kuna Ragne pelgas metsa. Tavaliselt vanaema saatiski, kuid ühel heal päeval ütles: „Sa oled juba nii suur tüdruk, et võid üksi minna. Kui kaua ma sinu arvates veel sind saatma peaks?”
Nii ei jäänud Ragnel muud üle, kui üksi see kõhedust tekitav teekond ette võtta. Ta mäletas siiani hirmu, mis talle metsa vahel peale tükkis. Puud olid suured ja tema nii pisike nende vahel. Oli ainult vaikus ja tema enda vere kohin kõrvus. Ta jooksis mööda kitsukest rada, süda peksmas nagu hirmunud linnul. Pärast metsa tuli heinamaa, mis oma inimtühjuses polnud linnalapsele sugugi vähem hirmutav. Teerada viis mööda vanast küünist, mille päikesest halliks muutunud seinalaudadele ta hingetõmbamiseks korraks selga toetas. Edasi oli juba lihtsam, sest kohe pärast heinamaad tuli sarapuusalu ning selle tagant paistiski naabrite laut.
Kuigi mets teda lapsena hirmutas, õpetasid just need üksipäini ette võetud retked teda metsa armastama. Sealt võttis ta kaasa ka imetluse ja aukartuse, mida ta metsa vastu tundis.
Mida aeg edasi, seda igavamaks maal käimine Ragne jaoks muutus. Ta oli saanud vanemaks, Hellel olid juba peigmehed, mistõttu lakas onni ehitamine teda enam ei huvitanud, ning Ragnet hakati kaasama põllutöödele ja heinateole. Talle ei meeldinud maatööd, ja kui vähegi võimalik, püüdis ta neist kõrvale hiilida. Koristada tube või korjata rannas kanadele teokarpe ehk kulkusid, nagu vanaema neid nimetas, oli talle tunduvalt meeldivam, kui põllul rohida või troopilise kliimaga kasvuhoones tomatite ja kurkidega mässata. Heinategu vihkas ta samuti, kuid veelgi hullem oli valvata tädilapsi, kes olid siis alles päris pisikesed. Lapsehoidmisest pääsemiseks oli ta valmis mõnikord isegi lakka ronima, kus tuli haisvaid ja tolmavaid, sääri valusalt trokivaid heinu kokku tallata. Ragne ei mõistnud neid, kes rääkisid, kui mõnus on värsketes heintes magada. Ta proovis seda korra, kuid külge keerates sahisesid isegi läbi vatiteki torkivad kõrred valjult ja ajasid une pealt, koera haukumine lakaluugi all võttis viimase uneraasu ning kui vastu hommikut üks sitikas tema kõrva sisse puges ning seal järgmised kolm päeva tiibadega vastu kõrvatrumlit pekstes põrgulärmi tegi, oli Ragne jaoks lakas magamisel alatiseks kriips peal.
Tädipojad olid küll vahvad sellid, aga omade kiiksudega, nagu lapsed ikka. Kõige kohutavam oli nende lõunauinakule sättimine. See võttis mõnikord tunde. Vahel jõudis õhtu kätte ning naasklid ei jäänudki magama. Oli kohutavalt jube lebada voodis ja oodata kellegi teise und!
Pärast nende kantseldamist lubas Ragne endale, et ta ei sünnita mitte kunagi mitte ühtegi last.
Ainus, mis maal tüdrukut köitis, oli traktoriga heinamaalt heinasao küüni juurde viimine ning isa veoautoga sõitmine, kus jalad vaevu pedaalidele ulatusid. Isa oli kutseline autojuht ning see töö oli tema tõeline kutsumus, nõnda siis oli loomulik, et ta oma ainsa lapse juba varakult rooli taha torkas. Vahel tundus Ragnele, et emapiimaga polnud ta midagi kaasa saanud. Kõik, mis tal oli, tuli isalt.
Hiljem sai ta teada, et polnud rinnapiima kunagi saanudki, nii et asjade selline käik oli igati loogiline.
Teismeliseeas juhtus aga nii, et tagasihoidlik ja sõnakuulelik Ragne muutus üleöö halvaks lapseks. Ta heitis ühel õhtul kukupaina magama, kui mitte arvestada taskulambiga teki all poole ööni raamatu lugemist, ja ärkas järgmisel hommikul turtsaka ja trotsi täis plikana. Ta oli selle pooliku öö jooksul teisenenud. Digimuutunud, nagu tänapäeva lapsed ehk ütleksid. Ragne isegi ei mõistnud, mis temaga juhtunud oli. Võib-olla oli ema lõputu tänitamine vilja hakanud kandma, kuid need viljad polnud söödavad. Alles nüüd sai tema ema näha õudust ja muret, mida ta polnud oma kõige halvemas unenäoski kujutlenud. Endisest arglikust oivikust sai tõeline mässaja. Ta hülgas senised sõbrad ning liitus grupi oma klassi liidritega, kes pärast tunde baarides aega veetsid, vastiku maitsega kibedaid sigarette suitsetasid ja pidude ajal kultuurimaja nurga taga poistega kõikvõimalikke vägijooke trimpasid. Ranits ja kilekott kehalise kasvatuse riietega näpus, maanduti pärast tunde baaripukile. Sealne elu, kirev ning ahvatlevalt paheline seltskond, sigaretisuits ja magus alkoholihõng mõjusid kui oopium nende noortele ja tundlikele meeltele. Seal oli elu. Ja ka valu. Vähemalt nii tundus Ragnele. Ta hakkas käima pidudel ning jõudis koju tihti alles vastu hommikut. Kui ta vaikselt tuppa hiilis, selgus, et ema on üleval ja nutab elutoa diivanil. Isa teeskles magamist. Ragnel oli oma vanematest kahju, talle tegi haiget, et nad pidid teda sellisena välja kannatama, kuid ta ei suutnud enam olukorda kontrollida ning pidurit tõmmata. Lõpuks ometi oli ta hakanud elama! Ta oli keegi ja teda märgati!
