style="font-size:15px;"> Just niisamuti tundis ta ise, kui ta ema talle kõrvakiile virutas ja võmme jagas.
„„Ära löö mind, emme, ma olen hea, ma olen hea poiss, emme.” Ja kui sellest ei piisanud,” jätkab ta, „palusin ma Jumalat: „Jumal, ära lase tal mind lüüa, ära lase tal mind lüüa. Ma olen hea poiss. Ma annan sulle kõik, ükskõik mida, kui sa mind kaitsed. Palun, armas Jumal, palun.”.”
Kuulen, kuidas ta hingab. Mul on tunne, et ta hoiab nuttu tagasi. Ta ütleb: „Härra Grosz?”
„Jah?”
„Mu majal on võluuks.”
„Võluuks?”
Aasta varem oli ta teinud läbi pika lennu vahepeatusega Hong Kongis. Tund pärast Hong Kongist lahkumist kostus vali pauk, seejärel oli lennuki kabiinis tunda tuule vihinat. Hapnikumaskid pääsesid valla. Kümne kilomeetri kõrgusel asuv lennuk kaotas järsult kõrgust. Ta arvas, et surm on silme ees.
„Mõtlesin, et kui suudaksin vaid püsti tõusta ja lendurikabiini ukse avada, astuksin oma majja. Oleksin kodus, väljaspool ohtu. Pidin juba hapnikumaski ära võtma ja oma turvavöö lahti päästma, kui lennuk jälle normaalse asendi võttis.”
Metroorong, millel mootor seiskunud, või liiklusummik – kus iganes ta ei juhtuks olema, võib ta üles tõusta ja selle ukse kaudu välja, oma majja minna. Üsna palju tema mõtlemises on seotud selle võluuksega. Millest ta loobuma peab, et seda saada? „On ju hullumeelne,” ütleb ta. „Kas pole?”
Ütlen talle, et minu arvates pole see hullumeelne. Väike poiss, kes poeb vopsude eest varju, annaks kõik, mis tal on, võluukse eest.
„Ma ei mäleta eriti oma lapsepõlve. Kui midagi meenub, siis mitte palju. See kõik tundub olevat nii hirmkaugel, surnud. Mõtlen endamisi, et see oli mu lapsepõlv – ei, see on mu lapsepõlv. See pole minu jaoks elus.”
Kumbki meist ei räägi. Kui minut on möödas, hakkan äkki muretsema, et äkki on ühendus katkenud.
„Olen ikka veel siin,” ütleb ta. Hetkeks jääb ta vait. „Minu kella järgi on meie seansile mõeldud aeg peaaegu läbi. Nüüd ei taha ma rohkem midagi öelda. Homme on üks alkoholiga peoõhtu, kuhu pean minema, seega tuleb mul viisteist minutit varem lõpetada, palun vabandust.”
„Tänan, et teada andsite.”
„Härra Grosz?”
„Jah?”
„Ega mul tegelikult Prantsusmaal maja ei ole. Te ju teate seda, kas pole?”
Valetamine
Saladustest
Tema arsti kiri kirjeldas teda patoloogilise valetajana. Kas võiksin anda oma hinnangu? Võib-olla oleks võimalik talle psühhoteraapiaseansse korraldada?
Philip tuli minu juurde intervjuule ühel aprillikuu päeval, nüüdseks on sellest möödas juba paar aastat. Tema arst oli otsustanud ta minu juurde konsultatsioonile saata pärast seda, kui ta Philipi naisega juhuslikult kohalikus raamatukaupluses kokku juhtus. Naine oli arstil käest kinni võtnud ja vaevu pisaraid tagasi hoidnud. Ta soovis teada, kas nad ehk ei võiks arutada viimaseid võimalikke raviviise Philipi kopsuvähi ravis.
Esimesel kohtumisel luges Philip (kes, nagu ta arst mulle rääkis, oli täiesti terve) üles mõningad valed, millega ta viimasel ajal oli esinenud. Kooli rahakogumisüritusel oli ta oma tütre muusikaõpetajale öelnud, et on kuulsa helilooja poeg – seda heliloojat tundis avalikkus vallalise ja geina. Vahetult enne seda oli ta rääkinud oma spordiajakirjanikust äiapapale, et ta valiti kunagi Ühendkuningriigi vibulaskemeeskonna asendusliikmeks. Esimese vale, mida ta mäletas, rääkis ta oma klassikaaslasele.
