ainult üksinda. Ühesõnaga – kevad on käes! Kõige hullem aastaaeg, mis olla saab! Kõik minu sees murdub igal kevadel pooleks, läheb lõpuks lootusetult katki. Ma ei soovi kedagi enda kõrvale. Unistan vaid väikesest majakesest üksikul saarel, kuhu saaksin varjuda inimeste ja suhtlemise eest. R. ütles täna, et arvab, et ma ei oota teda sõjaväest ära. Mul polnud midagi öelda. Jah, kevad hakkab üha enam haiget tegema, haiget saades aga haavan teisi. Pean põgenema üksindusse!
… Tühjus, tühjus, tühjus. Isegi suve ei oota ma nagu tavaliselt. See neetud kevad võiks hüpata otse sügisesse, kohe täna. Disharmoonia välise ja seesmise vahel ei lase elada. Isegi see teeb tigedaks, et kevad puudele lehed peale sunnib. Las nad olla raagus. Ja ma ei rõõmusta kunagi lillede üle. Ainsad lilled, mis mind külmaks ei jäta, on piibelehed. Kõik teised võiksidki minu pärast kevadel maa sisse jääda. Mis mõtet on neil tärgata, kui nad niikuinii maha murtakse? Milline rumal komme inimestel, lilli kinkida …
… Olen pimedusega kaetud. Mu elus pole rõõmu. Vaid üks inimene suudab mind elus hoida – see on Arpo. Kui tema kaob, kaon ka mina, võib-olla koguni igaveseks. Vaid tema suudab mind praegu inimeste keskel hoida. Hea, hea sõber …
… Ma olen idioot! Olen kogu elu vastuvoolu ujudes lootnud kuhugi välja jõuda, saanud lainetega näkku, neelanud sogast vett ja muudkui ujunud ja ujunud ja ujunud ja … paigal seisnud. Oh kuidas tahaks vahepeal jalgu põhja panna!”
Ragne vaatas aknast välja. Kas mitte praegu polnud tema elus jälle sama situatsioon, sama elu eest rabelemine ja ühtlasi ei muud kui paigalseis? Tunne, et tahaks jalad maha panna, aga põhi on liiga sügaval. Lootusetu tunne, kuid silmside taamal paistva kaldaga hoiab veel vee peal. Ta tõusis. Selg jäi istumisest pisut kangeks. Ta võttis kotist veekeetja ja pudeli kodust kaasa võetud veega ning hakkas kohvi tegema. Aega oli piisavalt, ta ei pidanud kiirustama, ja see oli just see, mida ta praegu vajas. Ta tundis ennast siin hästi ja see üllatas teda ennastki. Surma hingus polnud majast kadunud, seda võis igas nurgas, igas esemes tunda, aga see ei hirmutanud teda. Isegi vaikus, mis majas valitses, lõhnas surma järele.
Kui kohv tassis jahtus, luges ta edasi:
„Ma olen õnnelik!”
Selline lause vist esimest korda, mõtles Ragne ja jätkas lugemist, rõõm iseenda üle südames, olgugi et see oli rohkem kui kahekümne aasta tagune õnn, mis teda vallutanud oli.
„Nagu mingi viirastus, lummus lasuks mu peal, ja see ei tohi lõppeda! See on liiga ilus ja see muudab mind paremaks. Kesta, igaviku värvides viiv! Ma ei usu ka ise, et võin sind suudelda, paitada, sulle silma vaadata, kartmata, et reedan ennast ja oma tundeid. Või et reedan kedagi teist. Mingit reetmist ei ole, see on kõige puhtam tunne, mis kunagi olnud. Mu süda ei mahtunud minusse ära. Ei mahu siiani, aga hingan sügavamalt, et talle ruumi teha. Raske on uskuda, et see polegi unenägu, et me ei möödunud teineteisest, vaid põrkasime kokku, oimetute, kuid õnnelikena maha langedes. Mitte miski ei loe, mitte miski pole enam oluline. Oleme MEIE.
… Kas ma suudan sind õnnelikuks teha, mina – eikeegi?
… Päike särab kusagil pilve taga. Kui mina päike oleksin, siis ma rebiks ribadeks kõik pilved, kes mind kinni tahavad katta, need on nagu kae silmadel, mis ei lase maailma vaadata. Kõik inimeste seatembud kõrvetaksin ma mustaks, ja augud kõrvetaksin inimestesse, kes on tigedad ja kurjad. Ma armastan, ma armastan, ma armastan. Ja ma ei palu vastuarmastust, sest armastusega ei kaubelda. Olen niigi õnnelik. Ma soovin, et me kunagi teineteisele ei valetaks ja et ma mõistaksin teda. Hukka mõista on alati lihtsam kui mõista, kulunud sõnad, aga nii ju on.”
Ragne pani märkmiku käest, sest vana valu hiilis tasapisi tagasi. Ta oli selle juba unustanud, kuid nüüd tuli talle meelde, kui suured olid olnud tema ootused, kui suur tema armastus. Valed aga lõikasid sellesse armastusse üsna varsti sisse ja mõista oli lõpuks ületamatult raske. Nii jäigi vaid hukkamõist … ja valus lahkuminek.
