et õnnetud linnupojad on tema villase tutimütsi sees miskipärast hinge heitnud, sulgedeta roosad peenikesed kaelad ripakil, marjapõõsaste alt neile toiduks korjatud vihmaussid nokkade ees krõmpsuks kuivanud … Need olid armsad ja soojad mälestused, mida see vana roheline tugitool temas äratas.
Ta kloppis tooli ja jättis selle mõneks ajaks välja tuulduma. Ilm polnudki täna halb, pilved polnud kadedad ja lubasid ka päikesel vahetevahel end näidata.
Kui naine tagasi tuppa läks, luges ta järgmist:
„… Reedel hakkan oma kahekümnendat sünnipäeva pühitsema. Nii vastik! Minu arust peaks igaüks oma sündimise päeval iseendaga kahekesi olema ja tõtt vaatama. Ning tõdema, et isand Surm on pika sammu taas sulle lähemale astunud. Mis teha, elu ongi ju selline. Telg, mille ühes otsas on sünd ja teises surm. Kui pikk see telg kellelgi on, seda ei oska keegi ennustada. Sünd ja surm on nagu ühemunakaksikud ühte nägu ning teineteiseta eksisteerida ei saa … Miks ma peaksin selle üle rõõmustama ja seda tähistama?
Miski vajutab ja vajutab ja mina jään aina madalamaks ja madalamaks. Raskus rõhub, kõri on nagu vatti täis ja hingamine on raske ja tüütu töö. Kõik hääled on ammu ära tuntud, kõik lõpuni kuuldud. Iga ese mu ümber on iiveldamapanevalt mällu sööbinud ja see maailma mõttetus takistab mind õnnelik olemast. Mul on tunne, nagu ma lendaksin süsimustas taevas, pilvedest ülevalpool. Ja siis korraks, tõesti vaid viivuks need pilved mu all rebenevad ja ma olen ühe silmapilguga selle maailma lõpuni ära vaadanud …
Peksin täna oma käekella klaasi haamriga katki. Hakkas kohe tükk maad kergem. Aga mitte piisavalt. Veel mõnda kella oleks vaja. Kõik jamad algavadki kellast, ajast. Pole vaja mulle pidevalt surma lähenevaid samme tiksuda! Oh kurat küll, ma olen selle maailma juba liiga ära näinud! Ja Siiri, anna andeks, see oli ju sinu kell, mille kunagi sinult laenasin. Aga ma usun, et sina saad aru, mõistad mu tundeid …
Arpo, ma olen maailma kõige rumalam inimene! Armastus sinu vastu ei tee mind targemaks. Imelik, et armastus laseb lollusel mu sees endiselt edasi elada, suutmata teda mürgitada. Või polegi armastusel, sel suurel tundel, võimu kedagi ega midagi mürgitada?
… Sünnipäev on peetud ja jaanipäevgi möödas. Minu armastus kasvab iga päeva, iga tunniga. Täna taipasin, et meie koosolemine ei hakka kerge olema. Oleme mõlemad millegi otsijad, teadmata, mis see on, mida me leida tahame. Me ajame end ummikusse, vääname selged asjad kõveraks ja valime ristteel seistes ikka selle käänulise ja porisema. Armastus ei ole lahendus, vähemalt meie puhul mitte. Mis meid ees ootab? Miks me ikka ja jälle ajame lõnga sassi, selle asemel, et seda toredaks keraks kokku kerida? Ma kardan, et me ükskord kaotame teineteist, ja seda ei ela ma üle.
… Arpo ütles täna, et ma ei tohi kogu aeg temale mõelda. Aga kuidas ma teisiti saan? Mis inimene mina ometi olen?! Miks ikka ja jälle ragistan soises rägastikus, kui sile ja sirge asfalt kulgeb ometi otse mu kõrval?
… Istun arsti ukse taga ja värisen hirmust. Hea, et Arpo antud õnnekivi mul kaelas on, saan selle kaudu osa hirmust ja valust temale kanda. Usun, et ta kannatab selle välja. Kuidas siis muidu.
… Hirmul pole mitte lihtsalt suured silmad, vaid lausa vasika omad. Kogu minu kartus oli asjata. Arpo õnnekivi, aitäh sulle!