Kui Philip oli 11–12-aastane, väitis ta tõsimeeli, et MI5 värbas ta agendiväljaõpet saama. Ta meenutas oma direktori noomitust: „Jumala pärast – kui sa valetama hakkad, siis katsu seda vähemalt usutavamalt teha!”
Direktoril oli õigus. Philip oli kohutav valetaja. Ehkki iga vale oli kavandatud mõttega kuulajale muljet avaldada, olid valed siiski mõttetult liialdavad – äärmiselt riskantsed. „Tundub, et teile ei lähe korda, et inimesed teid valetajaks peavad,” ütlesin talle.
Ta kehitas õlgu.
Ta ütles, et kuulajad on väga harva kahtlevalt reageerinud. Ta naine ei pärinud midagi tema imepärase tervenemise kohta, just samamoodi tundus ta vastu võtvat ka teadet, et ta mehel on vähk. Teised, nagu äiapapa, olid kindlasti skeptilisemad, ent ka nemad ei öelnud midagi. Kui küsisin, mis mõju on valetamisel olnud tema tööalasele karjäärile – ta töötas televisiooniprodutsendina –, ütles ta, et sellel alal valetavad kõik: „See on osa tööalastest oskustest.”
Nii palju kui ma aru sain, tundus, et Philip ei tunne sugugi kaasa inimestele, kellele ta valetab, enamasti tundus, et ta ei hooli neist. Vähemalt kuni nädalani enne seda, kui ta minu juurde tuli. Tema seitsmeaastane tütar oli palunud, et isa teda prantsuse keele koduste ülesannete tegemisel aitaks, sest isa oli tütrele alati rääkinud, et valdab prantsuse keelt. Nüüd aga, selle asemel et tunnistada, et ta prantsuse keelt ei räägi, ütles isa tütrele, et ta ei mäleta nende koduloomade nimesid, mis tüdrukul harjutuste vihikus kirjas olid. Tütar jäi vaikseks ja vaatas eemale – isa nägi, et tütar sai aru, et isa oli talle valetanud.
Konsultatsiooni vältel hämmastas mind Philipi avameelsus, aga ma teadsin, et kui ta kavatseb minuga vesteldes tema ise olla – kui ta kogu oma olemuse avab –, siis valetab ta ka mulle mingis asjas. Ja see juhtus üsna pea. Kui raviseansid olid kestnud kuu aega, siis hakkas ta arveid maksmata jätma. Ta rääkis mulle, et on oma märkmiku kusagile ära pannud, ent õiendab arve niipea kui märkmiku üles leiab. Järgmisel kuul rääkis ta mulle, et annetas kuupalga Freudi muuseumile.
Pärast viit kuud uskumatuid lugusid pidin talle ütlema, et kui ta oma võlga ära ei maksa, lõpetame seansid selle kuu seisuga. Just siis, kui ta hakkas viimaselt kokkulepitud seansilt lahkuma, võttis ta taskust tšeki ja ulatas selle mulle.
Tundsin kergendust, et võla kätte sain, aga ma ei saanud päris hästi aru, mis meie vahel juhtunud oli. Philip oli rääkinud üha jultunumaid valesid ja mina olin üha rohkem endasse tõmbunud – olin rääkides rohkem valvel. Nüüd sain aru, et Philip oskas asjatundlikult panna kuulaja konventsionaalsesse rolli, kus see ta valed viisakalt vaikides ära kuulas.
Ent miks ta seda tegi? Milline võis olla sellise käitumise psühholoogiline eesmärk?
Selle küsimusega maadlesime järgmisel aastal toimunud raviseanssidel. Uurisime võimalust, et valetamine oli viis, kuidas teiste üle kontrolli saavutada või siis hoopis oma alaväärsustunnet kompenseerida. Rääkisime tema vanematest – Philipi isa oli kirurg ja ema oli olnud kooliõpetaja kuni oma surmani vahetult enne Philipi 12ndat sünnipäeva.
Ja siis kirjeldas Philip ühel päeval mälestust lapsepõlvest, mis oli senimaani liialt tühine tundunud. Kolmandast eluaastast alates jagas ta magamistuba oma kaksikutest vendadega, kes magasid tema lähedal koikudel. Philip ärkas mõnikord keset ööd inimeste häälte peale, kes üle tee pubist tulles kõva häält tegid. Sageli tundis ta vajadust pissile minna, ta teadis, et selleks peaks ta üles tõusma ja mööda koridori kõndima, ent ometi jäi ta liikumatult voodisse lamama.
„Lapsena märgasin ma voodit,” ütles Philip. Ta kirjeldas, kuidas ta oma niiske pidžaama kokku kärtsutas,
