Tal ei tulnud mõttesegi minna ebaõiglaselt saadud kahte parandama. Trotsist õpetaja vastu ei osalenud ta tema tundides edaspidi enam kuigi aktiivselt. Ja kui ikka sugugi ei olnud tahtmist sinna minna, siis läks ta parem linna jäätist sööma.
Alles tükk aega hiljem mõistis ta, millise komplimendi ta tegelikult saanud oli – isegi eakas ja end kirjandusmaastikul kõiketeadjaks pidav õpetaja ei osanud tema ja tõelise luuletaja loomingu vahel vahet teha!
Juhtunu ei kahandanud aga vähimalgi määral Ragne kirjutamisvajadust. Ta mõistis, et see oli miski, mille ta oli sündides kaasa saanud. See oli lihtsalt tema DNA-s sees.
Kui kool läbi sai, riputas ta takunööriga kaela märkmiku ja pastaka, et oleks igal ajal hea kohe kõik huvitavad mõtted kirja panna. Sest kirjapanemata mõte on ju kaotatud varandus, nagu keegi kunagi on targasti öelnud.
Ja kuigi emale ei meeldinud, et ta käis ringi nagu kaltsakas, isa lötakas kampsun üll, jalas veninud põlvedega püksid ja sandaalid, lisaks kaelas takunööri otsas tolknev märkmik, tundis Ragne end täitsa õnnelikuna. Ta meeldis niimoodi iseendale ning ta ei hoolinud sellest, kui see mõnele meeltmööda ei olnud. Ta sukeldus maailma, kus kõige tähtsam tegelane oli tema ise, ja tema unistuseks sai avaldada ühel päeval need kirjapandud sõnad, mida ta naljalt kellelegi lugeda ei andnud.
Ema püüdis meeleheitlikult teda ümber kasvatada, kuid see ei õnnestunud. Isa vaatas nende kokkupõrkeid murelikult pealt ning suutmata ema näägutamist taluda, ütles ka mõne ema seisukohti toetava sõna sekka, aga Ragne ei võtnud neid kuigi tõsiselt. Ta ju teadis, mida isa ise elus väärtuslikuks pidas. Emale oli alati olnud oluline, mis mulje nad teistele jätsid, mitte see, kes nad tegelikult sisimas olid. Ragnel oli mõnikord emast sellepärast isegi kahju, et ta ei osanud elada oma elu, vaid pingutas aina selleks, et muljet luua, elades rohkem teistele kui endale ja oma lähedastele.
Ragne ema oli kaval naine ja talle meeldis hirmsasti olla tähelepanu keskpunktis. Kui seltskonnas juhtus olema mehi, püüdis ta nende kõigiga flirtida, kuigi ta ei läinud sellega kunagi üle piiri. Õnneks oli isa mõistlik mees ega armukadetsenud, kuigi põhjust oli vahel küllaga. Ema oli lõbus ja vallatu, kui asjad sujusid talle soodsalt. See tähendab, kui kõik mehed tahtsid tema kõrval istuda, temaga tantsida ja napsiklaase kokku kõlistada. Kui aga teda ei märgatud ja keegi teine sai tähelepanu rohkem, olid asjad halvad. Siis tõmbus ta mossi ning hakkas demonstratiivselt suitsetama, mida ta muidu ei teinud, mistõttu see teda koledal kombel läkastama ajas. Ta jõi liiga palju ja lõpuks hakkas nutma ning kamandas tütre ja mehe koju, teatades, et see pidu ei meeldi talle. Koduteel heitis ema pisaraid pritsides isale ette, et too on külm ja hoolimatu, Ragne aga saamatu, ja tema üksi peab kogu selle jamaga toime tulema. Kui Ragne oli juba nii vana, et oskas ema mängu läbi näha, vaatasid nad sellistel puhkudel isaga teineteisele vargsi otsa ja pidasid naeru. Kord sugulase sünnipäevapeolt jalgsi koju minnes jäid nad oma pilguvahetusega emale vahele, mispeale ta südamepõhjani solvus, potsti tee äärde rohu sisse maha istus ja keeldus edasi minemast. Isa püüdis teda veenda, meelitas ja viskas nalja, kuid lõpuks vihastas ja jättis ta sinnapaika. Ragne ja isa olid juba tükk aega kodus, kui ema lõpuks saabus, rõõmsas tujus, justkui oleks keegi ta seal kraavipervel välja vahetanud, ja jutustas, kuidas teda oli auto peale võtnud üks ütlemata tore mees, sarmikas, kena ja tark, mitte selline tuim tükk nagu isa, kes ta julmalt üksinda teele jättis. Järgmisel päeval ostis ema endale roosa kostüümi ning hakkas vahel õhtuti sellega väljas käima. Kus, seda ta ei öelnud.
Isa oli rahulik mees ega lasknud end ema tekitatud orkaanidest suurt segada. Ta püüdis elus naljaga hakkama saada, ka keerulistes olukordades. Mõnikord oli see kohatu, aga tihtipeale päästis olukorra ja leevendas pingeid.
