kauba eest maksta tuli.
Kui mees oli kauba kottidesse ladunud, soovisid nad müüjale kena päeva ja tassisid kraami koos autosse.
Tagasiteel hakkas Aksel rääkima: „Mu naine on invaliid, insuldiga, halvatud voodihaige juba kuus aastat. Ja nagu sellest veel vähe oleks, on tal ka Alzheimeri tõbi. Ta ei saa enam ühegi toimetusega hakkama. Ainus asi, mida veel ise saab teha, on söömine, seda ka viletsalt, toitu pudeneb lusikalt sülle, aga niikaua, kui ta lusikat hoida jõuab, sööb ise. Mõistust tal ei ole ja ka kõnevõime on vilets. Nii me elame siin tasapisi. Meil on tütar ka, aga tütar elab Ameerikas. Tal on pere seal, töökoht. Eestis käib harva, jõulude ajal tavaliselt … Hooldekodusse mina oma naist ei pane. Nii kaua, kui ma tema hooldamisega hakkama saan ja enda tervis laseb, teen seda ise. Andsin endale sellise lubaduse ja olen seda siiani pidanud.”
Mees vaikis mõtlikult, siis jätkas: „Vahel saab meil nalja ka. Ega Luise ju ei mäleta, mis ta minuti eest ütles. Ei tunne ta mind ära ega mäleta tütrest midagi. Vahel arvab, et on noor naine ja siis ta vaatab mind tigedalt ja küsib, miks mulle nii vana mees siia saadeti. Mina siis räägin, et mind ei saadetud, ma olen Aksel, sinu mees. Tema vastu, et miks mul nii vana mees on, ma ei taha nii vana!” Vahel ajab kohe naerma, siis ta naerab ise ka, aga ega ta enam mäleta, mille peale …” Mees jäi vait ning alles natukese aja pärast seletas: „Kui me noored olime, siis ütles Luise alati, et ta abiellus rohkem minu naeru kui minu endaga. Et minu naer nakatavat teda isegi siis, kui naerutuju pole tegelikult ollagi. Nüüd ma vahel vaatan teda ja mõtlen, et mu naer nakatab teda vist praegugi. Kuigi ta jutust enam suurt aru ei saa, aga iga kord, kui ma naerma hakkan, naerab tema ka, endal silmad tühja täis. Siis ma mõtlengi, et …” Vanamees jäi vait ja vaatas autoaknast välja, kusagile kaugele, silmapiiri taha.
Edasi sõitsid nad vaikides. Ragne ei söandanud midagi küsida, näis, et mees oli sukeldunud mälestustesse, ammusesse aega, kui kõik veel ilus oli. Seda arvas Ragne tema näost lugeda võivat. Naisel hakkas temast kahju. Nüüd ta taipas, miks olid muidu viisaka mehe püksid alati pisut kortsus ja kampsun plekkidest kirju. Miks on mõnel inimesel nii pagana raske saatus – elada selles mahajäetud külas nii troostitut ja nukrat elu …
Kui nad Aksli kodu juurde jõudsid, tõstis Ragne kotid autost välja ning aitas need majani viia. Mees tänas teda, otsis siis kilekotist šokolaadikarbi ja ulatas Ragnele.
„Oh, seda küll pole vaja,” tundis Ragne end kohmetult. Polnud ju mingi kulu ega vaev naabrimees autoga poodi ja tagasi sõidutada. Aga Aksel ei lubanud karpi tagasi anda ja Ragne ei hakanud vastu punnima. Kui teine tahab head, siis olgu pealegi.
„Ja järgmine kord, kui tuled, astu läbi. Ma teen sind Luisega tuttavaks ja pakun tassi kohvi. Või piparmünditeed, meie lemmikut,” kutsus mees lahkesti.
„Oh, jumal,” mõtles naine „Ma ei saa siin elus arukategagi jutu peale, ammu siis veel inimesega, kes oma peretki ära ei tunne.” Aga ta ei vastanud midagi, noogutas vaid viisakalt ja sõitis ära.
Jõudnud mõnusat soojust hingavasse majja, pani ta kohe mürgitopsid välja, esikusse, kööki, sahvrisse ja elutuppa. Seejärel istus laua taha, võttis sahtlisse pistetud märkmiku, mille sirvimine nädala eest pooleli jäi, ja luges edasi aastatetagust, läbi valu ja vastuolude alanud armastuse lugu.
„Armastusel ja armastusel on vahe. See tõdemus tuli mulle üllatusena. Arvasin, et minu tunded R. vastu olid samuti siirad, kuigi jah, vist mitte nii sügavad … Eks nad ehk olidki siirad, enamasti, aga täna tean, et on armastusi, mille loed kaanest kaaneni läbi kuu ajaga ja on neid, kus kuu ajaga jõuad lugeda vaid sissejuhatuse, kui sedagi, saades vaid pisut aimu, mis sind ees ootab. Täna kuu aega tagasi sain uuesti endaks.
