style="font-size:15px;"> Nad soovisid teineteisele kõike head, Ragne tänas ning Marit astus uksest välja. Kui automüra vaibunud oli, püüdis maad võtnud vaikus Ragne endasse. See oli nii suur ja kajav vaikus, et lõi kõrvad kohisema. See kohin oli nagu kosk, langev kosk tema enda peas. Ragne köhatas korraks, et mitte sellesse välisesse vaikusse ja omaenda sisemisse kosekohinasse ära uppuda. Ta peas tiirlesid mõtted, aga hirmu ei olnud, jah, kummalisel kombel ei tundnud ta hirmu ega kõhedust. Oli vaid teadmine, et üks kena lahke inimene oli siin, oma kodus tapetud. Väga võikal viisil pealegi.
Ragne istus veel natuke aega ning otsustas siis koju tagasi sõita. Uksest väljudes meenus talle koer. Ta käis kõik ruumid läbi, vaatas igasse nurka, pööningule, kuid peni polnud kusagil.
„Ju ta lipsas vahepeal välja,” mõtles Ragne ja keeras väljudes majaukse lukku.
4
JÄRGMISEL HOMMIKUL VIIS RAGNE TÜTRE KOOLI NING VÕTTIS SUUNA oma õnnetu üürikodu poole. Ta oli kaasa võtnud mõned koristusvahendid ja plaanis köögis põhjaliku puhastuse teha, et vabaneda hiiresitast ning – korjustest, et tühjalt seisnud majja pisutki puhtamat õhku luua. Kadunud Milvi kindlasti rõõmustab, kui pilvepiirilt seda kõike nukralt ja igatsedes vaatab.
Ragne jõudis külateele. Naabrimees – see ainuke, kes tegelikult päris naaber ju ei olnudki, sest tema maja oli Milvi omast üsna kaugel – seisis õuel, kui Ragne tema väravast mööda sõitis. Viisakas olnuks ehk kinni pidada ja oma tulekust teada anda, kuid Ragne ei tahtnud aega kaotada, sest toimetamist maja juures oli palju ja pealegi tahtis ta üksi olla. Selleks ta siia ju tulnud oligi, et inimestest kaugemale saada. Inimestest, kelle vastu ta oli usalduse kaotanud. Aga võib-olla polnud seda usaldust kunagi olnudki.
Ilm oli taas sompus ja kõle tuul rebis puudelt pruunikaid lehti, justkui püüdes neid kiiremini paljaks koorida. Õunapuud aga hoidsid oma ihukatteid visalt kinni ning maha pudenes vaid üksikuid. Kased seevastu olid ammu vastupanust loobunud ning kõikusid kohmetult tuules, justkui oma alastust häbenedes.
Ragne viis koristamiseks kaasa võetud kodukeemia ja mopi-pange tuppa. Täna oli ta kaasa võtnud ka oma märkmikud, lootuses, et pärast koristustööd jõuab neid edasi sirvida. Ta tundis sõnulseletamatut, kusagilt alateadvusest pinnale kerkinud vajadust vaadata tagasi oma minevikku, et mineviku kaudu näha ja mõista olevikku ning oleviku kaudu leida teeots, mis viiks teda tulevikku, loodetavasti pisut paremasse ja õnnelikumasse.
Majas oli endiselt haudvaikne. Aega raiskamata võttis Ragne pange ja läks kaevule. Ta kergitas ettevaatlikult kaant ja piilus alla. Konni ei paistnud, ilmselt olid juba talveunne kolinud. Sügavalt helkis vastu mustjas vesi. Ragnele meenus, kuidas vanaema oli teda lapsena keelanud kaevu piilumast, sest kaevunäkk tõmbavat lapsed kohe enda juurde ega laskvat sealt enam kunagi välja. Vanaema oskas seda niimoodi rääkida, et tüdrukul ei tulnud mõttessegi pärast seda enam kaevu vaadata. Nüüd meenus talle see hirm minevikust ning ta lasi kaane kolksatusega kinni. Roostes pang justkui ootas pehkinud pingil, kett sanga küljes, et temast ometi kellelegi kasu võiks olla. Ragne tegi lapsepõlvehirmu trotsides kaevukaane lahti, võttis pange ning hakkas seda vändates kaevu laskma. Pang kolises tänulikult ja laskus aina sügavamale. Ragne piilus kaevu, et veenduda, kas pang on jõudnud veeni, väntas siis veel paar tiiru, ja kui pang raskeks muutus, hakkas seda ülespoole tagasi kruttima. Ilmselt oli rooste tublit tööd teinud, sest oli kuulda, kuidas osa vett anumast kaevu tagasi sulises.
Vesi polnud tõesti puhas, selles ulpis kõikvõimalikke sitikaid ja prahti. Põrandapesuks käis see aga küll. Vee tuppa tassinud, jäi Ragne keset kööki seisma, käed puusas. Ta vaatas selles mustuses ja segaduses ringi ning ei osanud kusagilt alustada. Majasse pugenud rõskus muutis olemise veelgi lootusetumaks. Igas kodus peab olema soojus. Soojus, mida kiirgavad elavad inimesed, ja soojus, mis tuleb elusast tulest. See oli üks põhjusi, miks Ragnele polnud kunagi meeldinud elada keskküttega korteris. Seal kiirgasid radiaatorid küll soojust, kuid selles soojuses ei olnud hinge.
