käinud, uks on lukus,” ütles ta lõpuks.
„Milvi oli seitsmekümne kolme aastane ja elas siin üksi,” jätkas Marit. „Lapsed olid laiali, nagu ikka. Vanainimene oli kokkuhoidlik ja sõbralik, külajoodikud kasutasid seda ära ja käisid alailma temalt raha laenamas. Milvi andis ka, ta oli lahke naine. Aga see oli rumalus. Sest ühel päeval, kui lapsed enam ema telefoni teel kätte ei saanud, tulid nad siia ja leidsid ta magamistoast tapetuna. Kirvega oli raiutud, nii et tuba verd täis. Ma räägin nii, nagu see asi tegelikult oli, ei hakka ilustama. Seda peab ju teadma. Ka eelmine maakler, kes selle maja Alvarile ja Margitile müüs, rääkis loo ära, kuigi Milvi lapsed ei olnud algul sellega nõus, et ta seda ostjatele avaldab. Rumal ju, see oleks niikuinii välja tulnud. Nii väikeses kohas ei jää sellised asjad mitte iialgi saladuseks. Lapsed pidid tulema ja maja ära koristama, ainult sellel tingimusel oli Margit nõus tehingu tegema, kuid aeg läks ja läks, ei tea, kas Milvi lastel tuli julgusest puudu või ei leidnud nad kedagi, kes oleks olnud nõus seda võigast tööd tegema. Muidugi oli Margit sellest kõigest šokeeritud ja keeldus lõpuks lastega siia tulemast. Koht, millest pidi saama nende unistuste kodu ja kus pidi algama remonditud idülliline pereelu, oli mõrvapaik. Alvar võttis asja rahulikult, talle tundus isegi, et sellisel kohutava looga kohal on loomingulises mõttes eriline aura. Ta ei näidanud Margitile seda tagumist tuba, pani lihtsalt ukse lukku ja nii see asi jäi. Nii et ka minul pole aimugi, mis seisus see tuba praegu on. Margit proovis siin mõned korrad käies nende hirmsate faktide ja majaga kohaneda, aga loobus üsna ruttu. Ta sai aru, et see pole koht, millest ta oli unistanud. Ja nii läkski maja uuesti müüki. Vot selline lugu.”
Marit ootas, mida Ragne ütleb, ja küsis siis äkitselt: „Milleks sulle see maja? Sul on ju endal ilus maja olemas, miks sa tahad siin olla, ma ei mõista.”
„Ma jätaksin selle enda teada,” vastas Ragne ning lisas pärast väikest pausi: „Ega ma ei teagi tegelikult, kas mul on seda vaja. Aga ma tahan teada saada. Vaatamata sellele jubedale loole, tahan selle maja siiski üürida. Aga mis mõrtsukast sai?” tahtis ta teada.
„See jube inimene, mustlane, jõudis tappa veel kaks vanurit siin lähikonnas, õnneks küll mitte samas külas. Aga Milvi mõrva ta üles ei tunnistanud ning kuna tõendeid vist ei olnud piisavalt, siis jäi see asi lahendamata. Süüdistus esitati talle vaid kahes mõrvas. Mina olen sada protsenti kindel, et ka Milvi on tema hingel, sest käekiri oli sama, kõigi kolme puhul oli kasutatud kirvest, raha ja alkohol olid kõikidest majadest kadunud, majad segi pööratud. No kui palju siis selles piirkonnas neid mõrvareid veel on?” oli Marit pahane. „Kas sa oled täiesti kindel, et tahad seda maja?”
Ragne noogutas.
„Okei siis,” Marit võttis paberid kausta vahelt välja. „Vaata veel kord üle, saatsin sulle need ka meilile, et saaksid pilgu peale visata, kas sa jõudsid vaadata?” muretses ta.
„Kahjuks ei vaadanud, ma pole mitu päeva oma meile lugenud,” vastas Ragne ja hakkas lepingut lugema.
Marit ootas kannatlikult akna all seistes ja piidles silmanurgast Ragnet. Naine oli hoolikalt meigitud, kuid näis väsinud olevat. Ta polnud vana, vast neljakümne viie ringis, aga tema olekus oli midagi rusutut ning see äng oli surunud tema õlad ettepoole längu. Nagu mingi sisemine raskus vajutanuks teda lauale lähemale, kui ta lepingut luges. Marit ei söandanud midagi küsida. Ta teadis, et Ragne ei ole eriti jutukas, nii et vaevalt ta soovib oma kummalise majaüürimise põhjustest rääkida. Nad pole ju nii head tuttavad, et sellistest asjadest rääkida.
Mõne aja pärast lükkas Ragne paberid endast eemale ja vaatas aknast välja. Marit ei sekkunud, ta lasi naisel rahulikult mõelda. Kui Ragne tema arvamust kuulda tahaks, siis tema seda üürilepingut sõlmida ei soovitaks. Vana maja, pealegi sellise minevikuga … Teed pole ollagi, kõik on umbe kasvanud, laguneb. Mahajäetud, üksildane ja jube paik. Aga Ragne võttis pärast lühikest mõtlemist pastapliiatsi ja kirjutas hoogsalt lepingule alla.
