juures, et patsient lahkuks meie esimeselt kohtumiselt tundega, et teda on ära kuulatud ja kuulda võetud. Selle kohtumise lõpul peaks ta tundma, et see, mida ta tuli ütlema, mida tal oli vaja ütelda, on öeldud, seda on kuulatud ja sellest on mõeldud. Peaaegu kõigil konsultatsioonidel tekib üks hetk, kus kõik need asjad haakuvad, kui mõlemad tunnetavad, et nüüd on teineteisest aru saadud. Kui see juhtub, ja see võib juhtuda ükskõik millisel konsultatsiooni hetkel, tekib patsiendil ja analüüsijal tunne, et konsultatsioon on lõppenud, et see, mida oli teha vaja, on tehtud, ent Michaeli puhul seda ei juhtunud.
Mul tekkis palju mõtteid ja ma esitasin need talle, ent lõpuks jäi mulle tunne, et miski ei tundunud mõjuvat. Kui saabus aeg hüvasti jätta, tundsin end veidral kombel kaotajana. Lohutasin ennast mõttega, et Michaeli ei huvitanud niivõrd ära kuulatud saada, vaid hoopis minult midagi saada – ta soovis oma suhtele lõppu ja tundus, et ta vajab selleks minult luba. Tundsin, et ta soovib, et ütleksin midagi, mida ta saaks edasi öelda oma kihlatule ja vanematele, annaksin mingi tõendi haigestumise kohta, mis teda igaveseks pulmadest vabastaks.
Ainus dokument kaustas oli ühe kirja fotokoopia, kus kirjeldasin toimunud konsultatsiooni ja saatsin Micaheli doktor H. juurde. „Kes teab,” kirjutasin, „võib-olla on tal tarvis vaid õige inimene leida.”
Sulgesin oma laua taga istudes kausta ja mõtlesin – mis Michaeliga kõigi nende vahepealsete aastatega juhtuda võis? Kas ta oli nüüd abielus ja laste isa? Ja mis oli takistanud teda Claire’iga abiellumast? Panin kausta kappi tagasi ja keerasin vastuvõtutoa ukse lukku.
Mõni päev hiljem saabus Michael kokkulepitud seansile. Ta võttis seljast pintsaku ja istus tugitooli. Michael vaatas toas ringi, mina tabasin end ta vasakut kätt vaatamas, tahtsin näha, kas tal on abielusõrmus sõrmes. Ei olnud. „Meil mõlemal on veidi rohkem valgeid juukseid peas,” ütles ta.
Vaikisime hetkeks.
„Kuidas saan aidata?” küsisin.
Ta istus vaikselt ja ütles siis: „Üks asju, milles me doktor H. – ga selgusele jõudsime, oli, et psühhoanalüüs ei saa mind tegelikult aidata. Kui aus olla, siis doktor H. – ga sellest analüüsist eriti midagi välja ei tulnud, ent ka see oli iseenesest midagi väärt.”
Ütlesin, et ma pole päris kindel, kas temast aru saan.
Hetkeks tundus ta mõtisklevat millegi üle, mis oli nähtav ainult temale, ja seejärel küsis ta: „Kas te teate Kafka ja Felice Baueri lugu? Kafka oli viis aastat Baueriga väga tihedalt seotud, mõnikord saatis ta talle mitu kirja päevas. Naine elas Berliinis, Kafka Prahas – isegi siis polnud see väga pikk vahemaa, kuid selle viie aasta jooksul, mil nad kihlatud olid, kohtusid nad vaid kümme korda, sageli mitte kauemaks kui tunniks-kaheks. Kui lugeda Kafka kirju,” kõneles Michael, „saab selgeks, et tavaliselt oli ta meeletu – teda valdas ärevus selle pärast, kus Felice käis, kellega kohtus, mida ta sõi või mis tal seljas oli. Kafka soovis oma kirjadele vastust otsekohe ja sattus raevu, kui seda ei saanud. Ta tegi kaks korda abieluettepaneku ja katkestas kihluse kaks korda – pulmi ei toimunud.” Michael ütles, et Kafka jaoks oli eraldatus Bauerist talumatu. „Ainus asi, mis teda veel enam häiris, oli tema juuresviibimine.”
„Kafka sattus ikka ja jälle samasugusesse suhtesse,” rääkis ta mulle. „Tänapäeval me ütleksime, et ta oli skisofreeniline või et ta kannatas mingi nõrgemat sorti Aspergeri sündroomi all, ent nood sõnad ei anna edasi asja olemust. Isik, keda ta kõige enam vältis, oli isik, kellest ta kõige enam sõltus – isik, keda ta kõige enam ihkas. See on minu lugu – Claire’iga, doktor H. – ga. Aja möödudes juhtus nii, et mida rohkem ma doktor H. – st sõltusin, seda enam tundsin, et vajan tema abi, ja seda enam leidsin end seansse vahele jätmas ning soovimas analüüsile üldse lõppu teha.”
Ta rääkis mulle, et kui ta doktor H. juures käima hakkas, oli ta depressioonis – tal oli häbi, et ta niimoodi pulmad ära jättis, piinlik selle pärast, mida ta inimestele rääkis. Ta loobus matemaatikaalasest uurimistööst ja leidis töö pangas, kus tegeles arvutimudelitega. Umbes kuue kuu pärast oli ta leidnud endale uue korteri ja talle hakkas tema uus töö meeldima. „Tundsin end veidi paremini. Kuna alguses toimis teraapia niivõrd hästi, läks veidi aega, enne kui me mõlemad saime aru mõnest ilmsest asjast, näiteks minu vajadusest ohjata meievahelist distantsi. Tavaliselt muutuvad inimesed aja jooksul aina lähedasemaks. Mina lähedaseks muutuda ei suuda. Tundub, et ma ei suuda kuidagi kedagi veidikenegi rohkem usaldada – igatahes mitte palju enam.”
Olukord sai selgeks pärast seda kui ta veel ühest sõbratarist lahku läks. Ta oli olnud suhtes naisega, kes elas New Yorgis, ja suurem osa suhtest toimis telefoni teel. Igal nädalapäeval helistas Michael talle siis, kui naine töölt koju tuli, ja ka enne magamaminekut. Nad nägid teineteist kord iga kolme kuu tagant.
„Tema arvas, et me peaksime tihedamini kohtuma – ka mina mõtlesin samamoodi. Nii ju peakski olema? Ent ma ei suutnud seda – me rääkisime minu intiimsusekartusest, mu kartusest pühenduda, mu hirmust isaks saada. Kui ta pakkus, et kolib siia, hüppasin ma alt ära – samamoodi nagu Claire’iga. Ma lihtsalt ei suutnud seda teha ja me läksime lahku.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