Kui ema järgmisel päeval tema peale karjus, teda kõikvõimalikes koledates asjades süüdistas, joomisest kuni litsilöömiseni välja, tundis ta, et pole tegelikult midagi valesti teinud. Ta polnud oma väärikust kaotanud. Kui Ragne aga nägi isa hommikul end tööle seadmas, sõnagi lausumata, silmad magamatusest punased ja nägu väsimusest hall, siis tundis tüdruk, kui väga ta oma vanemaid tegelikult armastab.
Jah, temast oli saanud oma vanematele tõeline nuhtlus. Mis kõige hullem, vanemate hoolikalt teenitud raha, millest suur osa kulutati tütre riietele, läks tühja, sest selle üleöise muutumisega oli Ragnes tekkinud trots ka ilusate riiete ja ontliku välimuse vastu. Tema lemmikuteks said isa vana väljaveninud töökampsun, milles oli kaks lisaväärtust andvat, tõenäoliselt akuhappest sündinud auku, villased ruudulised, veninud põlvedega püksid ja maailma kõige koledamad jalanõud, ainsad, mida nõukaajal kõigist poodidest vabalt võtta oli, sest mitte keegi peale Ragne ei ostnud neid. Need olid kakavärvi kunstnahast sandaalid, tõeliselt jubedad jalavarjud. Ema suure vaevaga muretsetud täistallaga rihmikud seisid kasutult esikuriiulis ja kogusid tolmu. Ja kuigi ema keelas tal kategooriliselt nende jubedate sandaalidega välja minna, läks Ragne ikka. Isa ei suutnud ema näägutamist lõpuks enam taluda, võttis käärid ja lõikas oma lapse lemmikud ribadeks. Ragne paugutas uksi ja nuttis, sest talle oli arusaamatu, miks omistati nii suurt tähtsust millelegi sedavõrd tühisele nagu riided ja jalanõud. See polnud ju üldse oluline, vaid miski muu, see, mis on sinu sees. Ta tundis, et vanemad ei mõista teda ja tema ei mõista neid.
„Kellesse sina küll läinud oled?” küsis ema alati vihaselt. Kui Ragne siis isale otsa vaatas ja isa muigamas nägi, teadis tüdruk täpselt, kellesse ta läinud on.
Aastatepikkuse analüüsi tulemusel oli ta lõpuks mõistnud, miks ta oli just selline nagu oli. Temast sai iseenda parim psühholoog ja nõustaja. Võis öelda, et ta oli aastatega oma lapsepõlve selgeks mõelnud. Tema püüdlused lapsena emale meeldida ei kandnud vilja, ükskõik kuidas ta ka ei pingutanud. Ikka jäi midagi puudu ja teda saatis pidevalt ema kriitika. Lõpuks ta väsis ja hakkaski kellekski teiseks, selliseks, nagu ema teda oma sõnul arvas olevat. Vaid kaks asja tõid teda tagasi tema tõelise mina juurde – autorool ja luuletamine.
Luuletusi kritseldas ta juba lapsena paberilipakatele ja koolivihikutesse. Isegi kontrolltöö ajal, näiteks matemaatikas, milles talle annet antud ei olnud, kirjutas ta numbrite ja tehete asemel luuleridu, mille eest viitesid loomulikult ei saanud. Matemaatikas ei hinnatud Ragne õnnetuseks sõnaosavust, vaid matemaatilisi lahendusi, mida tal matemaatikaõpetaja pahameeleks aga pakkuda ei olnud.
Ragne süda ja hing olid tundeist tulvil ja need otsisid väljapääsu sõnades. Tema lemmiktund oli kirjandus. Ja kui juhtus veel olema kirjandi kirjutamise päev, oli see Ragnele kui puhkus, mis talle naeratuse näole tõi, samal ajal kui teised narmendavaks näritud pastakast sõnu välja imeda püüdsid. Ragne ei teinud kunagi mustandit. Talle näis, et mõtted, mis ta peas tiirlevad, on nii puhtad ja värsked, et neid pole vaja viimistleda ega lihvida. Sõnad tulid otse paberile kogu oma ilus ja valus, nagu vastsündinud, puhtad ja veatud.
Ragnele jäi valusalt meelde seik tema hilisest teismeliseeast, mil ta polnud enam kukupai õpilane, vaid õpetajate põlualune. Kirjandustunniks tuli ette valmistada omaloominguline pala. Samal ajal, kui teised õhtul kodus higistades vaevaga sõnu otsisid, pani Ragne mõne minutiga luuletuse paberile. Kui ta oli selle järgmisel päeval klassi ees, rõõm südames, ette kandnud, tõmbas õpetaja suu põlglikult kriipsuks ja salvas: „Oleksid võinud vaeva näha ja ise kirjutada,
