ta rääkis mulle, et ta alustas suguelu hilja, et Claire oli tema esimene ja ainus sõbratar. Mingil hetkel ütles ta, et naise kirg valmistas talle piinlikkust, ent rohkem ta asja ei selgitanud. Ja ehkki kõik, mida Michael mulle rääkis, tundus potentsiaalselt olulisena, ei saanud ma aru, mida ta mõtles sellega, kui ütles, et on mures oma seksuaalsuse pärast.

      Oma märkmetesse olin kirja pannud, et ta tundus võimetuna taluma abielust tulenevat kaotust. Selle all ei pidanud ma silmas ainult seda, et ta ei saanud enam laps olla, vaid ka teatud muid võimalusi, mis olid seni olemas olnud, aga kaoksid abiellumise korral. Mind hämmastas ka tema ebaküpsus, oma empaatiapuuduses käitus ta ebaküpse noorukina. Tundus, et ta ei saa eriti aru valust, mida oma kihlatule põhjustas. Michaeli kirjelduste põhjal oli selge, et ta kihlatu oli täielikus šokis.

      Ta rääkis mulle, et ta vanemad ja sõbrad arvasid kõik, et Claire on imetore tüdruk – intelligentne ja sooja südamega. Ta oli sellega nõus. Nad olid veendunud, et Michael jääb tüdrukust ilma, kui ta talle abieluettepanekut ei tee, ja nii leidiski Michael end tüdrukule rääkimas, et soovib lapsi ja abielu, tegi talle ettepaneku, nad leidsid endale kodu ja plaanisid pulmi. Michael oli kõike seda teinud, kuna arvas, et peaks seda tegema, et ta peaks seda teha tahtma, ent siin ta nüüd oli, mitu nädalat enne pulmi – ja tundis, et ei saa seda teha.

      Tahtsin mõelda, et pulmade ärajätmiseks läks julgust vaja, ent Michaeli peatumine näis olevat peaaegu sama mõtlematu tegu kui edasiminek. Ja ka tema seksuaalsusega seonduv polnud päris õige – kahtlustasin, et see oli vaid vabandus, mida ta arvas end ümbritsevaid inimesi aktsepteerivat kui ainsat võimalikku.

      Oli selge, et ta püüdis pulmi meeleheitlikult ära hoida, ent ta ei suutnud öelda, miks, ja mina ei suutnud ära arvata, miks. Oma märkmete põhjal tegin järelduse, et ta on depressiooni langemas ja teda tuleb otsekohe aidata. Tal oli vaja kogenud

Скачать книгу