… Üksinda suitsetamine sünnitab kummalisi mõtteid. Näiteks praegu mõtlesin, et kuidas vaatab surnu eikuhugi? Miks elus inimene ei saa vaadata asjade ja maailma taha, kõiksusse? Mida surnu seal näeb ja kas ta üldse näeb? Lihtsalt üks mõte. Hoian Arpo kirjad alati enda ligi. Et kui kukkuma hakkan, siis oleks, millest kinni krabada. Täna avastasin, et iga kord, kui iseendaga kokku põrkan, vaatan ennast nagu võõrast. Millal ma end ometi ära tundma hakkan? Elu veereb hooga edasi, mina muudkui vananen, aga pole midagi loonud. Tunnen, kui palju mu vaim vahel suudaks, aga ei tea, mida ta suudaks suuta. Nii kaovad päevad, tühjusest tulevad ja tühjusse kihutavad. Nii üksluiselt, et eelmist homme ei mäleta. Ometi peaks iga sekund olema eriline, sündmus omaette.
… Hiiumaal käidud! Oli päris vahva. Sain Arpoga koos olla ja see on kõige tähtsam. Ühel õhtul käisime baaris ja seal oleksin mingi purjus paksu käest peaaegu tappa saanud. Ta tuikus ligi ja lällutas: „Kas sa oled mingi sitapea?” „Muidugi olen,” vastasin ausalt. Aga see vastus vist ei meeldinud talle. Õnneks lahenes kõik kenasti. Üks Arpo sõpradest, meie küla poiss, tunnistas mind tantsitades, et kardab minusse uuesti armuda. See oli üllatus. Mul polnud aimugi, et ta minusse armunud on olnud. Kogu õhtu istus ja vaatas mind. Kinkisin talle ühe suudluse. Mul on Arpo, ütlesin, mina sind õnnelikuks teha ei saa. Pärast võtsime Arpoga kumbki konjakiklaasi ja läksime rõdule. Istusime selle servale. Kas sa armastad mind veel? küsis äkki tema. No mis küsimus see on, rohkem kui elu ju. Aga noogutasin ainult, ei öelnud midagi. Ja lükkasin tühjad pokaalid üle serva alla asfaldile. Need kaks lendasid tuhandeks omavahel segunenud killuks. Jah, ma ei ole iialgi niimoodi armastanud …
… Valmistume pulmadeks. Kas nüüd siis on meie tunne sedavõrd küps, et oleme valmis kogu eluks jah-sõna andma? Juba ammu unistame oma kodust. Sellisest, kus oleks vana mööbel ja mis oleks meie nägu. Täna räägiti raadios, et muinsuskaitsjad ostavad muuseumidele vana mööblit kokku. See ajab hinnad üles ja kardan, et me ei suuda seda endale muretseda. Aga need on ju vaid asjad. Mulle piisaks ka suurest põllukivist keset tuba ja küünaldest. Ja Arpo peab olema. See ongi kodu. Ei tohi end alla suruda ega võõraste sulgedega ehtida. Tuleb olla ise. Mulle tundubki, et Arpole on liiga tähtis see, mis mulje ta teistele inimestele jätab, ja et ta surub oma mina alla. Aga ei tohi! Tuleb olla loomulik ja vaba, vaba piirangutest, rollidest ja maskidest.
… Ma olen üleni valu täis. Võimatu on kirjeldada, kui suur see valu on, ja kui suur süü. Mul on tunne, nagu oleksin oma kõige kallimat inimest alt vedanud. Minu neetud keha otsustas, et see laps, keda ma endas enese teadmata kandnud olin, jääb sündimata. Ja nii heitiski ta selle õnnetu välja. Ma igatsen su järele, Arpo. Just nüüd, kui ma sind kõige rohkem vajan, pean ma olema siin, haiglas. Ma aina nutan ja nutan, aga seda valu on võimatu välja nutta või miskitmoodi pisarais lahustada. Ma olen segaduses. Arpo käib mind küll lõuna ajal vaatamas, aga see ei lohuta. Mu elus pole kunagi hullemat aega olnud, kui eile, täna ja homme. Alles nüüd ma mõistan, mida tähendab lause „ma ei saa sinuta elada”. Sest ma tõesti ei saa. Pole, mida hingata. Südamel pole ruumi. Püüan end raamatutesse unustada, et mitte mõelda. Aga silmad veavad alt. Niipea, kui raamatu käest panen, on valu ja igatsus tagasi. Olen valmis tapma igaühe, kes ütleb veel, et ka kõige suurem armastus hääbub ajapikku!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