„Muide, see tagumise toa uks on tahmaga mustaks mäkerdatud. Sa ehk ei pannud tähele, aga välisuks ka. See on sõrmejälgede võtmisest. Margit püüdis seda maha pesta, aga asjatult. See ei tule maha. Nii et kui see sind häirib, siis pead uksed ilmselt üle värvima. Ja võib-olla ka tagumise toa põranda või seinad. Nagu ma juba ütlesin, ma ei oska sulle öelda, mis olukord seal on. Oota üks hetk, ma helistan Margitile ja uurin, kas ehk võti ei ole tal siin kusagil. Tunnistan ausalt, et pole seal toas ise ka käinud. Ebaprofessionaalne, eks? Maakler ju peab teadma iga nurka asjast, mida ta müüb. Aga üksi maja üle vaatamas käies ei suutnud ma sinna minna. Nii et palun vabandust.” Ta lõpetas ja valis müüja numbri.
„Tere Margit! On sul aega korraks rääkida? Oleme üürnikuga siin, majas … jaa, ta võtab üürile. No mis siin uskumatut? Aga ole hea, ütle, ega sul tagumise toa võtit siin kusagil ei ole? Uks on lukus ja me ei pääse sinna. Aga tahaks vaadata …” Paus. Marit kuulas ja noogutas murelikult ning jätkas: „Selge. Siis pead saatma postiga, kui ise niipea siiakanti ei tule.”
Ragne segas vahele ja Marit kattis telefoni korraks käega.
„Ütle talle, et ma ei pea ju sinna tuppa minema. Mul pole seda vaja. Mulle piisab ka köögist ja elutoast, tegelikult piisaks ka ainult köögist,” lausus Ragne.
„Kuule, üürnik ütleb, et tal pole sinna tuppa asja ja ta ei hakka seda niikuinii kasutama …” rääkis maakler uuesti telefoni. Seejärel ta noogutas kuulates, jättis hüvasti ja pani telefoni taskusse.
„No mis siis ikka,” võttis ta seejärel jutu kokku ja pistis üürilepingu ühe eksemplari kausta vahele. „Ma ei oskagi sulle midagi soovida. Võib-olla lihtsalt seda, et leiaksid siit selle, mida otsima tulid. Ja loodan väga, et sa ei pettu. Kui sul midagi vaja on või kui küsimusi tekib, helista mulle. Omanike kontaktid saad lepingust, kui vaja peaks olema, aga üldjuhul ei taha nad selle majaga eriti tegemist teha. Siia nad ilmselt ei tule, kuna neil ei ole selle kohaga mingit sidet, nii mulle öeldi. Tagumise toa võti on Alvari käes ja naine ei tea mehest suurt midagi, kus see elab või liigub. Paistab, et nad ei suhtle enam omavahel. Aga kui sa ümber mõtled ja leiad, et tahaksid ka tagumist tuba kasutada, siis helista mulle, ma ajan selle võtme sulle välja. Nii, kas sõidad kohe koju või jääd veel siia?”
„Jään veel veidikeseks.”
„Vaatan sind ja imestan: ei mingit hirmu! Kange naine!” naeris Marit. „Ah jaa, see köögiuks, mis eest ära kukkus. Kas su mees ehk saab selle ise korda teha?” küsis ta.
Ragne mõtles veidi ja vastas: „Arvan, et mitte. Ta ei tea sellest kohast.” Nähes maakleri silmis üllatust, selgitas ta: „Mul on vaja endale ruumi. Hingamise jaoks, mõtete jaoks. On mõtteid, mis on vaja lõpuni mõelda, võib-olla ka lahti kirjutada. Ma pole seda seni julgenud teha, mõni mõte on nii hull. Las see uks praegu olla, tõstan ta esialgu kõrvale, eks paistab, mis tast edasi saab.”
„Sul on kõik olemas, Ragne,” ütles Marit julgust kokku võttes. „Raske on sinust aru saada. Roland on tubli mees, ta on sind hoidnud, pere eest hoolitsenud. Ma tunnen teda, oleme ju endised töökaaslased. Miks sina küll alati metsa poole vahid ja omade poole seljaga oled?”
Ragne ehmus. Ta tundis end ebamugavalt ega tahtnud sellest rääkida.
„Ma ei tea seda isegi,” vastas ta siiski, vaikselt, otsekui kardaks, et keegi võib pealt kuulata. „Ma tahan alati midagi muud. Ma pean kogu aeg seda muud otsima. Ma pean kogu aeg metsa poole vaatama, sest ma kardan, et elu saab otsa ja mul jääb see leidmata ja nägemata …”
Marit vaatas teda nõutult ega öelnud enam midagi. Ühest küljest ta mõistis, teisalt jälle mitte. Mõlemad tundsid end ebamugavalt.
„Ah jaa, oleksin