Ta vaatas kella. Lugedes ja meenutades oli aeg kiiresti lennanud. Kell polnud küll veel nii palju, et ta oleks pidanud minema, kuid ta tundis järsku, et on aeg minna koju, oma lapse juurde, oma pere juurde.
Ta keeras majaukse lukku ja istus autosse. Koduteel valdas teda kummaline tunne. Ta tajus korraga elavalt seda aega ja ruumi, milles ta oli rohkem kui kakskümmend aastat tagasi viibinud, mäletas neid suuri tundeid, mis teda tol korral valdasid. Vahepeal oli aeg need sügavale tema sisemusse peitnud, aga nüüd ujusid nad pimedusest uuesti valguse kätte. Aga aeg, halastamatu, oli teinud oma töö …
5
KUI RAGNE JÄRGMISEL KORRAL OMA MAJAKESE JUURDE JÕUDIS, OLI vahepeal märkamatult möödunud terve nädal. Jettel oli alanud koolivaheaeg ja seetõttu polnud ta leidnud aega, et siia tulla. Kui ta nüüd kööki astus, valdas teda korraks pettumus. Tema puhtaksküüritud köögis olid hiired jälle pidu pidanud. Laud oli uuesti hiiremustast täpiline ja prügikott, mis eelmisel korral autosse ei mahtunud, oli aukliks näritud, tühjad kilekotid ja muu sodi kööki mööda laiali veetud. Kuid Ragne ei jäänud kauaks nukrutsema. Ta tahtis oma päeva meeldivalt veeta ja selleks tuli tegutseda. Mis muud kui jälle köök koristada ja tuli alla teha, sest majas oli külm kui hauas. Ta ei raisanud aega, tõi kuurist puid, tegi tule alla, seekord enne lõõris ajalehte põletades, tõi vee ja hakkas uuesti pesuvahendiga kõike üle käima. Pliit tõmbas, mis mühises!
Juba tunni aja pärast istus ta laua ääres, tass teega ees auramas, õhk köögis meeldivalt soe. Täna oli ta kodust kaasa võtnud uued kardinad köögiakendele, laudlina ja kaks uut kaltsuvaipa. Puhtad kardinad akende ees andsid köögile kohe pisut värskema väljanägemise. Milvi vanad kardinad, mis ta maha võttis, oli päike aastatega nii viledaks söönud, et pesus lagunesid need päris ära. Nii tõi Ragne Milvi vanade asemele oma kardinad, mis tal kodust võtta olid.
Hiired aga tegid talle aina enam muret, sest kui ta puhtad vaibad maha laotab ja lauale puhta lina paneb, on järgmine kord jälle seis endine ja ta peab koristamisega otsast peale hakkama. Tal polnud meeles olnud hiiremürki osta, aga nüüd kavatses ta minna lähimasse poodi, mis oli umbes kümne kilomeetri kaugusel, ja osta sealt kohe mitu potsikutäit. Neist loomadest tuli lahti saada, kui ta tahtis siin käia.
Teejoomise lõpetanud, istus ta autosse ja sõitis mööda porist külateed maantee poole. Naabri väravas seisis Aksel ja vehkis käega. Pisut vastumeelselt jättis Ragne auto seisma. Ta ei tahtnud aega kulutada ega soovinud võõraga juttu puhuda. Ta tahtis kiiresti poes ära käia, et tagasi jõudes taas oma minevikus seigelda.
„Tere,” ütles vanamees. „Kas ma saaksin sinuga bussijaama?” küsis ta. „Mul on plaan poes käia, saaksin natuke kergema vaevaga, ei pea siis nii palju kõndima.”
„Ma lähen ise ka poodi, nii et saate minuga sinna ja tagasi ka,” vastas Ragne. Papi istus tänusõnu lausudes autosse.
Suurema osa teest nad vaikisid, Aksel püüdis küll paaril korral juttu üles võtta, aga peale ilma polnud neil muust rääkida ja nii jäi ka mees lõpuks vait. Kui nad poe juurde keerasid, oli vaikus juba veidi piinlikuks muutunud.
Poes toimetas kumbki omaette. Ragnel polnud peale mürgi midagi vaja, Aksel aga ostis hulga asju, leti ees makstes suundus veel mitmel korral riiulite vahele midagi juurde tooma, nii et lõpuks sai kraami päris tublisti. Ragne ootas ta ära, et aidata kotid autosse viia. Aksel ja müüja tundsid teinetest, nagu maal ikka, sest ilmselt oli see tolle kandi ainus pood, kust igapäevane toidukraam osteti.
„Kuidas Luise tervis on?” küsis müüja kaupadelt koode maha piiksutades.
„Eks ikka endine, ega siin enam midagi muutu,” vastas mees ohates.
„Jah, see insult on kole asi, võib