… Mind on tabanud nutuhood. Just nüüd, kus kõik peaks olema hästi ja mina õnnelik, nutan ma kibedaid pisaraid. Miski rõhub mind ja nüsib meie armastuse nüri noaga viiludeks. Imelik, kuidas ühel hetkel tunned end teise inimese kõrval nii tühisena, pisikese ja tähtsusetu kübemena. Vägisi on tunne, et olen oma armastuse ori. Kardan end peale suruda, tüütuks muutuda. Mida on mul sulle pakkuda iga päev, iga kuu ja aasta?
… Mis tulema peab, see tuleb, mis kaduma on määratud, see kaob. Pea on lollidest mõtetest paistes, aga neid mahub sinna ikka veel ja veel. Miks ma aina kahtlen? Mis siis, kui argipäevad hakkavad ummistama meie armastuse allikat, kuni kasvatavad selle lõpuks päris kinni? Kes oli see, kes ütles: kõrbe teeb veetlevaks see, et kusagil varjab ta kaevu? Mina soovin, et see kaev end veel kaua peidaks, et oleks, mille poole püüelda. Ja et ta janust vaid tilkhaaval joodaks. Ootan, käed rüpes, õhtut, sest koos õhtuga tuled Sina. Ja need käed, mis kogu päeva on rüpes olnud, ärkavad äkki ellu ja põimivad end ümber Su kaela ja soovivad, et see kestaks ja kestaks … Ning hing, mis janus on närbunud, lööks oma õunapuuõied Sinu üle õitsema.
… Eile üksi metsas jalutades leidsin ühe raja, kuhu polnud seni sattunud. Jätsin kingad maha ja mõtlesin, et kõnnin ja vaatan, kuhu see välja viib, ning et kui see tee on ladus ja toob mind tagasi, läheb ka minu elus kõik hästi. Kõndisin paljajalu… kuni jõgi raja läbi lõikas. See jõgi hakkas mind kiskuma, isegi taevas surus mind jõele lähemale. Teisel kaldal õitsesid varsakabjad… Vaatasin neid, keerasin siis selja ja hakkasin tagasi sammuma. Ma teadsin: minust saab Arpo naine.
… Kuidas võis ta olla mulle kogu elu nii ligi, ilma, et ma oleksin seda tundnud? Sest just teda ma ju otsisin … Lugesin täna tööl üht Rimma Kazakova luuletust. See on täpselt see, mida ma kardan. See lausa ehmatas. Keegi oli mõelnud minu mõtteid, tundnud samasugust hirmu ja kahelnud. Luuletus selline:
Kannatavad su õlad
koormat, mis seljas nüüd viid sa –
need pole manamissõnad! –
tunnete parknahkset piitsa?
Kas sinu kätepaar talub,
elab su süda üle –
ei, mitte lahusolu –
vaid seda, et lahkumist pole?
Luues vaid, lõhkumata,
ringis, mis puhas ja ahas,
talud, et kohkumata
talun kõike ma
heas kui ka pahas?
… Kuidas saab keegi nii täpselt sinu eest sõnad ära napsata? Mis saab siis, kui me tüütame teineteist ära, muutume koormavaks? Kas pidev koosolemine võib armastuse eemale tõrjuda?”
Ragne tõusis, et tuld pliidi all segada ja siiber kinni panna. Jah, nüüd meenus talle see ammuloetud luuletus, meenusid ka hirmud, mis värskelt tärganud armastusega kaasa tulid. Hirm, et see ei kesta. Luuletuses oli nii ilusasti öeldud „kas talud, et kohkumata talun kõike ma nii heas kui ka pahas”. Nende tegelik elu läkski teisiti ja Ragne suurimad hirmud said tõeks. Tal ei jagunud jõudu taluda kõike nii heas kui pahas, ja ta andis alla.
Selg kippus ebamugaval vanal toolil istumisest kangeks jääma. Elutoas oli kaks ajast-arust, narmendavate käetugedega tugitooli. Ragne otsustas ühe neist õue viia, puhtaks kloppida, niiske lapiga üle käia ning kööki endale istumiseks jätta. Siis oleks olemine hoopis parem, selg ei jääks kangeks ja jalad saaks mõnusalt enda alla keerata.
Tugitool oli pärit kuuekümnendadest, selline peenikeste puust jalgadega. Selle roheline riie tundus talle tuttav, kuid ta ei suutnud meenutada, kust. Alles siis, kui ta selle õues maha pani, tuli talle meelde, et tema enda lapsepõlvekodus oli olnud samasugune diivan, samasuguse kattega. Kui väikesest killust mõnikord piisab, et ammuunustatud mälupildid alateadvusest välja tuua ja lahti rullida nagu filmilindi! Talle meenus lapsepõlvekodu – kahetoaline korter, kus esik ja WC olid alati kohutavalt külmad, nii et pissil tuli kiiresti käia, et külm ei jõuaks varbaisse karata, ning kus isa teda õhtuti ahju ees sülle