Seega otsustas Ragne kõigepealt pliidi alla tule teha. Ta teadis, et see ei ole kerge töö, kuna tuld polnud siin ammu tehtud, kuid teda innustas teadmine, et vähemalt korstent on puhastatud ja tulekahjuohtu ei ole. Enne kui ta pliidi ees vedelevat paberi- ja muud prahti hakkas pliidi alla toppima, avas ta ettenägelikult aknad, sest teadis, et kohe-kohe täitub sombusest ilmast niigi halli näoga köök veel hallima suitsuga. Ta tõmbas siibrid lahti ja hakkas otsima tikke. Aga tikke ei olnud kusagil. Ta sobras kappides ja sahtlites, vaatas ahju peale, kuid tikke ei leidnud. Siis meenus talle, et autos on tema suitsetajast mehe välgumihkel, ning läks seda tooma.
Välgumihkliga tagasi tulnud, toppis ta pliidialuse paberit täis ja süütas põlema. Pliit mõtles pisut ning sülitas siis kööki pahvaka paksu halli suitsu, nagu karta võiski. Suitsu tuli igast praost, kust vähegi tulema mahtus ja väikese ajaga oli kogu maja tihket ja kurkukraapivat tossu täis.
Ragne jooksis välja, kuna toas polnud enam midagi hingata. Ta viskas pilgu üles korstna poole – sealt ei tulnud suitsuvinetki! Tagantjärele tarkusena meenus talle, et mõistlik oleks olnud enne lõõris mõned ajalehed põletada, et korsten soojaks saaks, ja siis alles tule pliidi alla tegema. Aga noh, mis sest enam. Nüüd tuli oodata, kuni paberid on ära tossanud ja siis uuesti proovida. Ta läks kuuri juurde ja vaatas sisse. Poolik puuriit oli siia aegadest ammustest nurka kössitama jäänud. Ragne ladus süle puid täis ja viis kööki. Tundus, et paberid pliidi all olid ära tossanud, sest suitsu enam juurde ei tulnud. Ta kägardas paar lehte ajalehepaberit kokku, torkas alla ja pani tule otsa. Jälle hakkas pliit suitsu sisse puhuma. „Äkki on varesed korstnasse pesa teinud,” mõtles naine. Siis poleks lootustki pliiti tõmbama saada.
„Tere ja jõudu!” kõlas ootamatult Ragne selja tagant, nii et naisel jäi hetkeks ehmatusest hing kinni. Ta pöördus ja nägi naabrimeest uksel seismas.
„Ma tulin vaatama, et äkki sul on siin abi vaja,” lausus vanamees lõbusalt.
„Aitäh, aga ma arvan, et saan ise hakkama. Pliit ajab suitsu sisse, kaua kütmata olnud, aga usun, et saan ta lõpuks tõmbama,” vastas naine viisakalt, kuid ei rõõmustanud sisimas võõra tuleku üle. Ta tahtis ise toimetada, ilma võõraste sekkumise ja abipakkumiseta. Ta polnud valmis praegu uusi inimesi oma ellu laskma, ka seitsmekümneaastasi mitte. Kuid inimesed tulid ise ja olnuks ebaviisakas neid välja ajada, see ei olnud lihtsalt võimalik.
„Kaua kütmata pliidiga on ikka nii, et tuleb see toss ära kannatada, küll ta varsti tõmbama hakkab!” lohutas mees ja astus üle ukseläve, käsi ette sirutatud.
„Aksel,” tutvustas ta ennast.
„Mina olen Ragne,” võttis naine terekäe vastu.
„Tead, mine sina välja, mis sa hingad seda tossu oma noorde kopsu. Ma vaatan seda pliiti, proovin paberitega veel meelitada. Siin tulnuks lõõrides enne paberit põletada, siis oleks vast valutum olnud.”
Naine astus sõnakuulelikult õue. Ta seisis maja ees, pilk korstnale kinnitatud. Ei läinudki kaua, kui sealt hakkas peenike arglik suitsunire halli taeva poole tõusma, kust tuuleiil ta nähtamatuks pühkis.
Ragne läks tuppa tagasi. Pliit oli seekord alistatud. Jõudu koguv leek pahises näljaselt ja kuuris pikalt kuivanud puud pragisesid mõnusalt. Köök hakkas tasapisi täituma kärssava hiiresita ja tolmu lõhnaga, mis äsjase vinguga kokku moodustasid okseleajava buketi. Kiiresti korjas Ragne pliidilt tassid, topsikud ja muu kraami ning tõstis need lauale.
Võõras seisis rõõmsal ilmel ning samas pisut nõutult.
„Ma vaatan, et uks on hingedelt maha kukkunud,” ütles ta maas lamava ukse poole vaadates.
„Jah, niipea, kui seda lükkasin,