Kord ärkas Ragne öösel ema nutmise peale. Ta kuulis isa vihast sosinat ja ema vaikset hala. Kinnise ukse tagant oli tal raske sõnadest aru saada. Sosin vaheldumisi nuuksatustega kestis varaste hommikutundideni. Järgmisest päevast jäi ema roosa kostüüm kappi puu peale, Ragne ei näinud seda tema seljas enam kunagi.
KAUGETEST MÄLESTUSTEST VIRGUNUD, VÕTTIS RAGNE ÜHE OMA märkmikest ja sirvis seda. Märkmiku vahel oli väike paber ja sellel tema enda käega kirjutatud read:
Mu suu on väike
Ja teeb väikseid sõnu.
Kui suur tükk ta lõhki ajab
vahest siis saab suuri sõnu sülitada?
Kuupäeva ega aastaarvu lehekesel ei olnud. „Kas nüüd ongi see aeg, kui suur tükk on suu lõhki ajanud ja käes suurte sõnade sülitamine?” mõtles Ragne nukralt.
Ta luges aastakümnete tagust sissekannet siniste kaantega märkmikust:
„Oh, kui valesti ma olen elanud! Üheksateist aastat kõveratel jalgadel kõndimist, vaid teistele naeruks. Ei tea, kuhu oma tühje silmi peita. Surm, tule mu juurde, ära pööra mu teelt! Jah, ma ei karda seda soovida, sest ma ei taha enam elada.”
Aga surm ei olnud üheksateistkümneaastasele elust tüdinud neiule järele tulnud ja Ragne luges oma järgmist sissekannet:
„Aeg on minu sisse endale sooja pesa teinud ning sunnib mind nüüd endaga kaasa jooksma. Ta ei luba mul seisatada, et saaksin iseendaga üksi olla. Aga ma vajan seda üksiolemist.”
Vajadus iseendaga üksi olla oli Ragnel juba väga varases lapsepõlves. Üksiku lapsena oligi ta enamiku ajast iseenda parim sõber ja mängukaaslane. Suuremaks saades kiskus ta endaga vahel ka tüli, nagu märkmikest lugeda võis. Ka nüüd, aastaid hiljem, igatses ta selle järele. Jah, on viimane aeg oma senine elu üle vaadata, leida kiires tempos kihutava elu seest taas üles ennast ja need sõnad ja tunded, millest suurema osa oli ta pühendanud oma armastatule, oma abikaasale, kuid mis olidki märkmikukaante vahele vangi jäänud.
Ta jätkas märkmiku sirvimist, jättis mõned lehed vahele ja luges:
„Oh, kui hea on vabaneda oma hinge näljatundest!”
See oli hetk, kui ta kohtus esimest korda oma tulevase abikaasaga. Ta tundis selle hetke ära, ilma et oleks pidanud edasi lugema. Sest Arpo oli hingesugulane, olgu see väljend kui kulunud tahes, ja selle tundis Ragne kohe esimesel kohtumisel ära, olgugi, et sel ajal oli Arpo veel kellegi teise armastatu. Sel hetkel hülgas aeg oma kodu tema sees ning kolis mujale. Algas armastus. Kõverail jalgadel elatud elust sai üleöö uus, siresäärne lugu. Seda kinnitasid järgnevad read:
„Mingi pikkade ja teravate hammastega pisik on minu sisse pugenud. Ta sööb ja närib seda hapraks muutunud armastust, mis seni minu sees R. vastu oli … Ma kardan, et ta närib selle niigi õhukese armastuse päris katki …”
Sissekanded olid tulvil magus-kibedaid tundeid, mis nüüd uuesti elustusid.
Süda sees pekslemas, luges Ragne edasi:
„Arpo on armas. Ta korraldas meile koos oma sõbraga naistepäevapeo. Kõik, kogu mu maailm, on selili keeratud. Tundsin äkki, et pean välja minema, ära siit, mingiks ajaks eemale. Arpo ei lubanud, sest arvas, et ma ei tule tagasi. Andsin ausõna, et olen tunni aja pärast tagasi. Ta ei uskunud, kuid lõpuks siiski lubas mul minna, kuigi hoiatas, et õues on kakskümmend viis kraadi külma. Jah, mul polnud külmaga ühiseid huve ega vastastikust mõistmist. Aga praegu oli mulle külma hädasti vaja. Mu pea oli paks ja põsed kuumasid. Mul polnud mingit kindlat sihti ja nii sammusin mööda raudteeäärt linna poole. Siis tuli kaubarong ning ma püüdsin sellega võidu joosta. Rong võitis. Jõudsin raudteejaama ootepaviljoni ja tõmbasin hetkeks hinge. Sain palju targemaks. Näiteks ei teadnud ma tänaseni, et Jürka on türa. Nüüd lugesin seda jaama seinalt. Vaene Jürka. Ega tal vist kerge elu sellisena ei ole … Tagasiteel murdsin teeäärsetelt põõsastelt mõned oksad ja kavatsesin need Arpole kinkida. Mul oli mõte,
